BlaBla Get Lost

Vahest olen ma õnnetu, lootusetu, seest tühi ning kadunud. Mõnikord on minus peidus vaid naeratus mida keegi ei näe. Vahest ma lihtsalt hõljun kuskil piiripeal, arusaamata kus täpselt viibin.

Üksi pimeduses jalutades järgnevad mulle varjud. Nad on külmad, kuid piisavalt tundelised, et mind hulluks ajada. 

Kes olen? Kuhu kuulun? Vastuseks saan vaid "GET LOST"

Üksindus, viha aina suureneb. Tüdimus katab mu keha.

Tõmban musta kapuutis pähe, sest see tähelepanu häirib mind. Ärge vaadake mind.

Vihkan neid tülgastavaid pilke. Kuidas see kurat teie asi on kes mina olen?

Need on minu tunded, minu mõtted, minu sõnad. MINU.

Kui sind häirib see mida teen sule silmad, sest mind absoluutselt ei koti su arvamus.

SURM. Ütled, et mängin sellega? 

Surmaga ei mängita, surmaga ei saagi mängida. See kapuutsiga härra võtab meid nii või naa kuunagi kaasa. Ma olen tüdinud, et sekkud minu ellu. Olen väsinud sellest,  et sulle ette jään.

Ma saan ise hakkama, vajan vaid end. 

See on minu soolo, algusest lõpuni.

Ma ei vaja teie sõnu, sest need on tühjad. Sõnade kestad.

Sule silmad nüüd on sinu kord "GET LOST"

Vastused

Miks ma räägin pidevalt surmast? Miks mainin seda oma luules? Oma mõtteis? Kas tahan surra? Kas kardan surma? Mis teema on mu minevikuga? Miks end lõikusin? Mis tundeid tekitab minu lõikumine? Kas mul on pidevalt depressioon? Kas mul on kalduvus suitsiidile? ...Neid küsimusi on veel palju mida küsitakse pärast mu blogi postitusi...

Nii siis,

Surm ei ole midagi hirmutavat, see on lihtsalt üks eluetapp, mis saabub varem või hiljem. Surm ei ole lihtsalt sõna. See on midagi imelist ja kunsti pärast. Ma ei hakka varjama seda, et mu luuletustes on palju mu mineviku ja valu. Ma olen sellest üle mis oli, aga tunded ja mälestused ei kao kunagi.
Ma ei soovi surma, ega ei oota seda. Elu on elamist väärt. "Elu on kingitus, mida ei kulutata, vaid mis on antud jagamiseks." Ma ei karda surma, ei karda seda sõna ega ka seda mõtet, et võib-olla mind homme enam ei ole. Kui ei ole siis ei ole, see juhtub nii või naa varem või hiljem. Kui anda mulle valik kas võtta elu või surm. Valiksin kindlasti elu!

Mu minevik, see on nõme teema- räägin kunagi lähemalt...Lõikusin end kuna tahtsin tunda end elusana. Mida sügavam oli lõige seda elusamana ma end tundsin. Mis tundeid?  Elus tunne oli...See on väga vale viis end elusana tundmiseks! Minge vaadake parem kassi videosid või Simpsoneid...Mulle meeldivad simpsonid LOL.

Depressioon, siin ei tohiks segamini ajada depressioon ja kurbust.  Depressioon on midagi palju enamat kui kurbus, olles depressioonis on sul kadunud ka lootus. Depressioon ei ole nalja asi. See on haigus, mida tuleb ravida! Ühekordne kurbuse kogemine ei ole depressioon.  Depressiooni sümptomid väljenduvad käitumises, mõtlemises, tunnetes ja keha füüsilistes reaktsioonides.
Oma depressiooni saad hinnata SIIT. Ma olen oma depressioonist üle saanud ning teen kõike selleks, et sellest hoiduda.

Koolikiusamisest on saanud tõsine probleem, kuid paraku tegeletakse sellega liiga vähe või liiga aeglaselt. Koolikiusamise vastu tuleb võidelda. Sellest on saanud probleem mida ei tohi eirata!
Meil kõigil on õigus erineda, kuid me ei tohi sellega kahjustada inimesi enda ümber! Olles kiusamise ohver või pealtvaataja, sellest tuleb teatada kedagi keda usaldad. Vaimne kui ka füüsiline kiusamine võivad lõppeda enesetapuga ja kindlasti põhjustab see suurt depressiooni. Kui märkad, astu vahele ja näita, et hoolid. Tihtipeale ohver ei taha, et vanemad kooli helistaksid, kuid seda tuleks kindlasti teha. Igas koolis leidub vähemalt üks mõistlik inimene keda saad usaldada ja su vanemad tahavad sulle vaid parimat! Ära tee välja ja kiusaja kaotab huvi!

Ma armastan elu! Mul ei ole kindlasti kalduvust suitsiidile! Elu on elamist väärt, ma ei väsi seda kordamast!

Soovitan lugeda artiklit, Kuidas mõtted ja sõnad meie ajukeemiat mõjutavad!

