#Poem

Before and After

Karolina Niinelo

Today I smile

but

Tomorrow I feel pain

Today I stay strong

but,

Tomorrow I'm fed up

Today I try,

but

Tomorrow I just cry

Sometimes I dream

but not today

Sometimes I belive

but not today

In the past I loved

but

not today

In the past I had hope

but not today

Yesterday I wanted to die

but

 not today

Today I find hope

but not yesterday

In the past I was depressed

but not today

Now

I'm just sad

Päästame koos maailma?!?!

Mu hing on täis emotsioone, kuid samas olen täielikult emotsioonitu zombi, kes lihtsalt oma rada longib arusaamata kes on ja kuhu kuulub. Mu hinges on kurbust, viha ja põlgamist, kuid seal on ka armastust. Armastus kellegi vastu kes ei saa olla minu...tõmme kellegi poole kes mind hukatusse viib.
Ma olen võimetu sinu vastu. Sa valdad mind ja minu tundeid, olen täielikult sinu. Aga mina?
Kes olen mina sinu jaoks? Olen vaid üks klammerduja, üks hullumeelne kes januneb sinu armastuse järgi.
Olen hullumas oma tunnetes, kirjutan salme sinust, saadan sulle mõttetrasid, kuid vastuseks jääb see kuradima seen by. Ma lihtsalt ei suuda sind visata oma elust välja nii nagu teed sina. Korraks ma suutsin unustada ja edasi liikuda, kuid sa tõmbasin mu tagasi oma embusesse. Tegid seda just siis kui olin sulle ütlemas head aega... Ma nii väga tahan olla koos sinuga. Kuid tahan ka et oleksid õnnelik, sest ma ju....ei, ma ei tohi. Pean sind vihkama...kuid ma ei suuda.

Möödunud on paar nädalat kui selle kirjutasin, ennem polnudki plaani avaldada, kuid ma tahan näidata teile, kuidas ajad muutuvad. Inimesed muudavad meid. Teevad meist koletised, isegi kui sa punnid vastu, saab maailm ühel päeval sinust võitu. Sa tunned tihti tundeid mida tunda ei taha. On päevi mis sa oled tugevaim kui raud, kuid üks päev ajab sind nuttma isegi maha kukkunud kahvel. Karjud selle kahvli peale nagu segane "KUIDAS SA VÕISID NII TEHA? MIKS SA KUKKUSID?"
Kuid tegelikult sa ei ole vihane ega kuri selle kahvli peale, vaid enda peale. Sinu sees on nii palju emotsioone vangis. Sa ei saa neid väljalasta, sest vihkad ju hala. Sulle ei meeldi olla nõrk. 
Minevik oli niigi räpaseid ja tumedaid emotsioone täis. Siis sa nutsid, tegid endale haiget. Lukustasid end tihti oma tuppa, pisarad voolasid, tõmbasid teki ülepea. Mõtteis oli vaid surm, kuidas seda teha. Kaua veel kannatad. Sa punnisid endale vastu, kuid vahest said emotsioonid sinust võitu, haarasid zilettitera või midagi muud teravat, mis parasjagu käeulatuses oli. Hakkasid endale haiget tegema. Lõid selle kas oma jalga, kättesse või kehasse. See kuidas see tera sinu kehas vingerdas pakkus sulle mingit rahuldust. Tundsid, et elad. Elus tunne oli, sa ei mõelnud kunagi, et saa lõhud vaid end. Sa ei uskunud, et see pole väljapääs. Sa karjusid igapäev appi, aga keegi ei kuulnud. Kooli olid enamasti nähtamatu, kui just sind ei tõugatud või asju minema ei loobitud. Vahest tõmbas keegi sult tooli alt. Kukkusid põrandale, kõik naersid, aga sina ju nutsid. Õhtul läksid uuesti koju tegid ENDALE haiget. Soovisid ENDA SURMA.
Kuid kullake isegi kui on raske, isegi kui on valus. Sina oled parim! Oled printsess, kuninganna, kuningas, prints. Ära anna alla! Sulle tundub, et maailmas pole kedagi kes hooliks, aga on. Kõik ei ole sellised, ka need kes on nad ei saa hetkel aru kui vale see on. Tihti tuleb see nende kodust, sa ei tea ka nende lugu. Tavaliselt teevad haiget probleemsed lapsed, sest nad ei taha olla allasurutud. 
Sinu arvelt ei tohi seda teha keegi! Me sündisime võrdsetana, üks rikkam, teine vaesem, aga me oleme kõik inimesed, hingame ühte ja seda sama õhku. Vaatame seda sama päikest ja näeme öösiti sama kuud ning ka tähti. 
Armastus teeb tihti haiget, sest see on ühepoolne. Kuid ära lõpeta armastamist, sellepärast et korra oli valus. Meil kõigil on maailmas oma koht, oma saatus ja meil kõigil on määratud ka oma õnn! Vahest on küll tunne, et seda ei tule, et see ei saabugi. Meil kõigil on vahest tunne, et ei vääri midagi head.
Kuid me väärime! Sina, Mina, Meie, Teie, Nemad me väärime kõik sama palju elu, sama palju õnne!

