Paljud meist elavad kahte elu, üks elu on see mida teised näevad, kuid teine elu on see mida vaid ise näeme. See mida me näeme on üsna kole, depressiivne ning kohati väga hirmutav. Tuju muutub sekundiga. Iga päevaga tunneme kuidas meil pole enam võimalik üksinda hakkama saada. Me ei tea enam kes me oleme. Miski on saanud meie üle võidu. Miski peale magamise ei paku enam rõõmu.
See tunne lämmatab meid. Oleks just kui toakaaslane keda ei saa välja visata. Kui inimene murrab luu siis jooksevad kõik ligi "Issand, mis juhtus?" aga kui inimene on vaimselt katki siis joostakse minema. Käeluu kasvab kokku, kuid hing võib jääda igaveseks katki.
See ei ole lihtsalt kurbus. See tunne ei lahku kunagi mu juurest. Ta ootab ning ilmub välja siis kui olen just leidnud tasakaalu oma elus. See ei lähe ära kui sa tahad. Sa võid olla ülimalt õnnelik ning endaga rahul, kuid siis ta kargab välja ja boom sa nutad teadmata miks. Vahest nutad sa lihtsalt sellepärast, et sa sündisid. Mitte keegi ei peaks kunagi nutma sellepärast, et sa ei ole piisav. Sa oled sina ise ja just sellepärast oledki sa imeline.
Kõige jubedam on selle juures see, et ajamöödudes harjutakse sellega ära. Kellelegi rääkides peetakse sind hulluks. See ongi põhjus miks seda endas kinni hoitakse. Olla vaimselt katki on häbiasi.
Me kõik teame, kui oluline on olla õnnelik. Kui oluline on särada. Sellest tundest ei saa me iialgi üksi jagu. Me peame tegema kõige raskema sammu, oleme need kes me tahame, mitte need keda maailm tahab näha. Me oleme inimesed ja nõrkus on aktsepteeritav.
Meis tahetakse näha kedagi muud, kedagi kes me tegelikult pole. Sunnitakse peale neid nn normaalseid asju ja kedagi ei kotti kui sa enam ei jõua. Teised ju teevad nii, aga kui sina ei tee oled sa lihtsalt üks tükk paska.
"Sinus on potentsiaali" Minus võib palju asju olla, aga kui ma ei taha siis ma ei taha, Kui ma ei jaksa enam siis ma ei jaksagi. Minul ja igal teisel on õigus olla see kes me ise tahame olla. Minul ja kõigil teistel on õigus elada oma elu täpselt nii nagu me ise tahame. Nii madalal või kõrgel kui me suudame.
Me vajame oma aega. Sa lihtsalt vaata, vaata kuidas tõusen ning säran. Kõik mäed on ületatavad. Ma tean, et ma ei meeldi paljudele ja ma tõesti polegi mingi perfektsus- asi on sellest väga kaugel.
Need kes meid vihkavad on need, kes räägivad kunagi teistele, kuidas nad meiega kohtusid.
Sa ei tohi mitte kunagi alla anda sellepärast, et keegi kuskil ütles "Sa pole piisav, sa pole piisavalt hea". Sa oled palju parem ning sa väärid palju paremat.
