Jah sa võid küsida "Mida sa halad?" Tõsi ta on ma rikkun alati ise oma õnne ära. Mul on alati olnud vaja kedagi kes ütleks "Sa oled oluline, maailma vajab sind" Ma ei ise tunne juba pikemat aega, et keegi vajab mind. Ma oleks just kui tühi koht ja mida suudab anda tühikoht maailmale? Just MIDAGI. Ma suudan ainult inimesi haavata või ise haiget saada. Ma ei suuda teha kedagi õnnelikuks ja ei suuda ka ise õnnelik olla. Alati on mind ootamas pimedus. Alati teen ma midagi valesti. Mul on nii kuradima kopp ees. Ja see kool...vaadates ekooli...olen puudunud vaid 2päeva ja mul on vaja teha 6tööd järgi. Ma lihtsalt ei suuda enam. Ma ei tea kaua ma veel püsti seisan. Mul on nii kuradiam pohhui kõigest. Mis sai minust kes tahtis kõike saavutada, kes tahtis olla parim? Ma kadusin, sain aru, et maailm ei ole õnnelik vaid on päris kole koht. Ma olen tahtnud alati palju reisida ja maailma näha, aga nüüd teades, et lihtsalt olles teatris võid surra. See maailm on hirmutav. Vahest olekski targem istud kodus, helikindlas majas, tekk ümber, trellid akente ees? Ma saan aru, et olemegi sündinud, et surra, aga miks mitte nautida seda aega mis on antud? Miks ma pean tundma hirmu elamisest? See mis juhtus Parisis...Inimesed mis teil viga on??? Mis on teie probleem? Kas te ei oska rahus elada? Miks on vaja tekitada nii kuradima palju valu? Aga kui keegi tuleks ja teeks teie peredega nii?? Kas teil ei ole tundeid? KUS ON KADUNUD INIMLIKUS? Kas see üldse eksisteerib veel... Mul on valus, mul on südamest kahju, kuid see ei muuda seda mida te tegite neile inimestele ja nende lähedastele. Jah mu kaastunne ei muuda midagi, kuid see näitab, et olen inimene. Ma tõsiselt palvetan teie eest, kes te lebate haiglas kriitilises seisus! Pidage vastu! On inmesi kes veel hoolivad, üheskoos saame veel hakkama!!! See maailm on muutunud paigaks, kus e õnnest on saanu haruldus . Igal pool on veel rohkem valu. Kaob hoolivus ning see kaastunne on kadunud ka inimlikus. Mina tahan elada rahus, ma tahan, et minu lapsed saaksid elada rahus! Usun, et pole ka ainuke, kes nii mõtleb. Aga kui nii edasi läheb, kas me saame elada rahus? Kas see ei ole mitte kaugel inimlikusest? See maailm, see ajab nutma...see valu, see ajab mu hauda. See maailm on katki minemas, inimesed on hirmul. Kurbadest ja masendusest teismelistest on saanud kurb ja masendunud ühiskond, kus ei ole masenduses ainult teismelised. Noor või vana, me kõik oleme hirmul, mis järgmiseks? Me teame, mis oli ajaloos ja kuidas see algas, kuid
ärge süüdistage moslemeid ISISe pärast! Me
ei mõista sakslasi hukka ka Hitleri pärast!
Jah sa võid küsida "Mida sa halad?" Tõsi ta on ma rikkun alati ise oma õnne ära. Mul on alati olnud vaja kedagi kes ütleks "Sa oled oluline, maailma vajab sind" Ma ei ise tunne juba pikemat aega, et keegi vajab mind. Ma oleks just kui tühi koht ja mida suudab anda tühikoht maailmale? Just MIDAGI. Ma suudan ainult inimesi haavata või ise haiget saada. Ma ei suuda teha kedagi õnnelikuks ja ei suuda ka ise õnnelik olla. Alati on mind ootamas pimedus. Alati teen ma midagi valesti. Mul on nii kuradima kopp ees. Ja see kool...vaadates ekooli...olen puudunud vaid 2päeva ja mul on vaja teha 6tööd järgi. Ma lihtsalt ei suuda enam. Ma ei tea kaua ma veel püsti seisan. Mul on nii kuradiam pohhui kõigest. Mis sai minust kes tahtis kõike saavutada, kes tahtis olla parim? Ma kadusin, sain aru, et maailm ei ole õnnelik vaid on päris kole koht. Ma olen tahtnud alati palju reisida ja maailma näha, aga nüüd teades, et lihtsalt olles teatris võid surra. See maailm on hirmutav. Vahest olekski targem istud kodus, helikindlas majas, tekk ümber, trellid akente ees? Ma saan aru, et olemegi sündinud, et surra, aga miks mitte nautida seda aega mis on antud? Miks ma pean tundma hirmu elamisest? See mis juhtus Parisis...Inimesed mis teil viga on??? Mis on teie probleem? Kas te ei oska rahus elada? Miks on vaja tekitada nii kuradima palju valu? Aga kui keegi tuleks ja teeks teie peredega nii?? Kas teil ei ole tundeid? KUS ON KADUNUD INIMLIKUS? Kas see üldse eksisteerib veel... Mul on valus, mul on südamest kahju, kuid see ei muuda seda mida te tegite neile inimestele ja nende lähedastele. Jah mu kaastunne ei muuda midagi, kuid see näitab, et olen inimene. Ma tõsiselt palvetan teie eest, kes te lebate haiglas kriitilises seisus! Pidage vastu! On inmesi kes veel hoolivad, üheskoos saame veel hakkama!!! See maailm on muutunud paigaks, kus e õnnest on saanu haruldus . Igal pool on veel rohkem valu. Kaob hoolivus ning see kaastunne on kadunud ka inimlikus. Mina tahan elada rahus, ma tahan, et minu lapsed saaksid elada rahus! Usun, et pole ka ainuke, kes nii mõtleb. Aga kui nii edasi läheb, kas me saame elada rahus? Kas see ei ole mitte kaugel inimlikusest? See maailm, see ajab nutma...see valu, see ajab mu hauda. See maailm on katki minemas, inimesed on hirmul. Kurbadest ja masendusest teismelistest on saanud kurb ja masendunud ühiskond, kus ei ole masenduses ainult teismelised. Noor või vana, me kõik oleme hirmul, mis järgmiseks? Me teame, mis oli ajaloos ja kuidas see algas, kuid ärge süüdistage moslemeid ISISe pärast! Me ei mõista sakslasi hukka ka Hitleri pärast!
No comments:
Post a Comment