Into you

INTO YOU

K.Niinelo

You came in to my life at the darkest night

I was surrounded by blackness

With your hug all my fears went away

My tears stopped falling

You are the reason I want to find the light

at the darkest night

your kisses

delate all my problems

I can honestly say

you have been on my mind

since I met you

Everytime when someone texts me

I pick up my phone

and hope it's you

I know I'm wasting my time

But I can't forgot that how we kissed

I still can feel it on my lips

"I'm so into you"

"I'm into you, more than I was before"

Nowadays #Poem

Nowadays

K.Niinelo

I'm tired of this sick world

People think it's ok

to drink and do drugs

And that stupid phone world

beauty ideal depends on the likes that you get on the instagram

photoshopped faces,

and that fake perfection

Relationships today,

they're so fake

"Let's get drunk 

and find somebody to fuck"

I hate this world

It's hard to be here 

as a person who is real

Positive vibes: Ma saan, ma tahan, ma suudan.

Täna hommikul ärkasin varem just kui maailm oleks kuidagi vahepeal saanud paremaks. Voodist välja pugedes tundsin enda ümber lootust. Mind ümbritses mingi mõnus positiivsus, soojus tunne. Üle pika aja tundsin end hommikul hästi, väljapuhanuna.
Mu alaselg teeb täna tohult valu, kuid sellest hoolimata ma naeratan. Olen otsustanud vaadata piiridest kaugemale. Tegin valiku, et ronin üle kõikide tõkete. Poen isegi läbi pisemast august, kuid ma leian üles oma õnne. See teekond ei saagi olla kerge. Elu ei peagi kerge olema.
Arvan, et põrgut ei eksisteeri- kõige suurem põrgu on see kus me elame, loome ise endale põrgu. Maailmas on võimalik elada kahte moodi, kas näha igas heas halba või märgata igas halvas võimalust teha paremini. Mina olen alati valinud selle esimese variandi. Vahest ma ei saanud ise ka aru kui hull pessimist ma olen. Kuid tahest tahtmata tuleb üks päev reaalsus- sa saad aru kes oled.
Mina olen olnud depressiivne, kohutavalt depressiivne. Olen eemale tõuganud inimesi, kes hoolivad. Inimesi kes oleks saanud mind aidata. Ma lihtsalt ei suuda neid ligi lasta. Kardan kuulda seda vastust "Anna andeks, aga ma ei saa sinuga enam suhelda".
On olnud momente kus ma leban mitu tundi järjest voodis, vaibal või põrandal. Kivistun ning ei liiguta end, vahest küll käib muusika, aga mina tunnen end tühjana. Just kui hing oleks lahkunud ja alles oleks vaid kest. Vahest ma olen lootusetu, kurb, tunnen, et just kui terve maailm vihaks mind. On isegi hetki kus olen nutnud sellepärast, et mu on valus, aga ma ei teadnud enam miks mul valus on.
Ometigi nägin ka mina kunagi kõiges õnne. Maailm tundus imeline, kõik oli vaid rõõmsates toonides.
Kui ma oma soojast kodust välja lendasin ja tutvusin ühiskonnaga...seda oli minu jaoks korraga liiga palju. Ma nägin kui õelad võivad inimesed olla, see on kohutav.
Ma tahtsin ka nii väga massi sulanduda. Tahtsin olla selline nagu kõik teised. Kõik mängisid koos, rääkisid ja kasvasid. Kuid mina vahet pole palju ma ei üritanud jäin selleks kes istus radika vastas kõrvaklapid peas. Keegi ei tulnud kunagi küsima ka kas kõik on korras. Ega ma oleks osanud midagi vastatagi.
Tõmbusin endasse, kuid avastasin muusika. See oli väljapääs, kuid ka väljapääs pole alati väljapääs. Väljapääsu kõrval on mõjutavaid tegureid. Minu jaoks pakkus naudingut enese vigastamine. Ühelgi mu teritajal polnud kunagi terasid...Keegi ei märganud. Tuli ise hakkama saada.
Inimesed märkavad liiga hilja, minu valu märgati siis kui olin iseseisvalt ja väga raskelt sellest juba ülesaanud. Keegi ei märganud mu haavu, kuid nüüd, aastaid hiljem näevad kõik mu arme.
Inimene teeb kõige suuremaid otsuseid üksi olles. Tuleb mõista kes sa oled ja kes sa olla tahad. Kui sa oled depressiivne siis ongi raske näha asjades õnne. Isegi naeratamine kohutavalt vaevarikas. Kuid sa pead seljasirgu ajama "Ma saan! Ma tahan! Ma suudan!" 
Me kõik oleme erinevad, kuid me kõik väärime täpselt sama ilusat ja õnneliku elu!