FEIK-FAKE-VÕLTS: mina, sina, meie, teie, nemad, oleme feigid.

Miks pakub meile rõõmu olla feik? 

Hommikul tõustes ja peeglisse vaadates on see pilt hirmutav, nagu ahv vaataks otsa. Sassis juuksed, paistes silmaalused, tatine nägu. Rõve! Esimene mõte on "Ma olen kole,ma vihkan end!"

Me ei oska end armastada ja sellepärast oleme õnnetud ja ei tunne armastust. Ilma ennast armastama ei saa ka kedagi teist armastada! Õpi armastama seda "ahvi" kes sulle hommikul peeglist vastu vaatab. Ära topi endale näkku kilode viisi krohvi, et olla "perfektne", keegi kes sa tegelikult ei ole. Jah meigi end, kuid armasta ka seda "ahvi" hommikul.

Maailm on täis petteid, ära ole üks neist! Ära ahvi staare, ole see keda tahetakse ahvida!
Loo endale ise tee! Ise enda perfektsus! Ära otsi õnne illusioonides, ära loo neid juurde!
Keegi ei julge erineda, tahame sulanduda massi. Sarnased riided, meigitud näod, iluideaal on kõigil ühine. Otsides perfektsust leiame end veel sügavamast ja tumedamast urkast. Oleme zombistunud, jälgime ja järgneme neile "ilusatele" inimestele ekraanidel.

Me ei ole feigid ainult hommikul, oleme seda ka õhtuti, lõunal, rohkem kui ise aru saame. Meie emotsioonid on tühjad. Alles on vaid kest mis kunagi meie emotsioone kinni hoidis. Nüüdseks on emotsioonid lahkunud. Alles on vaid feigid naerud. Oleme teinud võltsiks kõik mis peaks oleme tõeline.

Olla keegi teine pakub meile rahuldust, kuid miks?
Upume enda illusioonidesse. Märkamata kui imelised me tegelikult oleme!

Feik- Fake- võlts
Ahv- koletis kes vaatab sulle vastu hommikul peeglist

POEM//LUULETUS- One More Step

One More Step

by:Karolina Niinelo

I want to take a step

One more step

And jump over the edge

Then I can start it over again

It's not my paranoia

These monsters outside made me this way

I don't know who I am any more

If you say "please don't jump"

It's pointless.

I already made my decision

Death.

I want to be reborn

I May  look alive

But they already eaten my soul

Just one more step

And I'm forever gone.

There is no way back

I'm empty inside

It's time to be born again

Good bye.

,

I think about you more than a lot

HIM

Karolina Niinelo

All my life was like a winter,

but then I met with him

and it ended the winter

and stoped the snow

Sun came out 

and winter turned to summer

Everywhere are flowers 

sun is shining

everytime when he walks into the room 

every girl turns her eyes on him

He is so special, so different 

and that lovely smile

At first he was just a stranger

but then everything changed

Now my home is a place

where I am with him

He is my only one

The love from the first sight

NEW!

The unwanted me

Karolina Niinelo

I have only one wish

I want to be loved

Nobody has ever liked me

Im the darkness,

Satan, that’s how they call me

Tears, cuts and burns

it isn't something new for me

I’m hated, unwanted

broken and hopeless

I hate everyone

I really do. 

I’m laughing at memes all day

Thats what I do till I die

I don’t know when I'm gonna die

so I say today “Good bye"

I just wanted you to know...

Kiss me

Karolina Niinelo

kiss me hard before you go

and I'll be fine

I promise you

no cuts, no burns

I'll be waiting for you

because you are my only one

Pildil olen mina ;)

Hoiame Kokku!

Järjekordne patt
järjekordne kahetsus
enese peale suur viha
miks ma tegin seda?

Tunded, need saavutavad vahest meie üle võidu , isegi kui üritame neid taltsutada. Jääme tihtipeale alla sellele mida hinges tunneme. Tunded pole head kui välja jätta õnn ja armastus, kuid ka neist võib hulluks minna.
Masendus, see on mingi kummaline tunne mis paneb inimesed vihkama, eemale tõmbuma ja endale haiget tegema. Miks endale? Miks teha endale haiget? Jah ma tean seda tunnet kui kõik on palju "paremad" kui sina ise. Tegelikult oleme me kõik võrdsed. Ühel või teisel moel oleme siiski kõik vaid inimesed koos oma vigade ja puudustega, oma õnne ja kurbusega. Me kõik tahame vaid elada.
Ma tean, enesele haiget tegemine on vale. Ometigi olen teinud seda. Ennem kui aru saan olen ennast hävitamas. Mõistus lülitab end laginal välja, sisselülitudes ja karmi reaalsust nähes hakkad mõtlema "Miks küll? Miks?" 
Kõik halvad sõnad mis sa ütled teisele on kui noa hoobid. Depressiooni all kannatavat noort sõimata on sama hea kui ta kaljuservalt alla lükata. Isegi need kanged "pohhuistid" on südametega. Nad võivad tunduda tugevad, aga sa ei tea kunagi mis toimub kellegi sees. Hoidkem teine teist!