Mina valisin nii armastuse, kui ka vihkamise. Mida edasi ma liigun seda rohkem asendub viha andestamisega. Vihates teed sa haiget ka endale haiget. 

Vali armastus, vali õnn, vali elu! Lähme kõik koos koos tippu! Näitame et me ei ole hukkas!
Meie, NOORED, me oleme TEIE tulevik, kui ka oleme meie laste tulevik! Teeme üheskoos maailma natuke paremaks. Nõelume koos haavad ja toodame õnne!

Kõik mida puudutan läheb katki või teeb minu kehasse kriimu

Päris halvasti on eks,

"Sa tegid minust koletise"

See poiss kelle pärast end peaaegu surnuks jõid, see poiss kelle pärast tahadsid surra. Tal on päris pohhui, kuigi ta vastupidist väidab. See kuradima crush kelle pärast sa üritasid perfektne olla, sa nii väga tahtsid, et sa teda vääriksid. Hakkasid rohkem trenni tegema, squade, õhtuti jooksmas. Sa nii väga lootsid, et üks päev naeratate koos. Sa nii väga pingutasid ja muudsid end, sest sa tahadsid olla tema sugune. Sa ütlesid lahti kõigest mis ennem oluline oli. Hakkasid nädalavahetustel põhjuseid otsima miks kodust ära minna. Valetama inimestele, kes sind tegelikult armastasid. Ja mis sa selle paari kuuga saavutasid?

"Mul on enda pärast nii kuradima piinlik"

Sa oled õnnelik, te olete koos alkohoolikud, Sa ei ole õnnelik, te ei ole koos, küll aga oled sa alkohoolik. Sa oled põhjas, sind aitamas on alkohol. Sa nutad igal nädalavahetusel enda silmad tagurpidi. Ütled kõigile milline pede ta on, kutsud teda kõige jubetamate nimedega. Teised peavad seda mõtetuks halaks, sest oled ju purjus. Nende jaoks on see normaalne. Aga sinul on ju valus. Sa spämmid facebooki, saadad SMS-sse mille su armas isa hiljem kinni maksab.  Ütled, et "dvj ma lähen ja ei tule enam tagasi" Teiste jaoks on see nii kuradima naljakas, aga palun vaadake tema hinge. TAL ON VALUS! 

"Ja ma ei tahagi enam oma nelja seina vahelt vist lahkuda"

Kui see sama armas crush su mingil õhtul väljakustub sa ju muidugi lähed, teed kõik et kuulda tema ilusaid sõnu. Neid meelitusi "Sa oled nii ilus ja armas,  perfektne" Sa lükkad ta eemale, kuid sa ei suuda seda rohkem kui 3korda teha. Edasi sa oled sa juba kõigega nõus. Sest sa armastad teda, aga see ei ole armastus. Sina arvad, et on, aga kullakene sind kasutatakse ära.
Kui ta sind armastaks, ta teeks kõik et sinu juurde jõuda. Ta roniks kõige kõrgema mäetippu, ületaks kõige suurema ja sügavama ookeani, ta teeks kõik, et panna sind naeratama. See ei ole armastus, sest oled olemas vaid siis kui tema sind vajab. Õhtuti nutad, igatsed, mõtled, aga ta isegi ei vaevu sulle kirjutama.