Alles eile

K.Niinelo

Alles eile veetsid siin minuga muretult aega

Vaid mõned päevad tagasi sositasid hellalt mulle kõrva

Meie hüvastijätu vahel on vaid sekundid

Need koos veedetud ajad ei unune

Maagiline päikesesära,

see sätendab siiani minu mälestustes

See naeratus mis kattis mu suud

kui nägin sind tulemas

Mind lummas su tugevus

Võitlesid alati üksi suurte tuulte vastu.

Sind ei hirmutanud pimedus

ega üksikud ööd

Kuid täna jätsid sa hüvasti

lõppes sinuaeg särada

kuid me kohtume taas kevadel,

siis kui su raagus oksi ehivad taas lummavad lehed.

Hirmud

Ma kardan saada kellegiga lähedaseks. See need lubadused "Ma jään ega tee sulle kunagi haiget" Need on laused mida pole suutnud keegi pidada. Kõik mis on hea saab ühel päeval läbi. I'm scared, I'm scared of everything and everyone...

Mul on taas külmavärinad. Vahet pole mida teen, see kõik tekitab minus hirmu. Ma tean mida ma tahan, kuid ma tean et see on ka asi mis mulle haiget teeb. Ma ei ole kunagi arvanud, et olen pessimist, kuid igapäevaga märkan kuidas ma tegelikult näen maailmas taas vaid halba.

Ma olen näinud vaeva, et jõuda siia kus ma hetkel olen. See trepist üles minek on olnud vaevaline ja aega nõudev. Seda valusam on mul vaadata kuidas ma trepist alla kukun. Kõigest üks komistus ja ma olen tagasi seal kust alustasin. Ees on pikk ja vaevaline võitlus. See on sõda minu ja minu vahel.

Viimaselajal istun tihti üksinda, üritan inimesi vältida. Ma olen väsinud üritamast, olen väsinud olemast alati olemas. Pimedus neelab mind taas endasse, mu tunded söövad mind seest poolt. Olen taas just kui elav surnu. Marsin ringi kui tundetu kogu, minu kehas pole enam hinge on vaid kest.

Te kõik ütlete mulle, et lase minna! Jäta see kõik seljataha. Aga ma ei oska nii.

Ma olen katkine, olen seda alati olnud. Ma lihtsalt ootan, et tuleks keegi kes kallistaks mind nii kõvasti et see kallistus suruks kokku ja ühendaks kõik mu killud.

Mõned päevad on paremad kui teised, kuid on ka hullemaid.Vahest ma tunnen end lihtsalt nurka surutuna, tunnen end hajumas. Tunned, et ole kaotanud kõik mis mind veel remontida suudaks.

Olen väsinud üritanast, kuid tean et ma ei saa ka alla anda. Olen liiga kaua pingutanud. Mu lootus küll kaob vaikselt, aga minus on säilinud tahe võita. Olen küll vaimselt kurnatud, aga ma siiski tahan võidelda. Minus on alles soov leida midagi muud peale spordi mis mind elus hoiaks.

Isegi kui hetkel tundub kõik tume ja kole. Usun, et siiski ka minu päike ronib solgiämbrist välja ja valgustab mind. Keep smiling! ;)

Sometimes

Sometimes

Sometime I come home

and smile 

Sometimes I come home

and cry

Sometimes I come home

and try

Sometimes I come home

and give up

Sometimes I come home

and lock myself in to my room

Some days

are good

Some days

are bad

Some days 

I want to die

and some another day

I want to live

Sometimes I see a light

but in another day I see darkness

I have a good and bad times

but when you are behind me

The only feeling I feel is happiness

because you bring me back to life

You teached me how to love

And I never want to forgot it

Stay with me.

