Viimane hingetõmme

Viimasel ajal ei ole vahet kas üritan või vaikin valus. Mu sõnad, neil ei ole enam kõla, nad ei ole nii tugevad nagu olid varem. Nad muutusid, muutusid koos minuga. Vanasti suudisin veel, hoidsin end tagasi, kuid nüüd ma plahvatan. Ütlen kõik välja. On olemas mina ja veel teine mina, üks on hooliv, mõtlik ning alati teab mida tahab, kuidas tahab ja mida selleks teha, sellel minal on alati siht silmade ees, kuid see teine tal on kopp ees, ta ei viitsi enam, tal on nii kuradima üks kõik mis saab. Ta lihtsalt naudib elu, Tema jaoks lähevad asjad nii nagu nad lähevad, tema lemmik lause on "Sorry noh, lihtsalt juhtus, teine kord teeb paremini" Aga siis ärkab see esimene mina, kes saab aru, et see on vale...kuid teate mis? Siis on jälle kuradima hilja, jälle upun pasas. Jälle liigun alla mäge. Ühel õhtul mõtlen, et sellel teisel minal on nüüd kõik, nüüd olen parem, üritan, teen mis suudan, aga hommikul on mul jälle nii kuradima pohhui. Eile õhtul ma olin  piiril, ma tõesti mõtlesin, et teen seda jälle, kuid ei ma lubasin endale, NO MORE CUTS. Viimasel ajal ma ei tea...ma ei oska olla, see teine mina saavutab võidu. Minu võitlushing, see kaob iga päevaga, jah ma tean, ma ei ole seda väärt, mitte keegi ei ole seda väärt, sest see valu, see hävitab inimesi. See tapab, teeb meist robotid, kes ei allu enam, kes ei saa aru, et oleme elus...ning , et see on päris maailm. Maailm, teeb haiget, elu on täis valu. Maailm see on üks kummaline paik, mis siin toimub? Miks inimesed surevad? Miks me hävitame teiste elusid? Miks on need sõjad vajalikud? Vahet pole kellelt ma küsiksin vastus oleks "Sõjad ei ole vajalikud, me tahame elada kaua ja õnnelikult" Aga kallid inimesed, selle lause teostus on igas ühes endas kinni! Kui sa tahad elada õnnelikult rahus, siis ole tolerantne ka teiste vastu. Sa pead austama nende otsuseid isegi, kui sinu jaoks need valed on. Minul on sellest valust kõrini. Ma mõtlen tihti, kas ma üldse tahan edasi. Kui saabub üks jama, tuleb teine ega see kolmaski tulemata ei jää. Jälle mu elu...see on taas katastroof. Jälle langen...mida kaugemale ma suudan oma valust ronida, seda kõrgemalt kukun ma taas pinnale, leban seal, üritan mitte hinge heita, kuid teised nad ei tee isegi välja, nad ei kutsu abi, nad ei oska näha, et võitlen. Nad ei tea, et olen viimasel piiril ning iga hetk võib saabuda lõpp. Ma ei viitsi enam kurta, kedagi ju nagu nii enam ei huvita...Nad arvavad, et olen meeleheitel, kuid tegelikult olen hädas...ma ei kurda, sest ei taha rikkuda teie õnne, sest ma tean....ma tean kui kuradima valus on olla õnnetu, kui valus on lootusetult teha viimaseid hingetõmbeid. Miks ma ei suuda lõpetada oma kannatusi...see on hetk, mil tuleb "hea mina" teadvusele, ta ütleb, et ma ei vääri seda. Keegi ei vääri...me peame märkama, kuid me ei märka, sest "tavalise inimese" jaoks on maailm "must-valge"