Küsimused millel pole vastused #Minevik

Võta hoog maha ja vaata vahelduseks oma selja taha. Näita kuidas hoolid ja miks hea oled. Sa võisid

olla halb ja tegid valesid tegusid, kuid loeb see mis sa praegu teed. Tunned, et kõnnid mööda lõputut teed, millel lõppu ei tulegi, kuid ära unusta, et hea ei peagi lõppema. Naerata ja liigu mööda oma teed, küll tuleb headus, lõpuks tuleb õnn ja ulatab sulle käe. Süsti positiivsust ja naerata ka ise, ära lahenda oma probleeme kuskil hämaras keldris pudeli taga, tule ühine päris maailmaga ja naerata. Vahest tunned, et keegi ei vaja sind ja vestlust alustades vaid tema tähelepanu kerjad. Ära mõtle üle, kirjuta ja naerata, ära tunnista kunagi kaotust, ära anna alla! Lihtsalt naerata ja haara endale see võim, valitse maailma. Luba endale  ma kõike mis hea ja veel suuremaks su naeratuse teeb. Liigu oma eluga üles mäge, roni mäe tippu ja näita kõigile oma väge.
Miks sa kuulad inimesi, kes sind ei austa? Miks sa suhtled inimestega, kes ei hooli? Ära ürita kõigile meeldida, vaid  leia see kellega saaksid kõik teha korda. Leia keegi kes tooks naeratuse su suule. Elu on lühike ja see liigub kiiresti, pole mõtet vaadata tagasi ja muretseda selle pärast mis oli. Liigu edasi ja saada palju korda, küll karma hoolitseb selle eest mis minevikus valesti oli, sina aga liigu tippu.
Sa ei pea kõik ette planeerima, lihtsalt naerata ja ela, liigu edasi ja aja selg sirgu.
Igas loos meie minevikus on moraal, igal asjal mis juhtub on mingi põhjus. Vahest ma lihtsalt laman voodis ja ei mõista elu, miks nii läks? Miks mina jälle kannatan? Miks jälle pisarad voolavad? Vahest hoian käsi lihtsalt rusikas ja üritan mitte kedagi virutada, kuid see on raske, vahest ma ei suuda seda endas kinni hoida. Vahest ma tahaks lihtsalt murduda, sest lähedased lasevad vaid nooli mu kerre, vahest ma lihtsalt ei suuda oma haavu lappida. On hetki mil ma lihtsalt ei suuda end tagasi hoida ja ma plahvatan...ma saadan kõik minema oma elust, kuid hiljem seda jälle kahetsen....Andke mulle andeks on sõnad mis ei taha üle huulte lihtsalt tulla, keegi ei suuda minu ees vabandada, keegi ei suuda isegi öelda sorry mu mineviku ees. Õnneks on see läbi ja nüüd ma naeratan selg sirgu, kuid kui te oleks näidanud siis, et hoolite...siis ei oleks läinud 5 tühja aastat, et masendusest välja saada. Oleksin siis  kindlasti teine inimene. Ma olen rahul sellega, kes olen täna. Mõned asjad võiks olla olemata, kuid see on minu minevik ja seda ei muuda.

Times like this I'm picking up the pieces #Unbreakable

Mul on kõrini sellest, et kõik mis teen viib mu lõpuks ikka põhja. Vahet pole kuidas käitun, lõpuks olen ikkagi mina see kes vajub ja süngesse maailma hajub. Mul on kõrini sellest, et kõik populaarne on vale. Ma lihtsalt ei viitsi enam, ma tahaks astuda oma teelt kõrvale ja vaadata kuidas teiste teed kulgevad, kas neil on kergem? Kas nad teevad paremaid otsuseid kui mina? Ma olen ka lihtsalt inimene, kuigi pärast neid läbikukkumisi ja valusaid hetki on raske seda uskuda...ma oleksin nagu elav-surnu.
Vahest ma matkin oma tee lihtsalt läbi kui zombi kes ei saa ise ka aru. Vahest ma lihtsalt ei suuda, ausalt ma püüan, aga ikka...ikka valin selle vale tee, teen ikka ja jälle selle vale otsuse. Pärast piinlen ja nutan, kas mu minevikust ei piisanud? Kas peab olema ikka ja uuesti valus?
Miks nad valetavad mulle? Miks sa väidad, et ei ole selline...sa ju tegelikult oled ja olid selline, sa ikkagi pidid valetama. Sa teadsid, et ma alles murdusin...sa ise nägid kuis mu pisarad voolasid. Miks sa mind üldse aitasid? Mu peas on nii palju küsimusi, kuid sa ei vasta neile nii kui nii...Palun ära näita, et hoolid, kuid tegelikult ei hooli. Ausalt ma ei viitsi, ma ei taha enam, ma võin öelda, et minuga on okei, ma võin oma silmad kinni suruda ja öelda, et mul on hästi, aga kas sa tead kui valus on mul valetada...tahaks ikka hetk nuttma hakkata ja siis sa veel küsid miks nii nukker olen, sa peaksid ju ometigi teadma..
Teate, ma kardan iga sõna mida keegi kuskil praotab. Ma kardan iga sekundit mil keegi oma suu avab. Ma ei suuda uskuda, ma lihtsalt ei saa usalda. Ka kõige kallimad valetavad, ka nemad näitlevad ja tekkitavad draamat. Ma olen väsinud oma aja raiskamisest ehk oleks aeg teha midagi tarka? Äkki üritaks midagi siiski lõpuks ära teha...või siiski kas ma üldse tahan enam millegi nime pingutada? Kas ma üldse viitsin veel oma aega raisata...on see aja raiskamine? Ma ei saa enam ise ka aru, inimesed on nii palju haiget teinud ja ma tean, et nad teevad ka edasi. Nüüd ma lihtsalt sulgen silmad, pigistan rusikad ja naeran. Naeran kuni nemad kukuvad, naeran kuni nad saavad lõpuks aru, et mina ei murdu enam. Tehke mis tahate, te ju ise tahtsite näha mind, kes on kui kalju. Just teie tegite minust väikest viisi koletise.
Taas käivad judinad üle keha, ma värisen ja olen just kui murdunud, kuid samas on mul nii pohhui. Ma lihtsalt ei viitsi enam nutta. Kas sina ei viitsi, ka tema ei viitsi. Meil kõigil on kopp ees. Me keegi ei viitsi enam olla selles ühiskonnas, miks peaksimegi? Nagu nii see ei muutu ju...kõik läheb veel halvemaks. Maailma kohal on vaid mustad pilved, mis me ise tekitasime ja nüüd oleme liiga rumalad, et neid hävitada. Me toodame ise seda paska, me ise oleme ju kõiges süüdi. See, et alaealised joovad ei ole ainult nende süü...see ühiskond ei annagi ju muud võimalust. Ole nerd või populaarne, selle sa valid ise...kes tahab olla vabatahtlikult kiusatav? Keegi, mitte keegi. Sellepärast ongi enamus noori ülbed ja ennasttäis. Nad tõmbavad uuesti ja uuesti seda jama kaela, ning üritavad seda viinapudeli taga lahendada, kuid see ei ju ei aita, aga ega piim paremaks ei tee. Viina lammutades suudad vähemalt korrakski naeratada. Siis suudad unustada, et sa ei olegi keegi ja kui mõttetu elu sul on, kuid oleme ausad, nii oma mõttetut elu ka parmaks ei tee. Viina on tarkade inimeste jook, sa enne targaks ja hakka siis jooma, usu mind seda paska pole vaja, see uputab ja hiljem on sellest väga rakse lahti saada.
Võimalik, et see on mul selle aasta viimane postitus, nii ma teile soovingi, JÄTKE JOOMINE MAHA, HAKAKE OMA TULEVIKU NIMEL VAEVA NÄGEMA, VÕTKE SIHT JA LIIKUGE SINNA, ÄRGE ÜRITAGE OMA MURESID UPUTADA NAD NAGU NII OSKAVAD UJUDA ühtlasi on see ka minu uue aasta lubadus..

Kus on tõsi? #ValeOnValus

Vihkan su halasid
Sest su hala on täis valesid
Ära proovi mind muuta
Ära arva et võiksid seda suuta
Ma olen parim ja olen alati olnud, kui tahan naeratan kui tahan löön molli. Ära ürita sa vöid suuta teisi muuta, aga ma ei kannata hala mis on täis vale. Tee mis tahad, võta mult kõik, ma naeran sulle ikka näkku. Ma ei lõpeta naeru enne kui olen saanud oma võidu. See mis teed süstib minusse jõudu, tõmble palju tahad ma ei lõpeta oma naeru.
Mu elu on niigi segi paisatud, saabus hullem katastroof kui saabuda sai. Me võiks endale vabalt lubada, et me ei joo enam ja vöörasse pleissi ei roni, kuid ma tean, et teeme seda ikkagi. Ma ei imesta miks inimesed kaovad, kui sõbrad on si***d. Lähed sõbrannaga ühelt peolt teisele, kus kõik on vöörad, siis see sõbranna hakkab huiama ja sa jooksed seal lihtsalt minema teadmata kus sa oled või mis edasi saab. Samal ajal typides mingite vöörastega kes lubavad su auto peale võtta ja on ka selle "toreda" sõbranna sõbrad... meid kõik veeti haledalt alt. Sa üritad mitte paanikasse sattuda, sest oled siiski võitleja ja ei lase end kannatama panna.
Siis saab telol aku ka tühjaks ja sa seikled kuskil ringi teadmata kus oled. Koguaeg on tunne, et keegi sind jälgib. Fantaasia on hüüratu ja mõtted pervertidest ja  kaubikutest lendavad peas ringi "mis siis saab kui keegi mu peale korjab ja kadunud ma olengi?" Kuidagi esimesele pinnale roomates meenub et sa ei tea korterikoodi, siis sa passid seal ja meenutad, nutma puhkedes ja oma tundeid alla surudes meenub 15, see on see õige ja lõpuks saab tuppa.
 Siis rooma oma promillidega kuidagi viimasele korrusele. Kuuldes jutte temast ja toimuvast mõtled veel pitsikese võtta, kuid siiski surud end alla ja üritad rahuneda. Teadmatus vaevab, mõtled aina neid samu ja samu mõtteid mis keegi kuskilt praotas, tema nimi sõidab mööda ajukääre ringi. Kas kuuldud on tõsi? Kas ta valetas mulle? Või valetavad teised? Ma ei tea ma ei taha isegi ettekujutada, ma ei viitsi parimat loota sest see toodab alati halvimat. Tagasi omas bandes ja natuke nalja saades suudan oma masenduse alla suruda ja natuke naeratadagi. Sel hetkel hellistavad selle "toreda" sõbranna sõbrad ja räägivad minuga tunnikese kell 4hommikul märkan, et peaks silmad sulgema ja kuskile pikali viskama. Peas käib vaid mõte "See ei ole tõsi, nad valetavad"  Mingil hetkel vajuvad lihtsalt silmad kinni ja hommikul ärkan sest keegi lõi lambi põlema ja tal on vaja tööle minna.
Nii ma siis kell 8 reisin oma parima sõbranna juurde, et natuke puhata. Kuid ega hea pole halvata vaja on 3km kõndida, käed ära jäätunud, enam ei  funka. Lõpuks jõuab kohale ja saab isegi pikali visata. Mis on point? Mis on minu moraal? Ärge kuradima pärast minge võõrasse kohta mingi sita sõbraga. Ärge ronige kuskile oma bande juurest, nii need inimesed kaovadki. Minnes koos tuleb lahkuda ka koos!