"Sa oled egoistlik jobu"

Mõtled alati "ah mees mine ka sinna kuhu päike ei paista" Aga see jääbki vaid mõtteks. Alkohol on tema hävitanud ja nüüd on ta hävitamas ka sind. Sa oled tore, oled tugev, sul on potentsiaali eluks, ära raiska seda ära. Sa ei pea lõhkuma seda mille pärast pingutanud oled. Ära jätta unistusi, jätta see kes neid rikub. Isegi kui sul on nii kuradima valus, lase tal minna. Ära ole tema mängukann. Ühel päeval sa pead ta nagu nii temast lahti laskma, sest armastaust ei saa sundida. See tunne sünnib koos. Selleks et armastada, te peate ehitama koos ühe korraliku vundamendi, sellise mis kannataks hiljem katkisi uksehingi. Mudale pilvelõhkujat ei ehita.

"Pea vastu, deemandit ei saa keegi purustada"

Pihtimus

Ma olen hirmul ja värisen üle keha. Olen lukustanud end pimedasse kambrisse, mida varem sain oma toaks nimetada, kuid nüüd meenutab see rohkem vanglat või hullumaja. Ma kardan uinuda, kardan tõusta. Mul tekib paanika juba aknast välja vaadates, need inimesed...nad on just kui koletised, kel on kolm pead...nad purskavad tuld minu poole ja saadavad mu hukatusse. Nad on saatanad, kes on mu hinge purustanud.

Alles on vaid viha ja põlastus.
Olin kunagi nagu nemad, samasugune koletis-vampiir purskasin tuld heidikute peale, kuid nüüd olen ise üks neist. Nad peavad mind hulluks, kutsuvad mind koledamate nimedega kui see olevus kes mu toas öösiti ringi rändab.
See olevus kes mind  kuuvalgetel öödel külastab on vahest üpris tore. Ta aitab mul valu unustada. Pruugime tihti koos 40ne kraadist ja kurdame muresid. Ta käseb mul alati tugev olla. Ütles, et üks päev pean oma urkast välja ronima ja oma kannatustele vastu astuma. Nii-pea ma seda teha ei plaani, kavatsen veel mönda aega 40kraadist lahendata ning seda koos ilusamaks juua ehk üks päev suudan naeratada. See olevus, ta armastab mind. Ütles, et olen tema jaoks ainuke ja ta tahab näha mind õnnelikuna ning ma ei tohi alla anda. Kuid kui ma õnnelikus saan siis ta enam ei tule, sest tema töö on tehtud.

Ma kardan rääkida teistele temast, sest mind peetakse niigi hulluks. Ma ei tea kas tahangi õnnelikuks saada, sest see olend... Ta on mu ainuke söber ja kui ta enam ei tule siis ei aita mind ka 40kraadine.

Eile öösel ärkasin sellepeale kui naabritädi politseiga mu ukse maha lõi. Ta ütles, et olen narkomaan ning arvatavasti endalt juba mitu kuud tagasi eluvötnud, sest ta pole minust piuksugi kuulnud. Politsei pani mu käed raudu, sest naabritädi vandus, et ma olevat teda üritanud kägistada. Ma olen ju mitu kuud oma toas istunud. Söök mis vanasti tundus elu, sellel pole minu jaoks enam võlu. Jah ma vahest küll näksin seda mida ema kord kuus mu külmikusse viskab. See kuu ta polegi veel tulnud...Mul öeldi, et ta muretseb minu pärast. Kardab, et minust saab alkoholik. Minuga on ju kõik hästi.

Igaljuhul see politsei ta viis mu enda "hullumajast" ära. Ütles, et nüüd lähme paradiisi. Paradiis see muidugi polnud....vaid päris hullumaja. Need naised kes end arstideks nimetasid tulid mulle kambaga kallale topisid mingid ruudulised haisvad hilbud mulle selga. Kisendasin neile kuidas ma koju tahan ja et see hais on tappev. Nemad vaid naersid ütlesid, et on minu suguseid ennemgi näinud, kuid paar süsti päevas ja olen aastate pärast jälle normaalne. Vandusin neile et ma pole hull kuid mind ei vöetud kuulda.

Üks hetk tuli aeg magama minna, ennem veel torgati süstal veeni. Ärkasin sellepeale kuidas olevus 40ne kraadisega mu körval seisis. Lausus sönad " sähh vöta sa pole hull, vajad lihtsalt rahu" järgmisel päeval visati mind mingisse ruumi kus olid valged, kuid pehmed seinad. Midagi madratsite taolist. Seal oli üks klaas sein kus taga seisis arstionu, nimetas end minu söbraks. Ütlesin et minu söber on vaid see mees kes mul öösiti külas käib. Sellepeale tõmbasid higi järgi haisvad tädid mulle kaltsud ümber. Ma ei suutnud end enam liigutada. Veeni torgati süstal, kuigi minu arust läks see kövasti mööda. Ütlesid, et saatan on mu hinge vallutanud ning vajan rohkem süste.