Quotesgram

† Olla erinev on su suurim trump †

Ma vihkan lubadusi, sest keegi ei suuda neid pidada.

"Ma luban sulle, et ma ei tee sulle kunagi hai..."
"STOP, see on üks järjekordne vale. Kui ma praegu sind usaldan siis ma kahetsen seda. Ma pole kunagi saanud kedagi usaldada, ega saa ka sind!"
"Ma olen teistsugune, ausalt olen. Ma saan aru, et sul on haiget tehtud ja see tekitab inimeste suhtes blocki, aga mina ei ole selline!"

Paar kuud, nädalat või päeva hiljem ma kiindun, räägin sulle endast rohkem kui kellegile teisele kunagi rääkinud olen. Ma suudan jälle usalda! Ma kardan, mul on suur hirm, sest mulle on alati haiget tehtud, kuid sellest hoolimata sai sinust esimene inimene keda pärast neid aastaid 100% usaldasin. SOULMATES!
Mina peaksin seda illusiooniks, mida soovin siiani uuesti näha. Ma unistan ärkvel olles, et saaksin õhtul pugeda sinu kaissu. Soovin hommikul näha sind enda kõrval. Ma tahan nutta sinu õlal kui mul on valus. Ma vajan lihtsalt kallistust, kuid vajan seda ühelt kindlalt inimeselt. Kuid kõige olulisem on minu jaoks see, et oleksid õnnelik. Minu pisarad ei oma tähtsust, vajan vaid kinnitust, et sul läheb hästi.
Sa inspireerisid mind, töid tagasi mu lootused. Õpetasid mulle, et vihaga ei saavuta siin maailmas midagi. Õppisin andestama ja mis enam ma õppisin taas armastama.  Sa võtsid ära mult mu paanikahood, ärkasin alati hommikul naeratusega. Mu lemmik osa päevast oli oma sõrmi su ribide vahele suruda...su suurim nõrkus. Sa olid ja oled nii mina, sa oled nagu suur kloonitud mina. Ma olen ülimalt õnnelik, et mu ellu tulid. Ma olen ülimalt tänulik, et sa mu jaoks siiani olemas oled. Hoolimata sellest, et mulle tohutult haiget tegid armastan ma sind ikkagi kõigest hoolimata, Veel enam olen õnnelik, et muutsid mu nägemust ühiskonnast. Kui sa erined ühiskonnast, siis pole see nõrkus.

On üks suur karp, seda kutsume ühiskonnakas, kuid mina seisan selle karbi kõrval üksinda. Selles karbis on kõik mis on nn normaalne, kõik mida inimesed oluliseks peavad. Ma olen alati proovinud end suruda sinna karpi. Öeldakse ju ikka "Mis kinni ei jää, saab kinni löödud", kuid mind ei suru ega pressi mitte kuidagi sinna karpi kuhu kõik kuuluvad. Alguses tundus see masendav- olla erinev, kuid igapäevaga ma mõistan kui hea on erineda. Ma olen hakkanud natuima seda, et mina seisan seal kõrval samalajal kui enamus meist jälgib seal karbis oma nn õnnevalemit. Õnnevalem ei peitu ühiskonnas, see peitub sinus endas. Peab julgema erineda. Olla erinev pole nõrkus, see on parim omadus mida keegi omada saab!

from

OLE ERINEV, OLE SINA ISE!

Saatuslikud luupainajad

On taas hetk, kus ma jälgin öösiti kuud ning päeval tõmban aknete ette rulood. Kes seda valgust ikka vajab...Pimedus pakub palju rohkem rõõmu ja elevust kui see valgus mis mulle pidevalt silma kiirgab väites, et on mingi õnnevalem...