Valust ja mälestustest

Ma tõsiselt ei saa enam aru mis toimub. Mõtted mu peas on nii segi, kuid samas ka nii selged.
Ma ei tea kes olen, mida tahan? Kõik tõmbab alla, kuid samas surub ka üles. Mind häirivad valed ja ebaausus. Ma ei kannata kuidas tehakse vahet. Kas te ei tunne koolis, et teisi peetakse sinust paremaks? Mõned õpilased lihtsalt võivad näkku valetada, aga neid ikkagi usutakse ja kui mina lähen ja räägin tõtt olen valetaja. See et olen otsekohene ja aus ei saa olla ju põhjuseks miks nad mis ei salli?  Vahest on mul rakse hoida end tagasi, tahaks lihtsalt tõde karjuda. Kuid minu tõel pole ju nende jaoks väärtust. See haavab, miks on nemad paremad? Mul vähemalt bande kes toetab, aga need teised haavatavad noored? Mul on südames palju kilduteks rebitud tükke.Ka mina olin haavatav, ka mina nutsin tihti, sest oli valus. Arvad, et kerge on iga öö end magama nutta? Kas sa arvad, et mul oli kerge mõelda surmast? Vahest tundus see tõesti ainuke võimalus, kuid vaadates tagasi on see kõik nii jabur. Miks kellegi teise pärast teha endale nii? See on ju lollus, seda pole vaja. Unustage ära lause "Väljapääsu pole" väljapääs on alati olemas, küsimus on vaid selles kust seda otsida. Ära lase pead norgu, vaid tõsta see veel kõrgemale, siis kõik näevad kui hea sa oled, siis nad näevad, et sina ei saa murda. Ma ei tea paljud teist mäletavad või teavad mu veristest kättest, mu armidest ja valust.
Miks inimesed kes lubavad, et koos saame kõigest üle....miks neid enam mu ümber pole? Vahest mõtled, et see üks pauk, see üks kuul haitukas kogu valu, sa mõtled kas nad siis märkavad? Mõtle natuke oma perele, nad kõik hoolivad, nad kõik armastavad. Ka mina olen teinud teistele haiget ja sellepärast palungi nüüd vabandust. "Ma olen selline nagu olen, ärge proovige mind õpetada, ma lähen närvi ja saadan teid perse, kuid lõpuks lähen ise ikka sinna järgi" Mul on vaid üks soov maailmale, kas me võiksime ilma vigadeta elada suuta? Kas me võiksime olla ilma valuta? Kas suudaksime kõik naerda? Ma mõtlen tihti, miks oleks saanud, kui mu vanaisa elaks...ma pole teda näinud, olen vaid pilti näinud, kuid sa siiksi tundub ta mulle nii lähedane. Vahest tunnen, et ta on mu ümber, ta oleks nagu mu kaitseingel. Mu minevikus on olnud segased lood, kuid usun et selleks on ka omad põhjused. Ma naeratan tihti, see valu juba kaobki. Mu ellu tekibki juba õnne. Mul on pohhui teiste arvamusest. Ma suudan lõpuks ilma feikimata naerda, kas teate kui hea tunne see on? Jah on ka palju negatiivset, kuid olen aru saanud et tuleb olla positiivsem.  Ei tohi lasta sel pasal end alla suruda, vaid tuleb ise see pask alla suruda. Sa pead endale sisestama, et oled tugev ja aktiivne noor. Sa saad kõigega hakkama ja mingi probleemi pärast pole vaja oma teed lõpetada! Sa ei pea olema masendud teismeline, kes lahendab oma probleemid viinapudeli taga. Sa võid olla palju ennamat, unusta see minevik ja tee paremaks oma tulevik. Minu minevik jättis mulle ainult mälestused mis pole väärt sittagi. Sina aga leia enda ellu keegi kellel on sinuga samad soovid ja su haavad ära remondib!

To Wonderland #ÄraTee

Ma näen seda tulemas, see on kui valgus mis minu poole tulles plahvatab. Jalad värisevad käed muutuvad nõrgaks "Mis kuradi asi see on?" Ma ei anna alla, seisan julgelt vastu. See läheneb, enne kui olen aru saanud see plahvatab. Minus on jõudu, jõudu mida ei suuda ükski nõid mu ümber peatada. Seisan igavesti julgelt vastu valule ja surmale. Ma ei pilguta silma, sest olen võitleja. Ma näen, meenutan mida rääkisid, aga siiski plahvatusest toibun, tõusen jalule ja annan veelgi tugevama hoobi, see asi langeb, järsku kaob kui minu pisar hetkel mil tahan surra. Kui sulen oma silmad, näen sinu valeliku nägu. Nõuad, et andestaksin, jooksed minu poole pisarad põselt voolamas. Tõustes voodist, silmi avades ja sind meenutades, kuulen tõusmas müra "Ära anna alla, sa oled kuninganna ja ta ei vääri midagi"
Ma ei saa aru mis toimub. Joostes ringirattas märkan, mingit kogu enda ümber. Mõtted jooksevad, tekkib hirm ja jalad taas värisevad. Ta sosistab mulle " Girl, queens never die" Ta hääl tõuseb. Tunnen end tõusmas. Tunne kui hõljuks. Kas see on õnn või lahkun siit ilmast?
Raske on tajuda kes olen ja mida siit üldse veel tahan? Kuuldes püssilasku kukun, maandun kuskil, mis meenutab vanglat. Mingi mehike karjub mulle "Ära tee! Tüdruk jookse, kao, see pole koht sinu jaoks" Joostes ja mõeldes, vihast karjudes ja surmahirmu tundes põgenen. Jooksen kuidas jaksan. Süda taob ja verd lendab, kui oa varrest.
Ma ei taipa kas olen taevas või on see surm põrgust mis mind ikka veel taga ajab. Ma ei suuda enam joosta, kukun betoon põrandale, südamest tilkuv veri voolab rentslisse. Tuleb jälle see naljakas kuju "Tõuse ja sära oled veel noor, ära sure" Hirmust, kuid elamis tahtest tõusen, hoian kinni oma südamest, mis voolab, kui juga. Suliseb ja muliseb, värvib mu käe punaseks.
 Sulgen silmad "Emme emme päästa mind, ma ei suuda enam, ma tahan surra, ma igatsen headust, ma igatsen elu, ma igatsen õnne, ma ei taha valu, vaid sinu kallistusi" Pisarad voolavad, kuid neid kuivatab üks tädike "Ära nuta, sa pole hukas, päästa end" See tädike muutub suureks ja hirmsaks, ta läheb näost punaseks. Ma kardan, karjun ja kisendan kuidas jaksan.
Mõtted teevad ülemaailma reisi. Silmi avades avastan end kuskilt wc põrandalt, silett käes ja veri jookseb mööda rannet alla. Kuskilt tuleb mu ema ja naeratab "See ei ole lahendus, tõuse püsti. Tean, et tahad elada. Kallis sa ei pea alati tugev olema. Ma olen sinu jaoks  alati olemas" Kisendan ja karjun, müra mu ümber on valju, kuulen pininat, tunnen end maandumas. Jalad just kui puudutaksid maad. Kuulen kisendavat last "Emme, kas see tüdruk on nüüd elus? Miks ta hüppas?"

Vihane aga motiveeritud #ärahuia

Ütled et mul pole motivatsiooni, arvad et olen hale ja jään ootama. Aga ma saadan su pikalt. Liigun edasi, sest ma saan. Liigun sest tahan. Lähenen oma eesmärkidele, sest on mille nimel pingutada. Aga sina hale nolk, mine kooli, otsi midagi püsivat. See et iga pidu uue naisega oled ei ole lahe, teed oma margi maha. Poja sa rikud oma mainet, missest et sul seda enam pole. Sa ei liigu asjadega edasi, vaid vajud tagasi nagu üks hale peni. Õpi elama oma elu, õpi hindama teiste oma. Sa aru ma tahan ausust, ära imesta kui ma sind ei tereta. Mees sa elad 60nedates, hariduseta matsid pole enam moes. Sa pole õige mees, sa oled EI. Jätka samas vaimus kuni jääd ilma ka oma viimasest hambast. Arvad, et keegi ei suuda sind asendada? Saa aru mees see koera junn pargis on ka parem kui sina. Vihased massid ei anna sulle andeks. Ära rooma mu juurde tagasi kui oled põhjas, sest mina löön sulle kannaga näkku "nähh bitch sure" saa aru minuga ei huia. Minu elu ei tule keegi rikkuma, eriti selline nagu sina. Kas tõde on valus? Kuradima maakas. Arvad tõesti, et suudad minu kannatama panna? Oh ei poja sa eksid. Norid jälle vale inimesega tüli, hiljem vingud jälle, et löödi pea vastu kivi. Üks kord vöiks ju mõistus koju tulla, ah sorry düüd su mõistus on kodutu. Sa ei taba hetkel mil on säästukas soodukas "Haledad uus elu on odav, selle saab kukkudes kaljult" Sa eitad kõike, aga ma nägin ise. Avasin oma silmad ja vaatasin oma silmadega, kui hale kutsikas sa oled. Palun hoia minust ja mu lähedastest eemale. Ühe korra sind veel oma hoovis näen on arm su vasakul käel. Arvad, et ma ei suuda? Ai mees sa ei tea mind. Kui rääkisin milline olen oli sul täielik mällar. Aga mina mäletan, mäletan iga kui ka viimset sõna. Sa oled valetaja, valed on valed. Hale sina oled surmani hale. Ma ei karda sind lüüa, ma ei karda teha sinu taevast põrgut. Mõtle enne kui alustad, mõtle keda sa tahad ära kasutada. Sinu vastu ei aita lõuahaak, sind ei hävita ka mürk, sa oled lihtsalt üks kodutu kaak. Mul on kahju...mul on tõsiselt kahju inimestest sinu ümber. Kuid tea sa hävid ja siis lõppevad ka teiste piinad tõmba pöidlad pihku, siis ei teki sul suremis ohtu. Su kohta levib nii palju halba ja see kõik on kurdadima tõsi. Sa oled südamete murdja ja siis tuled vinguma, kui sinu süda murtud on. Mees, vihased massid hakkavad sind kägistama. Su valed poovad sind ise lõpuks üles. Teate oma olen väsinud,,,olen väsinud inimestest kes tõmbavad mind alla. Sellised kahepalgelised ei aja mind hauda, mina ajan nemad hauda. Nad tahavad mind põhja lüüa, tahavad näha mu surma, aga ma naeran nende üle. Minu jaoks on see teema nii kuradima naljakas. Kas sinu jaoks ongi õige elu see, kui oled mällaris? Kas on tõesti nii lahe mitte mäletada? Sa oled sõnniku hunnik, sa vaid piinad inimesi. Sa tahad vaid nende tundeid purustada. Lihtsalt mu silmavaade tapab teid, kuradima kahepalgelised. Tead poja sul on suur suu, hoia see parem koomal muidu oled ise hiljem koomas, Siililegi ju selge, et oled debiilik.