Meil kõigil on vahest tuge vaja, kõigil võib tulla teele ette raskusi mida üksi ületada enam ei saa. Hoiame kokku! Aitame üksteist! Kui märkad näita, et hoolid!

Sina kes sa oled vahest lootusetu. Kui tahad haarata midagi teravat ja endale kätte seda lüüa siis tea Sa väärid palju paremat! Sa oled ilus, oled imeline! Sul on suur tulevik, isegi kui hetkel see nii ei tundu! Varsti saabub sinu õnn, sinu kord on naeratada! Aitäh, et olemas oled! <3

Motiveeritud af: Võitleja

Me saame vaid võidelda. Kuid armid on nähtavad ja jäädavad. 

Dressikatega enda käsi kinni polsterdada on tüütu. Suve kuumus tapab ja hävitab röömu, 

toob esile häbi tunde ja mälestused. Me võime küll võidelda, aga armid seisavad ikkagi me kätel.

Tüdinud, väsinud-Miks ma ei vöiks olla kadunud? 

Etteheiteid tegevad pilgud ja moraali täis sõnad, nad ei mõista et need on vaid armid, mis paistetavad aegajalt üles. Täpselt nii nagu ka me mälestused, viivad meid tagasi mineviku. 

Panevad pisarad voolama ja keha vappuma.

Me võime olla võitlejad kuid ka meie väsime aegajalt ning tõstame valget lippu teatades

 "Ma annan alla!"

Otsides tükke millest maailm kunagi koosnes olen kaotamas lootust. 

Õnn, vaikus, rahu- Kus te küll olete peitnud end?

Sule silmad, järgne pimedusse. Õpi tundma oma vaenlasi, oma vaenu selleks, et jõuda tippu. 

Mitte kui "lucky pieces of shit" vaid kui võitleja!

Võetud Siit

Migreen

Pilt on võetud SIIT 

" I have a migraine"


Ta tuleb ootamatult, hiilib ligi keset ööd. Paneb silmad valutama ja valgust kartma. Vaatan laes seisvat üksikut lampi mis vaikselt hargneb ning kaheks pooldub. Sulen silmad taas, parem peapool tuksub nagu kohe lõhkeks pomm.

Silmi avades kustub paremast silmast pilt. Olen pime, ei näe. Võin vaid kuulatada kummalist vaikust ümber enda ning kujutleda seda mis tegelikult toimub.

Valuvaigistitest on saanud hommiku-, lõuna- ja õhtueine. Laman voodis kui laip, sest tõusmiseks pole enam jaksu. Vahest ajab see valu lihtsalt oksele, veeta öid vetsupoti kõrval istudes ei ole tore.

Olen kaotamas kõike, ma ei jõua enam tõusta. Ma olen hajumas. Messingeris on raske õiget tähte tabada- klavatuure on minu ees tuhandeid, kuid milline neist on õige? Andke andeks kui vastamiseks läheb mõnikord tunde.

Varsti on saabumas reede. See on alati parim päev, sest laupäev on minujaoks enesetapp. Valu hüppab ühest kohast teise ning ma olen andmas otsi.

Valu ajab mu hulluks, ma ei suuda enam. Pisarad voolavad, kuid tundmatu hääl karjub " Sa ei saa neid jätta". Vahest ma soovin, et saaksin.

Mõnel hetkel tundub, et surm oleks parem valik kui migreen mu peas. Magamata ööd, kottis silmad, pisarad silmis, kas keegi leiaks palun sellele ravi?

Pilt on võetud SIIT

Kurttumm

Istun nagu kurt-tumm voodi äärel. Ma ei tea mida tunnen või kuhu kuulub mu hing. Ainus võimalus on naeratada. See on ainus viis kuidas peita oma haavad, kurb ja nutune süda. Üritades tõusta mu põlved ei kanna mind. Süveneb vaib piinarikkas valu mu põlvis ning südames.
Ma ei tunne end elusana, ma ei kuulu siia. Olen liiga erinev, liiga kummaline. Seljas on pinge, selle on põhjustanud liigne valukoorem. Mu selg on väsinud. Voodist välja roomates jöuan aknani. Tuppa paistab lummav kuu, nii üksik ja salapärane. Kuuvalgus paneb käised üleskerima. Seal seisavad need haavad, lõikused, kätte pussitamised. Seda näete teie, kuid minu jaoks on seal ainult mälestused. Ainult vihkamine ja möned jala hoobid.
Ma ei tea mida teha, ma olen jälle hirmul. Need külmavärinad ja õudus unenäod on tagasi.. Tahest tahtmata võtab masendus ära minust viimestki jõudu. Käärid ei tundu enam lihtsalt käärid...on alanud kolmas sõda minu ja minu vahel.

Maailm vajab veel mind, I can't give up. I just need a little bit love