Sa õpetasid mind naerma, nägema postiivsust seal kus oli vaid kurbus. Panid mu tundma tundeid mida varem polnud tundnud. Ma olin vaimselt tugevam kui kunagi varem, Sain lõpuks tunda maailma oma jalge all, kuid mingil hetkel sai illusioon läbi. Pean küll tõdema, et see oli parim illusioon mis on mind iial saatnud...aga "It wasn't love, it was just a perfeckt illusion"
On asju mida ma iial ei unusta, kuid on ka palju vigu mida pärast maapinnalt vajumist tegin. Mul on kohutavalt piinlik. Vahest ma lihtsalt ei suuda end kontrollida. Ma annan alla,sest minu jaoks on väljapääs kadunud. Nii kadunud, et isegi  parimad FBI 'st ei leiaks seda ust "ÕNN".
Sa õpetasid mulle kuidas mitte kunagi enam alla anda, kuid ometigi pärast sinu kadumist ma tegin seda. Ma andsin alla, tõesti andsin. Mind valdavad tunde mille tundmiseks pean isegi endale tõestama, et elan. Mu selg on pinges ning pidevad krambis tekitavad valu, ma ei kannata enam seda piinarikkalt piinliku koormust.
See tüüp on ka mu unenägudes tagasi, ta käis väiksena ka. Iga unenäo point on sama; mingi slendermani moodi pikk tüüp ajab mind taga ja lõpuks tapab mu ära. Ta kasutab nii jubedaid laused ja sõnu. Ma nägin neid unenägusid viimati 2-7aastaselt. Eelmine kuu ta ütles mulle unes "Me kohtume taas ja seekord sul ei lähe nii hästi kui varem" Ma tunnen elus esimest korda hirmu ja seda asja pärast mida armastan, ma kardan uinuda.
Mu keha katavad alatihti värinad ja krambid, varem sain neid kontrollida kuid nüüd on see võimatu. Ma ei suuda olla üksi, kuid ma ei taha kodust ka lahkuda. Jube piinlik kui keegi näeb mu paanikahooge. Ma reaalselt kardan...
Ma võin teile kõigile näida esmapilgult inimesena keda ei kotti keegi ja kes on üpris tundetu, kuid ma tunnen palju, ma hoolin palju ja kui kiindun siis sügavalt. Ma saan haiget, sest hoolin natukene liiga palju.

...

Echo

Karolina Niinelo

I'm broken deep inside

anxiety is killing my mind.

I'm lost in the Echo

I used to be my own protection

but now I'm the only one who hurts me the most

Today is another day when darkness

turns off all the lights and hopes

My wirsts have stopped bleeding

now are bleeding my hips and legs

nobody knows, nobody sees

because it's winter.

Everything I'm trying to say

gets lost in the Echo

No more promises

No more lies

I'm coming back

with all my scars

Love me with my scars

or don't love me at all.

Fuck you.

Fuck you all of you two-faced people.

ANXIETY, Depression and my panic attacks

Ma elan ühes kihis koos oma deemonitega, keegi ei märka seda. Mu näos on alati naeratus, põsed on punased. Ütlen alati, et elu on ilus. Kuid tegelikult...
Mu süda peksab, peas on helid, ma pean koguaeg midagi tegema. Ma ei suuda pidada silmsidet, see pole sellepärast, et ma ei kuulaks või kardaks. Lihtsalt mu peas on miljon teist mõtet mis ei jäta mind rahule. Olemas on palju erinevaid tundeid mida nautida ühe korraga või mille korral olla kurb. Mina tunnen neid kõik ühel ajal. Kõik seest põletab mind, mu sees oleks nagu mingi pomm mis koguaeg tiksub. Iga hetkega aina kiiremini ja kiiremini...
Mõned päevad on paremad, kuid mõned on hullemad. Need on lihtsalt päevad, ma pean endasi minema ja hakkama saama.
Ma ütlen iga päev endale, et see on lihtsalt üks järjekordne halb päev, aga see ei ole. Ma kõnnin päevast päeva ringi nagu üks ühiskonna segadus. Kõik uksed on just kui sulgunud ning võtmed on minu eest peidetud või sootuks kadunud. Vahest ma lihtsalt ignoreerin inimesi, kui keegi helistab siis teesklen, et ma ei kuulnud seda. Telefoniga vesteldes ma alati naeran, kuid lõpetan kõne üsna ruttu öeldes "Mul on aku kohe tühi". See on järjekordne vale. Vale millest keegi teada ei saa.
Vajun iga päev aina sügavamasse auku. Kõik mis kunagi rõõmu pakkus on nüüdseks mõte kaotanud. Ma olen kaotanud lootuse endasse. Miks ma peaksin üritama kui ma ei saa õnnelikuks niikuinii. Miks?
Ma passin päevad läbi. Ma ei suuda enam keskenduda, see võime on juba ammu kadunud. Ma ei jaksa enam üritada. Näen kõiges vigu, oleksin võinud kõike paremini teha...kuid milleks? Ma tahan käia väljas leida uusi tutvusi, teen ka seda, kuid järjekordne pettumine surub mu veel sügavamasse auku.
Ma tunnen tihti hirmu teadmata millest see tuleb. Vahest hakkan lihtsalt nutma, sest ma kardan...
Mu sees on vaid segadus, olen väsinud. Ma ei tea enam mida ma tahan. Tahan kõike, aga samas ma ei taha enam midagi...