Elu, Mina, Sina, Heit, Laav

Päris hale on mõelda, et mõnele meeleheitel teismeline tundun. Inimesed kes ta ütlete "Wow see polegi veel end ära killinud" siis võtke teadmiseks seda ei juhtugi, palvetage palju tahate aga mina elan. Ma võin langeda võin olla näoga põrandasse kinni surutud, aga ma olen tugevam, kui kõik teie tugevused kokku, ma elan kauem kui kõik teie elud kokku. Saada oma sõnad sõtta, sõdi minu vastu, aga oled stiilne. Õpi sõnu kasutama ja neid seadma, ära loobi paska suust välja, pask tuleb teisest kohast niigi välja. Tegelikult ma armastan teie viha, seda kuidas te ei salli mind on kuradima armas. Ma olen nii kuradima õnnelik, et teile pinget pakun. See kui keegi väidab kui lahe ja suurepärane olen on palju magedam, kui teie magedad solvangud. Ärge valetage mulle näkku, ma tean kes on inimesed kes mind ei salli. Ma tean kes te olete mu nina ees "pailapsed" aga seljataga nagu mingid kuradima moorid, kas te tõesti julgete arvata, et räägin teile kõike. Arvate tõesti, et teate tõde minust? Kas sul endal pole nii hale sellist asja uskuda? Ma võin olla kiire kui kõige kediirem tuul, aga teie valedele ma järgi ei jõua. Kuulujutte on nii palju, et ma pole nii palju minuteidki hingand. Sulle võib-olla tundub, et mu süda on must, aga sinu jaoks mul ainult must süda ongi. Maailm on täis tumedaid inimesi, tumedaid paiku, tumedaid jutte, vahest tundubki kõik tume, aga nii see siiski pole. Kui ma oleksin tõesi nüüd nii hukkas, sa ma ei sihiks gümmnaasiumi, mul ei oleks nii head hinded, Kas sa tõesti arvad et joon iga nv? Esiteks kus noorinimene selle raha võtab, jah võib-olla sinu papa ja mamma viskavad sulle raha kui koerale süüa ette "Sä võta" Aga mina tahan ise endaga hakkama saada. Ma tahan võimalikult ruttu iseseisvat elu. "Ma ei küsi emalt raha, sest ma ei tea mis see swag on". Tegelikult on hirmus, see ühiskond läheb juba avalikult süngeks. Kuhu kaovad kõik need noored? Miks nad surnuna leitakse? Ma ei tea neid, aga mul on raske kuulda, kuidas nad kaovad, kuidas nad surevad ja kuidas mitte keegi midagi ei tea... mu pea on täis küsimusi, kuid isegi professionaalid ei ole neile vastuseid leidnud. Ma tunnen, et mul on viimaks hästi, kõik on ilus, enam-vähem kombes, hakkab vaikselt paika tiksuma, aga maailm, mis toimub? Iga kuu, iga päev isegi iga minut ja sekund on uus katastroof. Kõik mis hetkel toimub on nii ettearvamatu. Keegi ei suuda näha mis homme saab. Iga hetk mil mina muutun õnnelikumaks, muutub maailm süngemaks. Kõik need uued inimesed minu bandes on aga õnnelikud...Ma ütlen tihti, et maailm onhukkas, et maailma vallutavad probleemsed noored, aga see ongi ju nii. Banded on nii suured, et iga üks teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab jälle oma korda kedagi kes teab midagi. Keeruline värk, ärge vahepeale ära kaduge ja olge rahus Peace!

Motivatsioon

Miks on noortel kopp ees, miks keegi enam ei viitsi? Me oleme luku taga, me ei või ise otsustada. Kõik on kellegi teise poolt kirjapandud. Tulevik on meie eest otsustatud. Siis te imetsate miks on tänapäev nii hukkukas. Järele on jäänud vaid vihastes massides kapriised noored. Armastusest on saanud viha. Paljud ei viitsi omandada haridust, sest koolist on tehtud vangla ja kõik  seal näib nii tume. Sa istud seal tunde isegi kui sa ei taha seal olla, sul pea valutab, masendus tekkib ja siis hakkab keegi veel lõugama "Kuidas sa nii loll oled? Kuidas sa aru ei saa?" Võib-olla ma ei tahagi aru saada, kui seal minuga nii käitutakse, äkki viskab mul koppa ette see, et ma pean olema sama andekas, kui kõik teised. Äkki ma ei viitsi kulutada 2-4 tundi, et pärast kooli lihtsalt tuupida. Võib-olla ma tahan päris elu, kogemusi, päris õnne. Mõelge nüüd ajudega kust ma võtan selle aja. Ma põlen juba enne läbi kui ma suudan "päris" elu näha. Ärge küsige miks joome? Kõik noored teevad nii, kõik noored on hukkas. Meil kõigil on samad probleemid. Me kõik üritame leida väljapääsu samal viisil.
Kuid me ei leiagi seda. Üritades unustada, meenub veel rohkem. Leides lahenduse ühele probleemile ilmub veel neli. Me elame ja õppime, aga see on vahest kuradima valus. Sa tahad teha sellele lõpu, kuid siis ilmub ühest peost valgus. Sa suudad olla natukene õnnelik, kuid esmaspäeval meenub juba et on kolm kontrolltööd, matemaatika on kaks ja sa jäid mendile ka pasti. Pea on täis muresid, sa otsid vaid lahendusi, kuidas vanemad ei teaks. Nende pisike lapsuke ei saa ju selline olla. Keegi ei taha uskuda, et just tema laps on see, kes on hukkas ja ei leia väljapääsu. Vahest ma tahaks karjuda, tahaksin lihtsalt ära joosta. Reeded on minu jaoks kui taevas, minu jaoks ongi reede Jumal. Ma hoian 5päeva nädalas hinge kinni ja püüan hakkama saada, otsin 5päeva põhjust, miks üldse midagi teha. Igapäevaga tundub tulevik tumedam, ma üritan, ma püüan, aga ma lihtsalt ei jõua. Ma vajun kui tõusen. Ma suren, kui üritan elada. Ma nutan, kui tahaksin naerda. Ma naeran, kui tahaksin nutta. Kõik siin maailmas on ümber pööratud.  Kui sul on mingi probeelem oled sa kohe kriminaal. Iga tragöödia teeb minust veel hullema krimnaali. On ainult arvamused, on inimesed kes ei tea. Ma üritan hoida selget rühti, kuid keegi peksab alatasa mu sihte. Mu selg on kui raud, see ei purune, kuid tekkivad mõlgid. Meil on alles vaid massiviha, igal pool on kurjus ja unetud ööd. Sa tuled koju haised kui vana joodik, kes on prügikastis ööbinud. Aga ei sinu jaoks on see jumala normaalne. Sa ei tahagi midagi paremat saavutada. Sa jood iga reede oma probleemid minema, kuid sa ei saa ikka veel aru et nad on õppinud ujuma. Sa värised iga laupäeva hommik üle kere, sest siis hakkab alkohol kaduma. Sa mõtled alati, et see oli viimane kord, aga kurat palju sa endale ikka valetad? Ütle kohe ära, et see ei lõppegi, sa ei tee seda, sest sa ei suuda sellega leppida. Sa saad ise ka aru, kui valesti kõik on. Sa tead, et saaks paremini. Kuid sul puudub tähtsaim asi elus, motivatsioon. Õpi elame enda tuleviku nimel, ära ela teistele, ka mina õpin...üks päev see juhtub, saan paremaks. Ütlen inimestele tihti, et mul pole enam lootust, kuid järgmist lauset alustan "Ma loodan ka, et..." Siis öeldakse mulle, et sul siiski onju lootus, kuid ma ajan selle tagasi. Ütlen, et see on lõpp, lootust ei eksisteeri...Teate mis?
Üritades inimesi mõista, ma vajun sügavasse unne, sest see maailm näib suremas...

Ära fantaseeri, tunneta

Oska näha kunsti seal, kus on kõik metsas. Oska tunda õnne, kus seda pole.

Osata naerda, kus pole

nalja. See on väärt oskuks. Maailm on täis kunsti, ka valu on kunst, ka pisarad on kunst. Ka sinu veri maalib, kui sa lõikad oma käsi...see veri mis tuleb on nii maagiline, seal on pisarad, seal on valu, seal on punane, mis oleks kui armastus. Need haavad kasvavad kokku, mis on kui lootus. Armidest tekkib uus kuntst, mis jääb külge kogueluks. Sellest saab su hingepeegeldus. Sind hakkatakse hukka mõistma. Mine ja ütle neile, et see on kuntst...nad ei kuula. Neil pole võimet näha kuntsti.