Öösel kohtusin taas selle olendiga, kuid nüüd tal ei olnud kaasas 40ne kraadist vaid leping parema elu poole. Ta lubas täita mu kolm soovi. Esmaslt soovisin olla normaalne, kuid siis ta hakkas naerma ja ütles, et normaalsust ei eksiteeri. Soovisin siis ÕŅŅE, TERVIST ja ENESEARMASTUST. Ennegi kui aru sain olin tagasi kodus, kuid seal ei olnud enam pime. Mu uberik oli täitunud säraga. Laual oli kiri "Nüüd oled õnnelik, nüüd on sinu aeg särada. Olen alati sinu körval isegi kuibsa mind ei näe. Sinu: Ingel"

Tagasi tippu #Motiveeritud

Ma ei tea mis on juhtunud, aga see pidev valu ja kannatus on ära tüüdanud. Ma leidisin valust ja kurbusest motivatsiooni. Mul on eesmärk olla perfektne, jah ma tean et perfektsust ei eksisteeri, aga minust peab saama esimene eksisteeriv perfektsus kes seisab kahel jalal ning räägib ja liigiks on inimene.
Kui ma olin väike tüdruk pidasin perfektsuseks elu printsessina. Olla abielus printsiga, kes tuli valgel hobusel ning teenrid, kes teevad minu eest kõik ära. Nüüd näib see kõik igavana. Väikse tüdrukuna tundus maailm põnevam, arvasin alati et hakkan maailma avastama, kuid nüüd...mul pole õigust olla see kes tahan. Alati jään kellegile ette. Minu mõtted, need tunduvad inimestele valed, minu tunded on teiste jaoks just kui paber millele kirjutatud sõnad on sassi läinud ja see paber maandub prügikastis kokku kägartatuna.
Mind häirib kuidas inimesed topivad oma nina minu ellu. Ma olen see kes olen, kes ma olla soovin. Mind ei saa muuta, ega ümberkasvatada ma sündisingi selliseks. Olen võitleja, mul on alati õigus...isegi siis kui tegelikult pole. Minu sõna sinu vastu, mina võidan. Võidan, sest usun endasse!
Ma armastan end ja armastan oma arvamust. Vihkan valesid, mulle meeldib joosta pea ees seiklustesse ja teadmatusse, rabeleda sealt välja nagu oleks koguaeg kõik okei olnud. Ma armastan elu, kuigi vahest on see nagu üks tume koridor mille lõpus on tsirkus. 
Ma olen väsinud, aga olen ka motiveeritud. Ma tahan olla parem kui olen siiani olnud. Head aega halvad kombed...või seltskond(?) need inimesed keda nii väga armastan. Ma ei suuda nende elust kaduda, sest nemad olid minuga kui mul ei olnud midagi ega kedagi. Nad olid olemas kui mul polnud motivatsiooni ega isu eluga edasi liikuda. Ma armastan ja jään nende ellu hoolimata sellest, et nad pole just teravamad pliiatsid, aga see pole ka nende süü, sest teritaja on ju kadunud.
Tahate teada kuidas lahenda muresid? Kuidas neist lahti saada? Kuidas mina seda tegin? Kuidas kustutasin valu südames? Trenn, Trenn ja veel kord trenn. Mina jooksen enda kopsu nädalas peaaegu 3x kokku, minu cardio, pärast seda ei suuda korralikult kõndidagi, aga just see mind motiveeribki. Pärast selliseid pingutusi sa mõtled vaid kuidas hingata ja kuna sa hingad oled üpris õnnelik ja valmis uusi rekordeid purustama. Trenni tehes suudan vaid mõelda sellele kuidas teha veel paremini, kiiremini ja osavamalt.
Õppimine ja kool? Kuidas mul selleks aega on?
Kui nüüd aus olla siis varem ei olnudki. Ma ei viitsinud, ei tahtnud ega suutnud. Kuid nüüd ma tahan olla parem, tahan olla parim. Ennem ma ei vaevanud koolikotti mitu päeva avama, "kui on asjad kotis siis on ja kui ei ole siis ärgu olgu, pohhui ju". Kuid nüüd miski justkui sunnib pingutama, keegi nagu suruks mind tagasi tippu "Sa saad hakkama"