I wish I could fly, way up in the sky. Oh I might just try.

rebloggy

rebloggy

Kodanik

Sellesta ajst kui kohtusime oled sa olnud mu jaoks kui matemaatika, mingi kuradima lahendamatu võrrand. Me räägime ikka veel, me tekstime ikka veel. Kuid kõik on valesti, miski kurat pole enam endine. Sa oled mu suurim viga ja mu parim valik.

Viha kõiges, sellest mida varem armastasin, muusika, kirjutamine ja elu. Igal pool mingi talumatu viha. Ma üritan seda hävitada kaotades end mingite mõtetute vabandustega. Kõik mu elus...see kõik praegu on nagu üks fucking big mistake. 

Kes ma olen? Mida ma tahan? Ma ei tea enam. Ma olen täis tühjust, olen üks tuim nukk, kuid samas nagu Annabelle. Tunnen end kadumas, tunnen end vajumas. Kurat kas poleks juba aeg tõusta? Ma jooken, jälle jooksen enda valu, nende kuradima tunnete eest mis on minust monstrumi teinud. Võib-olla me elamegi kõik põrgus, äkki seda õnneliku lõppu ei olegi?

Ma olen terve oma elu jooksnud, otsinud kohta kus oleks "kodu". Ma ei taha olla milleski kinni, kuid väljapääsu nähes ma haakun kellegi külge. Ma ei viitsi enam augu ümber paugutada, mu kael on koorma kandmisest valus, isegi kaela tõmmatud nöör ei teeks koormat kergemaks.

Ühiskond ei mõista meid, sest neil on pähe tõmmatud paberkotid, kuhu peale on maalitud õnnelikud näod. Fake maailm. See on üks lõpmatu circle. 

Me ei vaja enam midagi, sest oleme jõuetud sellest kuradima ajunu**ist mida ühiskond meile pakub.

Mis fucking ühiskond see on? Rohkem nagu karbi täis idioote, kes tahavad olla kloonitud. Meie ajud on pestud. Minu oma pole, ma ei karda erineda, sest mul on pohhui neist ühiskonna normidest. See üks välja mõeldud pask. Juhi ise oma teed, ole kes tahad. Lõpuks me sureme ju nkn kõik ära ja siis ei koti enam kedagi, kas su juuksed olid kirjud nagu papagoil või sa olid tavaline sest teised olid ka.

Ole erinev ja saada see ühiskond perse.

Enam ei jõua maailma valu valutada

Sest valu mu sees on maailma suurune

Olen kui rämps keset inimookeani

Kasutatud ja mittevajalik tootmisjääk

Kuradi kilekott kilpkonna kurgus

Katkine ja kildudeks hing

Mis ei pidanud elu põrutamisele vastu

keda ei lõhuks pidev keppimine?

Tahtmatu või tahtlik samamoodi valus

Nõiaringid ja valged jutid

Kinniseotud silmad ja avali süda

Naiivse tüdruku katkine maailm

Mis sündinud inimrämpsust

Olen lihtsalt järgmine putsis kodanik