Kui sina seda näed, sa oled eriline. Sul on väärt oskuks!

Vahest ma ei näe kuntsi, kuid ma ometigi maalin. Maalin endale segase saatuse, seal on palju värve, pilt on kirju ja seda mõista on raske. Ma vajun,,,vajun kaugemale, kuid eemalt vaadates paistab sealt õnne, seal on midagi erilist...midagi mida kõik ei suuda näha. Just see annab mulle jõudu. See on põhjus miks tõusen, mul on vaja uurida, lähemalt vaadata. 

Mulle  meeldib istuda pimedas toas ja vaadata leeke kaminas, nad mängivad, keerlevad just kui võitleks. Need on nende viimased "hinge tõmbed". Nad üritavad olla võimsad, kuid me kõik teame, et nad surevad, tuleb hetk mil nad kustuvad. Võta õpust nad võitlevad lõpuni, isegi kui on poolel teel, isegi see väike säde hoiab neid üleval, nad on ikka täis võitlushimu. Ka sina võiksid üritada, ka mina võiksin. 

Mul on valus vaadata, kuidas vihm langeb, sest ma tean, et sel hetkel langevad ka kellegi pisarad. See keegi külmetab väljas, tal on halb tuju...tal on maailmast kõrini, kuid ta ei nuta üksi, seda teeb ka vihm, kes üritab olla tema kaaslaseks, kes tahab teda lohutada, näidata, et ta pole üksi. Mul on valus, kui müristab, sest tean, et sel hetkel kellegi süda seiskub. Ma ei tunne õnne isegi päikesega, sest sel hetkel on keegi kuskil keda seest valu põletab. Tal pole abiks vihm, kõik arvavad, et ta on tugev, sest ta naeratab, kui päike...Kui sajab lund, ma naeratan, sest siis on meile kõigile toeks üks pehme ja lootust pakkuv õnne kiht.

Vahest ma mõtlen, mis saab siis kui enam ei saja, mis juhtub kui päike kaob ära. Mis saaks kui lund ei tuleks enam maha? Kas kaoks ka lootus, kas oleksime siis pisarateis üksi, kas siis oleks kõik hästi ja keegi seest ei põleks? Me ei tea, kuid kuu meid ei jäta, ta tiirleb alati meiega, ta on alati olemas, ta ei kao kunagi. Ära leia oma päikest, leia oma kuu. Tee nii, et tunneksid, et ta on sul olemas, tee nii, et sa teaksid, et on kuskil seal ning ta on ka su südames. Naerata koos kuuga, ära otsi lohutust päikesest...ära põle, ära teeskle, lase end vabaks ja leia oma kuu, kellega tunda vihma, kellega tunda lund...

Tee ise ka midagi ära

Nüüd on tõesti lõpp, nüüd aitab. Pärast reedet hakkab elu muutuma. Pane end valmis, mina muutun on aega ka sinul muutuda. Lõpetame selle allakäimise ja otsime lifiti üles. Vajutume number 5te ja lähme tagasi normaalsesse ellu. Teeme kõik reedel peo ja hakkame pärast seda tõusma. Enne tõusmist tuleb ju ikka korralikult põhja käija. Ma ei viitsi enam uputa, õpin vahelduseks ujuma.

Tundub, et tuleb päris hästi juba välja. Enam ei tunne vajadust tobi järgi. Enam ei taha oma käsi lõikuda. Mul on endiselt kama kaks, aga ma vaikselt eemaldun inimestest, kes mind hurdivad. Neist, kes vandusid alati, et on olemas, et neid saab usalda.Nende valed, ah fakk küll olin sini-silmne. 

Maailmas on liiga palju kloune. Miks me me üldse jooma hakkasime? Kas sa üldse mäletad miks jood? Mis oli see mis su nii põhja surus? Ära ürita, sa ei mäleta. Oli lihtsalt üks jama, siis sa unustasid selle, siis tuli su sõbral jama, kuid te lahendate ikka neid eelmise aasta probleeme siiani viinapudeli taga. Kas pole mitte hale? Ja seda räägin mina...ma ei saa ju endagagi hakkama, nüüd saan. Pean saama, sa ka pead, vähemalt võiksid üritada. Ma ei tea kas mõtlen ka homme nii, kas suudan ka homme "nii positiivne" olla. Ma ei tea isegi mida tunnen, kas see on pohhuism või tahaks lihtsalt parem olla. Mu aasta see on nii veider. Kõik see algas päeval, mis tahtisin lihtsalt olla, tahtsin vabaks lasta. Mõtlesin, et noo proovin ka ära. Valesti tegin, usu mind. See augustikuu lõpp, kui ma ei oleks läinud, kui ma ei oleks avanud oma esimest pudelit, kui ma ei oleks seal naernud, kui minust ei oleks saanud sel päeval pohhuist, siis ma ei oleks täna selline. Mul ei oleks selliseid probleeme. Oleksin siiani tüdruk, kes üritas, kellel olid vaid suured unistused, isegi teostus oli enam-vähem selge. Täna...nüüd ma ei tea...kes olen? ei tea isegi mida tahan..rääkimata sellest kuidas seda saada. Mul on piinlik, aga samas nii hea oli, nii mõnus oli näha kuidas inimesed pidutsevad. Kõik olid nii rõõmsad. Mured? keegi ei teandud selle sõna tähendustki. Sain uusi sõpru, endast vanemaid. Nad tõmbasid mu bandesse, kus ulbin siiani. Nendega olen ülimalt rahul, armastan oma houmisid. Lubasin, sel augustil, et järgmine suvi näeme. Lubasin, et ootan suveni ja siis lasen uuesti vabaks, aga kurat teisti läks. Algus tõotas head, tundus, et saangi hakkama, olin ju alati saanud. Siis tekkisid probleemid, mainiti, et pidu on tulemas, muidugi olin kohe käpp. Läks lappesse, liiga lappesse, hommikul lubasin taas, et enam nii ei juhtu...No mis te arvate juhtus või ei? Muidugi juhtus, liikusin iga pidu põhja poole. Ise sellest arusaamata. Kõik tundus ilus ja tore, sel reedel sain aru miks üks inimene põlgab mind. Ma...läks lappesse, väga lappesse...Ma sain aru, et nii pole õige, nii on kuradima vale, aga vähest tundub, et see ongi ainuke väljapääs. Kui sul on ilmtingimata nii alla vaja käija, et saa aru kui s*tt kõik on, kui halvad on su sõbrad, kui vale on joomine... siis tee seda. Sa aru, et maailma ongi s*tt ja seda ei saa ilusaks juua. Korraks saab, vahest on need paar tundi isegi väga head...aga enamasti sa tõmbad endale paska kaela. Asi läheb hullemaks, lõpeta enne, kui omadega metsas oled. Ära alusta või siis lõpeta ruttu. Ainuke asi mida saad teha ühiskonna heaks, tee nii, et saa ei oleks põhjus miks see s*tt on. Ole parem, vali parem tee!

Puhas tõsi

Ma jälle värisen, tunnen taas judinaid üle keha. Aiman taas halba, aga loodan siiski parimat. Ütlesin endale, et mul pole enam lootust. Kõik on läbi, ütlesin, et ma ei usu endasse enam. Kuid rääkides inimesega, kes on mulle iga päev väga lähedal, kuid ma ei tee temast kunagi välja. Ta kirjutas mulle, sain aru, et ka tema on inimene ja tal on olnud sama valus, kui minul. Ma ei märka inimesi, ma ei märka nende probleeme. Ma ignon maailma panen kõrvaklapid pähe ja üritan elada. Üks päev nägin kuidas üks lihtsalt minu ees nutma puhkes. See oli hetk, kui sain aru, et ma olen sõltuvuses. Mu elu kontrollib üks pisike asjandus. Asjandus mis kontrollib ka sinu elu. Just see väike jublakas ilma milleta sa ei suuda olla enam tundigi isegi see minut on piinlev. Ta lihtsalt kutsub sind, sa lihtsalt pead teda puutuma. Isegi kui sa tead, et seal pole midagi uut. Me ei oska enam suheldagi. Saame kokku vaid selleks, et pidutseda. Uskuge mind meil on sõltuvus. Me ei pane seda tähele, aga see väike asjandus kontrollib ja vallutab maailma. Me muutume robotiteks. Ole nüüd enda vastu aus, sa ei suuda ilma seleta. Täna ma lülitasin end "tänapäeva ilusast" maailmast välja. Kuid ma ei suutnud ei öelda kõrvaklappidele. Muusikal on minu jaoks tähtsaim roll siin elus. Muusika on üks põhjuseid miks veel vastu pean. Kui mul on tõsiselt valus ja...ma mõtlen...mõtlen tihti, et lõigun...teen seda taas. Viimasel ajal on nii kuradima raske ei öelda. Üks pask  teise järel, üks kukkumine, üks viga ja kümme tuleb järgi. Küsin endalt tihti...kas ma tahan veel edasi? Mõtlen, kaua ma veel suudan`?
Tahest tahtmata tundub, et minust saab probleemne noor...ma ei taha olla üks neist, aga ma liigun sinna suunas...MA EI TAHA SINNA LIIKUDA....MA EI OLE NÕRK...või siis olen?
Miks ma ei suuda öelda Ei, kui keegi ütleb, et "Dvj tule siia, unustame elu ja naudime" Ma olen loomulikult nõus. See ei tähenda muidugi nautimist. Me lihtsalt...me joome...üritame maailma "ilusamaks" muuta. Hommikul on peavalu. Paha on olla, aga õhtu oli ju ikkagi kuradima vahva. Korraks sai ju siiski unustatud, et omadega metsas oled. Korraks oli täitsa mõnus olla, isegi naeratus tuli näole. Kuigi jah, selles olekus paneb isegi kõige magedam nali laksu alla. Kas ma ei ole mitte lootusetu? Kas see pole mitte rumal? On ikka, muidugi on, aga ma pole ju ainus. Terve ümbrus on neid segaduses noori täis. Meil polegi elu... on, aga me elame järgmise reede nimel. Kui reedeni välja kannatab läheb edasi juba "hästi". Kuid juba esmaspäeval on kopp ees...Me tahame skpida, me valetame, mõtleme põhjuseid miks mitte minna. Ma panen tähele, mida vanemaks ma saan, seda vähem ma viitsin, mida rohkem nädalavahetusi ma " tuju tõstmisele" kulutan seda rohkem ma alla liigun. Viimane aasta, see on mõjutanud mind nii rängalt. Ma olen nii muutunud. Mu muusika...nüüd kuulan räppi, need sõnad mõjutavad mind. Mu üks eeskujusid on Metsakutsu, teine Suur Papa, mõelge nende lüürikale. Te vingute, et alkoholi reklaam mõjutab noori. EI inimesed tehke silmad lahti. Mind absoluutselt ei kotti need kirkad pudelid seal telekas. Aga muusika, see mõjutab mind. Kui mu iidoli jaoks on normaalne molli anda, siis miks ma seda teha ei võiks? Kui laulu sõnades on "Õunapuud ja kanepitaimed, ma valetan, ained ja alkohol. Kained on kadunud.Juunis tegid peale ja juulis tulid alla. Lubasid, et esimesest koolipäevast algab uus elu, uus viis, graafikud ja hinded. Tegelt meil on savi houmi" Tegelikult nii see ongi ju. Meil ongi savi, suvel läheb lappesse, ega siis septembris korralikuks ei saa, või saad? Teie lapsevanemad, kes te vingute, vaadatke enne mis muusika on noorte kõrvus. Ei mulle see laul meeldib, head sõnad, võrdlused, true story on ka sees. Minu arust lasku edasi! Väga viis!

