Kõige suuremad naeratused peidavad kõige rohkem valu. Positiivsust jätkub neil vaid teiste jaoks. Lootusetus on tunne mis tuleb peale õhtuti üks olles. Sa üritad saada kodust eemale, lihtsalt jood, jood, jood- See on viis olla "õnnelik". Nii peidame oma haavu. Kõik arvavad, et haavad kasvavad kinni, tegelikult veritsevad need alati. Iga õhtuga aina hullemini. Mind on katmas tumepunane verekiht, seda näen vaid mina. Kuid ometigi see lämmatab mind.
Ma ei teadvusta endale mida teen. Isegi kui see jõuab mulle vahest kohale on mu tunded mind juba selleks ajaks ribateks kiskunud. Mõtlematud teod, see on minujaoks argipäev.
Maailm ei olnud varem hukkas, me ise oleme selle selliseks teinud. Me kõik naeratame, kuid reaalset õnne on vähe. Mossis näod, kõik otsivad paradiisi. Arusaamata, et paradiisi saame luua vaid ise oleme kinni jäänud rutiini.
Wonderland- koht kuhu osad tahavad varem saada kui teised. Mõned inimesed teavad mis on Wonderland, nad on katkised just nagu mina. Need teised aga peavad seda otsetõlkeks- Imedemaa.
Imesid ei eksiteeri, kui väljajätta sina ise.
Mu põrandat ehivad killud- need pole klaasist, vaid pärit minu südamest. Vahest korjan ma neid kokku, kuid tihtipeale ma väsin. See tegevus tundub mõttetu. Kergem on neil talluda, üritades unustada.
Veritsevad randmed, tuldpurskav süda ja eemaletõukav mina.
Ma vihkan inimesi, olen seda varemgi öelnud. Tavaliselt järgneb sellele lausele küll naerupurse, kuid minu jaoks on see sulatõsi. Inimesed on kahepalgelised, õelad. Teadmata mida nad tahavad purustavad nad teisi ja saadad Wonderlandi.
Down
down
down.
Alles on vaid varjud.
Rahutud hinged
Purustatud südamed
ja nutused silmad