Ma kaotasin enamus asju ja tundeid mida õnneks pidasin. Käisin ära kõige sügavamal põhjas, nägin jubedaid asju, mis algul jubedana ei paistnud. Nüüd olen tagasi, need tunded on läinud, need jubedad asjad on endiselt minu ümber, kuid mina...Ma olen muutunud. Leidisin endast midagi, mis paneb elu ja tundeid armastama, olgu need nii valusad kui tahes. Ma kavatsen jääda ja tõusta kõrgemale kui kunagi varem! Te näete veel mind säramas, särage ka teie! Särame koos lõpuni! <3

#Poem

Broken Angels

Karolina Niinelo

I'm tired of crying
I'm tired of trying
Today is day for dying,
but I'm still smiling

We want to be together
But you have her
And you can't never let her go
You just lied to me

You promised me
You said that we gonna be
forever together
But you lied to me

Now I'm crying
My heart is stoping
You're in my mind
In my soul and memory

I can't live without you
But you have her
I don't want to live without you
Today is day for dying

I stop smiling
The only thing I can do is cry
Life hurts
Feelings kill

And now I'm dying

Mister X

Kallis Mister X,

Vahest ma ärkan segaduses, üle keha higine ja mõtted on sinul. Näen tihti meid tulevikus kõrvuti, naeratame just kui kõik oleks nii nagu pidigi olema. Ma ei suuda valetada, sest ma hoolin ja see hoolivus on muutunud armastuseks. Need nädalavahetused mil oleme "kogemata" koos. Need on elamist väärt, need hetked on väärt oma ootamist. Ma mõtlen tihti kas sina ka minust mõtled. Vahet on mul tunne, et olen lihtsalt keegi tühine, et ma poelgi keegi ja ma polegi midagi. Kuid koos sinuga tunnen, et olen kõik. Sinuga koos tundub see maailm ilus ka reaalsuses. Ma tean, et oled teinud vigu, et sul on fuckboy minevik, aga mina...ma näen vaid sinus headust, tahet olla parem ja saada paremaks. Ma näen meid koos, kuid ma ei tea mida sina näed. Kas olen sinujaoks liht hõljuv tühjus?

Mu südames on kinni palju vigu, palju mälestusi mis pole väärt mitte s*ttagi. Mu hinges on valu, mille suudan vaid unustada tundidel mille veedame koos. Ma ei taha tungida sinu ellu ja rikkuda seda mis sul on. Ma eelistan jääda tahaplaanile olla üksinduses ja valus ennem kui tungida kuskile vahele mis sind vist õnnelikuks teeb. Sa tekitad mulle segadust on hetki mil  vannud armatust kuid teistel tõukad mind eemale. Sa ei ütle mulle EI kuid sa ei ütle ka JAH. Ometigi sa tead kuidas ihaldan hoida su käsi ja ma tean kuidas sina ihaldad ka mind.

Nüüd on murtud süda ainuke asi, mis on minus murtud. Mul on vaid unistused ja tulevik mis tiirlevad minu jaoks ümber sinu. Ma ei ole kunagi üksi, sest minu südame oled vallutanud sina. Üks päev suudan ehk õnnelik olla ehk suudan visata välja su sealt kuhu oled ennast nii kõvasti kinni klammerdunud või....ehk me siiski üks päev armastame ning seda igavesti koos.

Hetkel mõjud mulle kohutavalt, seda valu on lahendamas alkohol, seda valu tahan välja kiskuda oma mõlema käega ja siis selle sulle näkku visata. Ma nii väga soovin, et suudaksin sind vihata. Kuid mu maailm pole sinuta enam sama. Ma pean üritama, pean kuidagi suutma mõista, et meid vist ei tule...mul on valus, sa oled mu seest tühjaks kiskunud, alles on vaid mõtted ja tunded mis kuuluvad sulle.

Sinust on saanud minu jaoks nii öö kui ka päev. Oled minu suurim õudus, kuid ka parim ja kalleim armastus...
 

                                                                                  By: ISSS (Aka Igavetsi Sinu Südame Sõltlane)                                           

Miks alles nüüd leidsid aja...