Ühiskond aka Stabiilselt s*tt

Jalad ja käed värisevad. Mõtlen halbu mõtteid õnnerongist jäin maha. Ainult masendus on veel tulemas. Ma ei tea kas minna masendusse või oodata järgmist rongi. Kuigi siin oodates on võimalus ära ka külmuda. Kuigi jah ma ei hooli sellest, kas suren või elan. Sest elu on stabiilselt sitt ja väljapääsu ei ole. Jooksen mööda eluteed ringi otsin õnne, aga seda ei ole. Mu õnn on kui murdunud pastakas mida enam ei paranda. Vedru venis välja ja enam ei kirjuta. Minu tugevusest on saanud mu nõrkus. Mu plussid on muutunud miinusteks . Ma ei viitsi enam rabelda. Kergem on olla pohhuist ja lasta elul lihtsalt minna. Mul ei ole enam lootust. Suri tüdruk kellel oli lootus. See kõik on nii vale. Mu õnn on tuleviku kinni jäänud, aga kas see tulevik üldse saabubki? Ma üritan seista sirgelt vastu eluraskustele. Kuid mu selg on pinges. Küsin iga päev palju ta veel kannatab? Iga hetk on saabumas lõpp. Mind on alati haavatud, olen alati olnud õnnetu, aga sellega harjub. See vaid paneb kukkuma, see paneb uppuma. Tekitab hoolivusest pohhuismi. See tekitab valu mis paneb jooma, ma üritan muresid uputada, aga need raisad õppisid ujuma. See kõik võtab õnne ära, tekitab tunde, et sind kasutatakse ära. Tule, tule ja ütle mis on õige. Õiget ei eksisteeri nagu ei eksisteeri ka õnne. Maailmas on vaid pettumus. Me näeme eluga vaeva, aga see läheb ikka vastu taeva. Ühiskond aka stabiilselt s*tt on alla käinud. Maailma vallutavad probleemsed noored aga seda ei näe keegi. Keegi ei viitsi oma pead murda. Kellegil ei ole aega, keegi ei saa isendagagi enam hakkama. Hoolivuse tähendust enam ei mõisteta. Meil ei ole haavu, aga näeme välja nagu oleksime sõjas kannatanud. Me otsime Lootust, aga ta suri juba ammu. Me otsime valgust pimedast ühiskonnast. Meil on vaja midagi mida jälgida. Midagi mis ütleks, et väljapääs on olemas, et see pole veel lõpp, aga vaadates preagu tuleviku ja võrrelda seda minevikuga siis me ei näe seda. Viimane valgus on kustunud. Hoolivus ja armastus on kadunud. Keegi ei tunne sellest ka puudust. Kõigil on pohhui, elame ühiskonnas mida valitseb pohhusim, mõeldakse vaid endale. Kõigil on raske, kõik üritavad ise hakkama saada. Sa ei usu mind?
Mine youtube'i kirjuta "Depression playlist" Mitu playlisti sa sealt leiad? Sadu, võib-olla tuhandeid. Nüüd vaata palju on neil playlistidel vaatamisi on ja korruta see miljoniga. Kas pole mitte "väike" arv? Kas sa nüüd saada aru millest ma räägin? Selles ühiskonnas on liiga palju probleeme, mida ei lahendata. Keegi ei oskagi neid lahendada. Seda ühiskonda on võimatu päästa. Miljonid noored on masenduses. Nüüd mõelge milline on meie tulevik? SEDA POLE! Miks? Need pooled masendunud noored teevad enesetapud. Me kõik oleme selles süüdi. Ei, me ei ürita seda parandada. Ütlete "Sa ei ole üksi" aga tegelikult te ei viitsi märgata. Teil pole aega, sest teil on pohhui. 

Probleemsed Noored

Ma võin paista tüdrukuna, kellest ei usuks keegi midagi. Ma oskan olla vaikne, kui vaja. Ma oskan jätta endast head muljet. Aga mis juhtub reede õhtu? Mis juhtub siis kui mul on plaanid? Mis juhtub siis kui keegi kutsub mind peole? Vähesed teavad seda. Oma seltskonda tuleb valida. Tuleb osta teha nii, et keegi ei teaks ja need kes teavad. et nad vaikiksid. Kuid on ka kloune, uusi inimesi, kes ei oska oma suud kinni hoida. On hetki mil lähebki lappesse. Aga eks kunagi ole ikka esimene kord. Ma ei oska end välja vabandada, sest ma tean, et nii pole õige. Kes ei tahaks olla vaba kõigest? Isegi kui sa lubad endale, et dvj see oli viimane kord, nüüd on sellel minal lõpp ja elu läheb "rahulikult" edasi. Sa ju saad ise ka aru, et see on "ilus" vale. Sa ju tegelikult tead, et see pole viimane kord. Sa isegi arvad, et ennast iga päev täis tõmmata ja hommikul mällaris olla on lahe. Jah, alguses oli see ka nende jaoks lahe, kes seal tänaval lebavad ja otsisivad kohta, kus magada. Olgu selleks prügikast või mingi "parem" koht. Ma ei väsi ütlemast, et see mis tänapäeval populaarne on, see on tegelikult vale, kuid ometigi teen ka mina seda. Ma üritan hüppata üle oma varju, kui luban, et see ei kordu. Ka sina teed seda. Me kõik oleme seda teinud. Vahest sa soovid, et sa ei saaks õhtul välja, mõtled, et see probleem oleks siis olemata. Aga usu mind isegi, kui sa ei tohi, isegi kui sul ei lasta siis sa teed seda ikka ja siis tundub see veel lahedam. Õeldakse, et kõik algab kodust, tihti see nii ongi, aga enamus juhtudel see ei ole nii. Kõik oleneb inimestest sinu ümber. Kui sa oled bandes, kui keegi ei joo, kus on kõik korralikud, sulle võib-olla tundub see imelikuna, aga ka nii saab pidutseda, ka nii võib lahe olla. Ei ma ei ürita, teha siin nüüd reklaami "Ole alko vaba". Mõtle nüüd korra, miks sa teed nii? Õige, sa otsid probleemidele lahendust. See on üks lõpmatu ring, sa tead, et see ei aita, aga sa ei tee ka ju hullemaks. Korraks on isegi täitsa hea olla. Mõnus fun, kõik naeravad, keegi ei näita näpuga, et oled teistsugune, kõigil täiesti savi. Sa saad olla vabalt, saad olla sina ise. Lihtsalt lased vabaks ja naudid. Kas see pole mitte see miks nii teeme? Kui me oleks rahul, kui läheks hästi, kui suudaksime olla õnnelikud ilma "õnnelikuks" tegeva ja "nauditava" nädalalõputa, siis see kõik jääks ära, usu mind. Kui läheb halvasti on alati esimene mõtte "Dvj jooma" See kõik on jäänud su kinnisideeks, joomine aitab. Tegelikult see ei lahenda, see tekitab probleeme. Kui enne olid sul kaelas ainult probleemid perega, poisssõbra/tüdruksõbraga siis nüüd on sul probleemid ka politseiga. Probleemid alkoholisimiga, sa suitsetad, võib-olla tarbid muudki. Teistel on ju kerge öelda, et lõpeta ära, sa ei vääri seda, aga kui sul enda jumala pohhui on siis see ei  muuda midagi. Ära lase pohhuismil võimust võtta. Kui aus olla, siis kellegile ei meeldi joodikud. Noorena on see lahe, aga sellest saab probleem ja ennegi, kui aru saad oled põhjas. Ära mine põhja ürita olla parem! Ära ole üks probleemsetest noorest, ole parem! 

Kallis Kloun

Ma tean, et mängid mu silme ees head. Ma tean, et räägid mu seljataga paska. Aga tead mul on jumala pohhui. Sa ei vääri mind, pole kunagi väärinudki. Sa oled lihtsalt valelik kloun, kahepalgeline ahv. Arvad, et ma ei mõista mida toodad? Ma tean, et mind vihkad ja mul on sellest jumala pohhui. Jah kunagi sa suutsid mu nutma panna, aga nüüd ela oma elu kuradi kahepalgeline. Jätka samas vaimus, tee oma maine täis siis saan veel rohkem naerda. Ma olen juba praegu kõhtkõveras maas. Sa oled naljakam kui kloun. See, et nii hale oled paneb mu naerma. Sinust on saanud mu isiklik narr. See kuidas kuulen, et paska toodad, ei pane mind nutma, see paneb mu naerma. Ma imetlen sind, sa oled nii kuradima vahva. Jätka samas vaimus, ei tegelt ära tee, ma suren siis naerukätte. Su aeg on läbi, sa hävid. Sa oled vaid häbi, aga sa kloun ei saa sellest aru. Su aeg on otsas ja varsti sa  kadunud oledki. Mina ei kaota sind, su aega on lihtsalt läbi. Su puslet pole võimalik enam kokku panna. Sul on järel vaid häbi. Minu vihast sinu vastu on saanud armastus, sest nii vahvat tegelast ei saa ju vihata. Sa oled väike armas Vikerkaare-Jänku. Ei, ma ei mõnita sind. See kõik on lihtsalt nii kuradima tore teema. Kui ütlesin, et minuga ei huiijjja, hakkasid naerma. Mis see väike tüdruk ikka klounile teeb? Mul on midagi võimsat, mul on sõnad. Ma ei lahenda asju nagu sina, kuigi ka mul on rusikad. Ma ei raatsi olla nagu sina, ma ei puutu kloune, neist ei saa hiljem enam lahti. Arvad, et oskad kõike, su fantaasia on vist lõputu. Unista edasi, fantaseeri sa nagunii muud ei oska. Mulle meeldib su elumoto "Ole hale, ära saa endaga hakkama, ole narr, käitu nagu kloun, ma ei vaja head mainet" Hmmm mulle tundub, et sa saavutad elus palju. Sellise suhtumisega noor ja tegus inimene, see on kõik mida eluks vaja. Ära urise kloun, su haigus võib nii levida see on nagu katk nii, et hoia suu kinni. Ma sain küll sündides selle vastu vaktsiini, aga kunagi ju ei tea, Sest selle klouni haigusele pole veel ravi leitud. Või sa lihtsalt keeldud ravist? Ole hea, Kallis Narr palun tooda paska edasi. Palun huia veel. Mulle meeldib, kuidas sa end lolliks teed. Mulle meeldib, kuidas sa arvad, et su sõnad mõjutavad mind. Kallis kloun sa paned mu tundma kuulsana. Mul nii hea meel, et minust räägid, sa annad mulle põhjust olla tugev. Ma teen seda sinu pärast, sest kellele sa siis paska toodad, kui mind ei ole? Just sa vajad mind, mina vajan sind, koos oleme hea tiim. Sina saad jõudu, mina saan tahet, et olla tugev. Ole hea kloun, ära lõpeta!

Olen meistriteos, mida ei saa isegi meister muuta.

Joomine, pidutsemine, tobi, egoism, pohuism, kopp on ees, ei viitsi enam, puudub motivatsioon, mul
on valus, aga ei kotti, viinaklaas aitab. Kõik see toimus poole aastaga, kuidas on võimalik nii ruttu nii allakäia? See on võimalik vaata mind. Elu rebis mu haavad lahti, nüüd olen veritsev deemon. Te küsite ikka veel mis juhtus, kuigi mu otsaette on see kõik maalitud. Vaadates mu näkku peaks olema sulle see story tuttav. Sa käid ka alla,  sa teed seda iga päev. Kuid sa pole sellest veel arusaanud. Oota veidi varsti saad aru, et see on lõpmatu p**k kus sa uppud, siit pole väljapääsu, siit ei pääse keegi. See on löpppeatus, edasi läheb ainult hullemaks. Äkki ongi see mu teekond? Äkki olengi loodud p**s uppuma? See negatiivsus pani mu masetsema, see tegi haiget, kuid nüüd on kõigest pohhui. Ütled, et pean tõusma, aga no fakk miks tõusta, kui nagu nii uuesti kukun ja teate mis siis on veel valusam. Ma parem harjun siin madalal. Leban ja loon

oma pesa siia. Tõmban kerra ja unistan milline oleks õnnelik elu. Kas midagi ei saaks ettevõtta? "Muidugi saab" ütled alati, aga no hakka proovima siis, no eks sa ürita tõusta. Sa kukud, aga sa oled liiga hale, et sellest aru saada. Tahaks anda alla, võikski ju põhja jääda. Karjun valust, vajun, tulemas on lõpp, aga ma ei anna alla, ma lihtsalt ei saa, sest see ongi mu teekond. Ära hakka vinguma, et halan, need on minu tunded, mina panen need kirja. Sul on oma saatus, mul on oma. Ma liigun mööda oma teed mis sest, et seal köik vale on. See on minu tee, liigun,ronin teen mis vaja. Nad ütlevad, et hoolivad, aga nad ei näe minust läbi. Me lood on erinevad, aga pilt on sama. Ma olen väsinud ja ei tea kaua veel püsti seisan, tean ka, et see tunne pole sulle vööras. See on minu maailm. Seal on valus, seal on kõike mida prgu kirja panen. Ma olen väsinud kõigest, aga näed ikka veel üritan.  Panen kokku oma elu mis on kui pusle, kuid paljud tükid on kadunud. Rooman, ronin, luuran, otsin oma kadunud tükke...kuid ma ei suuda neid leida. Minusse jääb alatiseks midagi minevikust. Ma üritan, tahan unustada, aga üks vale samm ja see kõik meenub. Ära küsi mis juhtus, ma ei suuda

sulle tõtt rääkida. Jah, võib-olla tõesti peaksin rääkima, peaks suu lahti tegema. Aga see küsimus, see rebib haavad lahti. Ma olen lootusetu juhtum, aga hoian pea püsti. Sa naersid, kui mul oli valus, kui mu silmad olid täis pisaraid. Nüüd on minu kord, nüüd naeran mina. Ei ma ei naera, sest ma pole nii haletsusväärne nagu sina. Ma olen palju parem. Minevikus olid sa keegi, kes pani mu nutma. Täna olen sulle mega tänulik, tänks dude! Tänu sinu tekitatud haavadele, sain selleks deemoniks, tänu sulle olen egoist ja minust sai võimu pohuism. Mind ei suuda kõigutada keegi peale mu enda. Olen meistriteos, mida ei saa isegi meister muuta. Sina pole keegi, sa ei ole mu vaenlane. Ma ei süüdista sind millestki. Ma olen ise enda suurim vaenlane.

Viimane hingetõmme

Viimasel ajal ei ole vahet kas üritan või vaikin valus. Mu sõnad, neil ei ole enam kõla, nad ei ole nii tugevad nagu olid varem. Nad muutusid, muutusid koos minuga. Vanasti suudisin veel, hoidsin end tagasi, kuid nüüd ma plahvatan. Ütlen kõik välja. On olemas mina ja veel teine mina, üks on hooliv, mõtlik ning alati teab mida tahab, kuidas tahab ja mida selleks teha, sellel minal on alati siht silmade ees, kuid see teine tal on kopp ees, ta ei viitsi enam, tal on nii kuradima üks kõik mis saab. Ta lihtsalt naudib elu, Tema jaoks lähevad asjad nii nagu nad lähevad, tema lemmik lause on "Sorry noh, lihtsalt juhtus, teine kord teeb paremini" Aga siis ärkab see esimene mina, kes saab aru, et see on vale...kuid teate mis? Siis on jälle kuradima hilja, jälle upun pasas. Jälle liigun alla mäge. Ühel õhtul mõtlen, et sellel teisel minal on nüüd kõik, nüüd olen parem, üritan, teen mis suudan, aga hommikul on mul jälle nii kuradima pohhui. Eile õhtul ma olin  piiril, ma tõesti mõtlesin, et teen seda jälle, kuid ei ma lubasin endale, NO MORE CUTS. Viimasel ajal ma ei tea...ma ei oska olla, see teine mina saavutab võidu. Minu võitlushing, see kaob iga päevaga, jah ma tean, ma ei ole seda väärt, mitte keegi ei ole seda väärt, sest see valu, see hävitab inimesi. See tapab, teeb meist robotid, kes ei allu enam, kes ei saa aru, et oleme elus...ning , et see on päris maailm. Maailm, teeb haiget, elu on täis valu. Maailm see on üks kummaline paik, mis siin toimub? Miks inimesed surevad? Miks me hävitame teiste elusid? Miks on need sõjad vajalikud? Vahet pole kellelt ma küsiksin vastus oleks "Sõjad ei ole vajalikud, me tahame elada kaua ja õnnelikult" Aga kallid inimesed, selle lause teostus on igas ühes endas kinni! Kui sa tahad elada õnnelikult rahus, siis ole tolerantne ka teiste vastu. Sa pead austama nende otsuseid isegi, kui sinu jaoks need valed on. Minul on sellest valust kõrini. Ma mõtlen tihti, kas ma üldse tahan edasi. Kui saabub üks jama, tuleb teine ega see kolmaski tulemata ei jää. Jälle mu elu...see on taas katastroof. Jälle langen...mida kaugemale ma suudan oma valust ronida, seda kõrgemalt kukun ma taas pinnale, leban seal, üritan mitte hinge heita, kuid teised nad ei tee isegi välja, nad ei kutsu abi, nad ei oska näha, et võitlen. Nad ei tea, et olen viimasel piiril ning iga hetk võib saabuda lõpp. Ma ei viitsi enam kurta, kedagi ju nagu nii enam ei huvita...Nad arvavad, et olen meeleheitel, kuid tegelikult olen hädas...ma ei kurda, sest ei taha rikkuda teie õnne, sest ma tean....ma tean kui kuradima valus on olla õnnetu, kui valus on lootusetult teha viimaseid hingetõmbeid. Miks ma ei suuda lõpetada oma kannatusi...see on hetk, mil tuleb "hea mina" teadvusele, ta ütleb, et ma ei vääri seda. Keegi ei vääri...me peame märkama, kuid me ei märka, sest "tavalise inimese" jaoks on maailm "must-valge"

Maailma on hukkas #PrayforParis

Jah sa võid küsida "Mida sa halad?" Tõsi ta on ma rikkun alati ise oma õnne ära. Mul on alati olnud vaja kedagi kes ütleks "Sa oled oluline, maailma vajab sind"  Ma ei ise tunne juba pikemat aega, et keegi vajab mind. Ma oleks just kui tühi koht ja mida suudab anda tühikoht maailmale? Just MIDAGI. Ma suudan ainult inimesi haavata või ise haiget saada. Ma ei suuda teha kedagi õnnelikuks ja ei suuda ka ise õnnelik olla. Alati on mind ootamas pimedus. Alati teen ma midagi valesti. Mul on nii kuradima kopp ees. Ja see kool...vaadates ekooli...olen puudunud vaid 2päeva ja mul on vaja teha 6tööd järgi. Ma lihtsalt ei suuda enam. Ma ei tea kaua ma veel püsti seisan. Mul on nii kuradiam pohhui kõigest. Mis sai minust kes tahtis kõike saavutada, kes tahtis olla parim? Ma kadusin, sain aru, et maailm ei ole õnnelik vaid on päris kole koht. Ma olen tahtnud alati palju reisida  ja maailma näha,  aga nüüd teades, et lihtsalt olles teatris võid surra. See maailm on hirmutav. Vahest olekski targem istud kodus, helikindlas majas, tekk ümber, trellid akente ees? Ma saan aru, et olemegi sündinud, et surra, aga miks mitte nautida seda aega mis on antud? Miks ma pean tundma hirmu elamisest?  See mis juhtus Parisis...Inimesed mis teil viga on??? Mis on teie probleem? Kas te ei oska rahus elada? Miks on vaja tekitada nii kuradima palju valu? Aga kui keegi tuleks ja teeks teie peredega nii?? Kas teil ei ole tundeid? KUS ON KADUNUD INIMLIKUS? Kas see üldse eksisteerib veel... Mul on valus, mul on südamest kahju, kuid see ei muuda seda mida te tegite neile inimestele ja nende lähedastele. Jah mu kaastunne ei muuda midagi, kuid see näitab, et olen inimene. Ma tõsiselt palvetan teie eest, kes te lebate haiglas kriitilises seisus! Pidage vastu! On inmesi kes veel hoolivad, üheskoos saame veel hakkama!!! See maailm on muutunud paigaks, kus e õnnest on saanu haruldus . Igal pool on veel rohkem valu. Kaob hoolivus ning see kaastunne on kadunud ka inimlikus. Mina tahan elada rahus, ma tahan, et minu lapsed saaksid elada rahus! Usun, et pole ka ainuke, kes nii mõtleb.  Aga kui nii edasi läheb, kas me saame elada rahus? Kas see ei ole mitte kaugel inimlikusest? See maailm, see ajab nutma...see valu, see ajab mu hauda. See maailm on katki minemas, inimesed on hirmul. Kurbadest ja masendusest teismelistest on saanud kurb ja masendunud ühiskond, kus ei ole masenduses ainult teismelised. Noor või vana, me kõik oleme hirmul, mis järgmiseks? Me teame, mis oli ajaloos ja kuidas see algas, kuid ärge süüdistage moslemeid ISISe pärast! Me ei mõista sakslasi hukka ka Hitleri pärast!

tsüklis #olenHUKKASvol2

Ma üritan koguaeg leida väljapääsu sellest pasast kuhu upun. Ma üritan iga päev olla tugev ja minna oma eluga edasi. Ma tahan saada endaga hakkama, aga ma ei tea kauaks mul enam jaksu on. Tunnen, et kool ja kõik need tunded trambivad mu maa alla. Ma ei tea enam mis on õige ja vale. Selle asemel, et hakkata probleeme lahendama on kergem valida viina klaas ja oma mured paariks tunniks sinna uputada. Ma isegi ei tea kas see viina klaas oleks vale valik, sest mul on saanud kõigest nii kuradima pohhui. Ma olen lihtsalt väsinud sellest, et minuga ei olla rahul. Ma olen nii väsinud sellest koolist, te teete vahet. Isegi kui te ei tunnista seda, ma saan aru. Kuid saage ka minust aru, mul kaob tahtmine. Ma vajun...vajun taas ja veel sügavamale. Vahest ma mõtlen miks ma ei võiks lõpuks nii põhja vajuda, et ma ei tulekski enam pinnale. Kas siin leidub keegi kes paneks tähele, et olen kadunud?
Kas sa arvad, et tulla koju, minna oma tuppa ja valetada on kerge? Öelda, et kõik on hästi ja ma olen lihtsalt väsinud ja tahan magada...Jah tõsi, ma olengi väsinud, aga see ei ole see väsimus mis kaoks peale uinakut. See on väsimus, mis ei ole kadunud juba aastaid, see muutub aina hullemaks. See väsimus muutub vaikselt pohuismiks. Iga päev mil näen, et kõik vajub, probleemid hinnetega, sõbrad veavad alt, puudub tugi, ma muutun. Mul saab asjadest villand. Ma ei viitsi enam üritada, sest mul pole mida ega kedagi kelle pärast üritada. Jah, ma peaks seda tegema enda pärast, aga mul on ka endast saanud vaikselt villand. Ma tahan vaid pidutseda, sest see paneb tundma mu inimesena, see paneb mu tundma olulisena, sest need inimesed seal, nendega ma tunnen end hästi. Mul on tunne, et nemad hoolivad ja saavad aru. Mul on tunne, et need teismelised seal on täpselt samas seisus. Ka neil on pohhui, sest neil oli raske, aga neid ei aidatud. Nemad väsisid upumast, nii väsin ka mina iga päev upumast. Ma tean, et teen nüüd vale valiku, kui loobun kõigest mille nimel siiani pingutasin, aga ma ei tea, kas ma tahan enam pingutada. Miks ma ei võiks lihtsalt alla anda? Miks ma ei võiks lõpuks kõigile pettumust valmistada? See on ju siiski minu elu, ma annan alla siis kui tahan. Joon end põhja ja satun tsüklisse siis kui ise tahan. Võib-olla see tsüklisse jäämine olekski parim valik? Ma ausalt ei tea enam, mis on parim. Iga päev koolis on just kui viimane piisk, iga päev tunnen, et see on viimane. Tunnen, et homme olen teine inimene, et homme saabud hetk mil on olen tsüklis...

Reaalsus.

Osad ütlevad, et peaksin lõpetama selle vajumise. Küll see põhi ka üks kord vastu tuleb...mis sest, et see on põhjatu auk. Mis sest, et tunnen, et enam ei suuda, tunnen, et lõpp on lähedal. Tunnen, et see valu murrab mu. Ma ei tea kaua ja kas üldse enam suudan. Mul on küsimused, aga pole vastuseid. Mul on armastus, aga pole sind. Mul tunded, aga neile ei vastata. Ma pean vist ikka ise hakkama saama. Aga kas teate mis, ma ei taha. Ma tulen koju, lukustan end tuppa ja suren seal üksindusse. Mõtlen üle, ma ei taha nii. Ma lihtsalt ei taha enam. Mul kõrini sellest, et olen üksik hunt. Mul nii kuradima kopp ees sellest, kes olen. Inimesed, kes te armastate ja hoolite minust, sellest minust, kes olen veel täna. Andke mulle andeks. Ma tean, tean, et olen muutumas, kuid ma ei tea mis suunas. Ma ei tea enam isegi kes olen ja mida tahan. Tunnen, kuidas muutun. Minust saab vaikselt pohhuist, kes kaob "normaalsest maailmast" Mina, tänaseseisuga olen endiselt hukkas ja lähen iga päevaga aina rohkem hukka. Võib-olla mulle meeldibki nii? Ma ei tea seda isegi, kas meeldib või ei. Ma lihtsalt olen, üritan nautida, aga astun ikka ja jälle uute auku, uute ämbrisse, uute masendusse. Avastan end jälle katastroofi keskelt. Üritan sealt põgeneda, aga ei leia väljapääsu, seda vist ei olegi enam. Näen, kuidas te üritate mind päästa, kuid rääkides oma loo saan vastuseks vaid "OK" Kas teate, kas teate, et see ok paneb inimese tundma veel rohkem valu. Sa näitad, et hoolid, ütled, et tahad aidata, aga siis, kui sa saad teada, kui põhjas ma  tegelikult olen...siis kaod.
Siis kukun taas ja veel valusamalt, MUL ON VALUS, MUL ON RASKE, aga sinu jaoks on need lihtsalt sõnad...
Mind ei huvita su kaastunne, sest see on võlts. Ma olen reaalne ja ma vajan reaalseid tundeid.  Reaalseid sõnu ja reaalset sind. Mul kõrini unistustest, mis ei täitu, mul kõrini plaanidest, mida me kunagi täide ei vii . Kas ei võiks olla midagi reaalset? Midagi mida hiljem meenutada, midagi mida saaks reaaslselt tunda. Mul kõrini nendest mängudest. Ma tean, et ka sul tunded, mis sest, et neid varjad. Kuid tea, kui sa nii pea seda ei näita, ma kaon...kas aastaks või paariks,,,või ei tulegi tagasi...

YODO- You Only Die Once

Elu on kui mäng, kuid meil puudub 9 elu, meile ei ole antud isegi seda 3. Peame hakkama saama ühega.
Aga see on raske. Ma vaevu seisan veel püsti. Sina ehitasid mulle selle maailma, sina joonistasid need inimesed, sina tegid mulle ka haiget, sina panid mu pisarad voolama. Kuid ka sina kukud kord ja siis ma enam ei aita sind püsti. Ma kõnnin ära, minust saab väike täpp, mis kaob lõpuks tundmatusse. Ma olen väsinud, istudes põrandal jalad toetamas pead, ma nutan, üritan hoida pisaraid tagasi , aga ma nutan. Mu südamest tilgub verd, mille ümber on kogunenud sääsed. Nad tattistavad selle välja, sest mu veri on täis valu, nad ei taha seda, ka sina ei taha. Eks jookse siis jälle ära, see on ainus asi mida veel oskad. Lood illusioon ja kaod. Ootad õiget hetke ja ründad, rebid välja kõik, mis mulle veel alles oli jäänud. Ei, ma ei süüdista sind milleski. Mul on lihtsalt sinust kahju, ei ole vist kerge olla selline jobu? Ma õnneks seda tunnet ei tea, sest mina sündisin võimsana, ma sündisin asju muutma, sündisin, et teha maailm paremaks. Mina sind ei vaja, aga tean, et ilma minuta sa hakkama ei saa. Keegi peab sind alati sundima, keegi peab sulle alati ütlema, kuidas ja mida. Sa oled niigi allakäinud. Ma ei taha, et veel rohkem allakäigu trepist alla liiguksid, sa oled juba otsaga keldris, üks samm veel ja keldri uks sulgub, siis ei ole enam pääsu. Oled kadunud, aga mitte ainult minu jaoks, ka kõigi teiste. Ütleks  "Adios amigos" aga ma ei ole selline südametu mats(?) nagu sina oled.

Kõigest sellest valust hoolimata, ma veel hoolin. Kuuldes su nime, meenub mulle ühiskond, milles pole tuleviku, meenub valu millel pole lõppu, meenud ka sina, aga sa oled viimane. Ma olen väsinud.
Tõusta, kui su veri on hüübinult põrandal ja laudade sisse imendunud, see on kuradima raske. Ma ei tea kas tahangi enam tõusta. Ma tõesti ei tea, kas suudan, kas suudan veel maailma päästa. Kardan, et sinu suguseid on liiga palju. Kardan, et murdun ka mina, sest ma ei suuda kõiki koletisi keldrist välja lasta, või peaksingi nad sinna jätma? Kas ma üldse saan kunagi olla see kes tahan? Jah ma saan, sest ma suudan ja oskan, aga sina sa vajud põhja, kui Titanic, murdud kaheks ja pettud, siis vajud, piinarikkalt ja valusalt,  aga tead mis? Mul on siis juba ükskõik, olen siis juba sinust ja su valedest kaugel. Naudi, naudi seda aega ilma minuta. Kuigi sa seda nautida ei saa, sest ma olen siiski kõikvõimas. Ka sina saaksid olla, aga sa ei taha. Sa tahad vaid vajuda...Ärge vajuge, te saate hakkama...

Can someone kill the light? It just won't shine...

Inimesed ütlevad, et teen valesti. Tihtipeale öeldakse, et ruttan liiga kiiresti. Küsitakse, mis juhtunud on? Kunas sai minust selline? Ma ei saa aru, et teeksin teisiti, ma lihtsalt otsustasin loobuda valust ja kannatustest. Otsustasin, et võitlen enda eest. Ma ei lase lihtsalt endale enam haiget teha.
Nüüdseks mõistan, et oleksin pidanud tegema seda varem. Kuid veel ei ole ju hilja. Kui sina tahad olla minu vastu egoistlik jobu, miks ma peaks siis parem olema? Mul viskas üle, ma pole enam see kes olin eile, ma ei ole enam see kes olen täna. Kõik oleneb sinust!
Tahad sõda? Ma võin olla su aatomipomm, kuid ma oskan enda aatomipommi suunata. Kõik need lained lähevad sulle. Teised ei ole ju süüdi, et sina nii teed. Nii, et palun mõtle enne. Ma ei taha plahvatada, sest see plahvatus võib tappa ka minu. Astu mu teelt, ma olen kõik võimas.
Teie kes te tulete elama minu elu palun, tulge, kui teile tundub, et olen huvitav ja sinu elu seda pole. Mul ei ole selle vastu midagi. Midagi ju ei juhtu.
Ainult sul jääb enda elu elamata, sest sukeldud minu maailma, astud minu probleemidesse, aga usu  neid ei ole vähe. Isegi kui pead end tugevamaks, kui mina. Sa upud ära. Ole hea ujuja tahes, siin siplen vaid mina. Vaid mina tean, miks ja kuidas. Mu elu, see seisab silla äärel, vaatab alla, aga ei kukku. See on minu tasakaal. Olgu mul raske kui tahes, aga ma ei kukku. Ma olen liimitud sinna äärele, ma ei saa kukkuda, kuid võin sealt lahkuda. Olen hakkanud end silla äärel päris hästi tundma, sellest kohast on saanud vaikselt mu kodu, peidupaik. Ainult mina saan seal kõeluda, sina kukuksid.
Nüüd mõtle hoolega, kas sa ikka tahad minu ellu tungida? Mõtle enne, kui plaanid mind haavata.
Olen kui koletis raamatust "Kaunitar ja Koletis". Meie vahe seisneb selles, et mina olen väliselt printsess, aga sisemiselt, kui mind haavad muutun koletiseks. Mul lihtsalt kõrini sellest valust.
Ma ei vaja su valesid. Saan ilma nendetagi endaga ise hakkama. #HatersGonnaHate #ButILOVEthem

Olen hukas

Vajun valede küüsi. Tunnen end imelikult, lähen iga päevaga aina hullemaks.
Teen lollusi, kuid olen ise kuradima rahul. Pole koolis olnud veel nädalatki, aga ausalt kopp on juba ees. "Õppimine" sorry ei viitsi. Täna mate tunnis oli tunne, et suren. Nagu tõsiselt mis kuradi asi see oli? Kohe mitte midagi ei saanud aru :D
Maailm lihtsalt lendab mu silme ees. Üritades õppida avastan, et joonistan ruudukesi.
Kas ongi käes aeg, kus olen ametlikult hukas?  Kas nüüd ongi käes aeg kus saab minust "tüüpiline teismeline"? Suits ette, õpikud nurka? Tere Hess ja Mac? Midagi saab ju veel teha.
Jah saab, aga see on kinni mu suhtumises. Ma suudan kõike, aga kas ka viitsin? Kergem on ju lihtsalt kuskil chillida ja lollusi teha.
Õppimine pshhh... küll jõuab veel kahetseda, eks?
Kuid siis on hilja, siis olen juba alla käinud. Sel hetkel ei ole enam lihtne püsti tõusta. Prgu ma veel suudan, ma võin end veel muuta. Ma lihtsalt pean seda tegema...peab suutma... lihtsalt peab.
Kõigil on ju raskeid aegu,,,või olen ainus? Kas olen tõesti ainus, kes sipleb ja piinleb valus? Kas olen tõesti ainus kes ei mõista?
Tean, et ei ole, meid tuleb juurde. Jah mina  pääsen, ma siplen siit välja, aga SINA! Kas sa tahad? Kas suudad? Kas sul on endasse usku?

Mina, ma kaotasin end aastatekes. Ma vajusin kauaks sügaviku, hetkel tunnen, et tõusen...tunnen, et lõpuks pääsen. On see depression lõpp? või on see hoopis allakäimise algus?
Ma tõesti ei tea enam...Ma ei saa aru, mis on vale? Vahest tundub, et polegi õiget ega ka vale.
Tee mis tahad YOU ONLY LIVE ONCE, aga kas ikka saan teha mida tahan? Mul on nii kuradima palju küsimusi ja neile pole vastuseid...keegi ei tea, ka mina ei tea...

LETO SVET #rahulikpühapäev

See nädal on suutnud mu elu pea peale pöörata, mis tundus ennem vale on nüüd just kui tavaline.

Kui keegi oleks eelmine aasta rääkinud, et nii teen johhaidii, ma oleks ta pikalt saatnud ja öelnud, et ma ei ole selline. Iga päevaga hakkab tunduma, et pidu ei ole lihtsalt pidu...
sellest on saanud noorte elu stiil, nii ka minu. Mõeldes sellele "kas noored on hukkas?" Ma ei leia enam vastust.
Võib-olla tõesti me tundume inimestele, kes on midagi näinud ja kõike läbi elanud lootusetud.
Aga vot nüüd on meie aega õppida ja ise tegutseda. Ma lihtsalt ei tea, mida edasi teen. Pärast seda nädalat on kõik nii sassis. Mis on õige ja mis vale? Nüüd tundub kõik õige ja miski pole vale.
Vaikselt hakkab see valu ka ära tüütama. Eks tuleb vaikselt tiksuda ja asjadega ühe poole saada.
Kuulates eile kuidas üks düüde räägib korstnast nagu see oleks ta elu mõte ja kui lahedad need korstnad on...ausalt see oli hirmutav. Kui minust saaks tiksuja, kelle eluks on kortstnad?
HAHAHA ei endal tuleb ka naer peale. See ei oleks ju mina. Ma olen ju see kes on alati tahtnud maailmale midagi anda.

Kadunud pisar

Nüüd tunned end halvasti?
Nüüd tuled ütlema, et olen sinu õnnetus?
Ma ei teagi kas naerda või nutta.
Sa oled lihtsalt nii masendav.

Sina tulid ja tegid mulle haiget, siis jooksid kaugele.
Muutusid aina väiksemaks.
Sinust sai täpp, mis lõpuks kadus...mu silmapiir oli tühi.
Vajusin põlvedele...karjusin su nime,
pisarad aina voolasid ja voolasid.

Sa ei tulnud tagasi.
Nutsin seal tunde, tundidest said päevad...
võid tänagi veel näha mu põlvede jälgi, mis sulasid asfaldisse.
Kraavis, mis oli maantee kõrval on siiani mu kuivamata pisarad.
Nad karjuvad, otsivad sind.

Muudan, sest suudan

Mul on palju häid omadusi, kuid neist lemmik on see, et tänaseks sinust pohhui on.
Ma lihtsalt ei viitsi augu ümber paugutada. Ma ei viitsi murda oma selgroogu, mis on sinu suhtumisest niigi tuim.
Ma  oskan ka olla tuim ja pohhuist, usu mind ma olen selles parem, kui sina.
Isegi, kui tuleksid ja põlvitaksid mu ukse ees roosikimp süles, lööksin lihtsalt selle ukse kinni.
Tõmbled minuga ühe korra, tõmblen sinuga kuni su egost saab minu maandumis rada.
Tõmblen kuni hakkad pisarate asemel verd nutma.
Ei ma ei ole halb inimene, mind lihtsalt ajab närvi, see kuidas mu headust ära kasutad.
Ma ei ole alati olnud selline. Usu mind mu minevik on õpetanud, et headus ja andestamine teeb veel rohkem haiget. Inimesed kasutavad sind siis veel rohkem ära.
Kuigi jah pärast reedet valdavad mind positiivsed emotsioonid, kuid sellest mis reede toimus ei saa teada ka vaim, kes seda pealt nähes isegi kartma hakkas.
Mulle öeldakse tihi "Yolo, sa elad vaid korra lase vabaks, naudi elu" Kuid mõeldes sellele...kui ma tõesti "naudiks" elu ja laseks vabaks, saaks minust ju samasugune nagu meie 101 tarkpead.
Mind lihtsalt ajab see nii närvi, et inimestel ei lasta olla.
Tänapäeval on see lihtsalt kõigi asi milline oled, kus ja kellega oled. Keegi lihtsalt ei  oska oma elu elada. Inimesed hakkavad segi ajama asju, keegi ei saa enam aru mis õige ja mis vale.
Kui mul on must naha värv olen kohe pagulane? Inimesed, nad elasid siin võib-olla juba, kui sündisid ja ei oska peale eesti keele muudki? Miks on vaja kõik kohe ära hävitada, miks lasete heiti, kui midagi ei tea? Milles need lapsed süüdi on?
Ise te ei taha sõda, me ju teame millise kaose see ajaloos tekkitas. Kuid miks te siis selle nimel töötate? Laske inimestel olla, siis lasevad nemad ka teil olla. Siin maailmas on lihtsalt nii palju kurjust, mille hävitamisele on veel vaja palju rõhku panna, kuid kas seda on üldse võimalik kaotada?
Vaadates tänapäeva, kui teismeline kes "ei tea elust midagi" olen kaotamas lootust.