Ausalt ma ei saa siinai aru why I give a sh*t about you? Nagu olgem ausad mul läks päris halvasti, siis tulid sina, kuid sa lahkusid sama kiiresti kui meie armastus alguse sai. Sa põhjustasid mulle meeletut valu. Hiljem me hakkasime vaikselt suhtlema, siis mingi aeg kutsusid mu välja. Selleks ajaks olin juba eluga edasi liikunud. Kuid need sinu kallistused, see armastus mida vandusid. Sa küsisid korduvalt kas sind armastan, vastasin ka korduvalt EI, EI, EI. Kuid need sinu kallistused. Ennem oli see minu jaoks argipäev, kuid nüüdseks on sinu kallistus...see on parim püha aastas. See on mu lemmik hetk, ma ootan su kallistusi nüüdseks rohkem kui ootan reedet.

Kuid siiski teeb mulle haiget, et lahkusid minu juurest kellegi teise pärast. Nüüd öeldes sulle, et olen leidnud kellegi kes on mulle südamelähedane ja kellega võiks olla midagi palju enamat kui lihtsalt sõprus. Nüüd sa ütled, et oled armukade. Nüüd oled valmis tema jätma ja tulema tagasi. Ma kardan sind usaldada, kuid ma ei julge ka edasi minna. Ma seisan siin salapärases tunnelis kinnihaletatud sinu ja reaalsuse vahel. Mõlemalt poolt paistab valgus milleni ma ei ulatu. Kõik kõnnivad läbi tunneli, kuid ma olen märkamatu. Keegi ei panetähele, et olen kinniaheldatud, ning häält tehes hajub see kuskile sügaviku. Ma hoian kahe käega peast kinni pisarad voolamas.

Ainuke asi mida kuulen on haavavad sõnad "Milline idioot" "Ta ei oska oma elu elada ja nüüd halab siin" "Miks te temaga üldse suhtlete" "Issand kas sellel olevusel endal paha ei hakka" Ei, mul ei hakka paha ja ma ei anna ennem ka alla, kui olen jõudnud valguseni mida saan õnneks nimetada. Ma võin mädaneda seal rentslis kuid või isegi aastaid, kuid ma tulen sellest välja. Ma olen alati hakkama saanud ja saan ka edasipidi. Ma ei saa seda nimetada ka halaks ja ma ei saa öelda, et see on vaid sinu süü. Ka minul on suur roll selles, ma lasin sul liiga lihtsalt minna. Ma lasin end liiga kiirelt purustada ja...miks ma lasin sel juhtuda? Miks? MIKS?

Ma lubasin endale, et ma ei hala pärast seda mis segadus oli minevikus. Lubasin, et ei tee enam nii, et ei tee endale enam haiget. Ma armastan elu, Ma armastan isegi seda totakat ühiskonda mis igapäevaga aina rohkem alla käib. Ma armastan end, kui vihkan oma tundeid. Ma armastan armatust, kuid vihkan valu. Ma kardan päikest, sest see kõrvetab. Ma armastan kuud, sest ta on alati olemas. Ma armastan tähti, sest nad näitavad mulle pimedas teed, nagu seda teed ka sina. Ma vihkan tuult, sest see pühib lehed laiali, nagu sina pühkisid minu. Ma vajasind sind nagu vajan ka elektrit oma telefooni laadimiseks.

Südame müsteerium

Ma nii räigelt üritan pohhuist olla, ma nii räigelt vahest loodan, et pohhuism ja ükskõiksus saab minu üle võidu, sest ma ei suuda. See, et nii palju kõigist hoolin see teeb mulle endal veel rohkem haiget. Vahest soovin lihtsalt, et ma ei hooliks ja saaksin kõik maha jätta, ise naeratades ja minema kõndides.
Samas mu südames on nii tühi tunne, nagu see mu süda ei tohiks olla üksi, see oleks just kui seest õõnes ning see tunne tundub nii vale. See on kuidagi liiga üksik ka üksiku hundi jaoks. See on kuidagi liiga tühine. Ma tunnen, et olen liiga üksik. Vihkan kuidas mu süda mind sinu poole tõmbab. Ma nii väga tahan hakkama saada üksi. Ma nii väga tahan osata olla üksi. Ma armastan olla üksi, kuid tihti muutub see üksinduseks ja üksindust ma vihkan.
Ma nii väga soovin näha sinu jälgi enda kõrval. Nii väga tahaks näha rannaliival meie jalajälgi koos jooksmas. Nii väga tahan olla vaid õnnelik sinuga. Ma võin tunda kurbust, võin tunda igatsust kui see on sinu pärast, kuid palju rohkem ihkan meie ühist armastust! Tean, et oled teinud vigu nagu minagi, tean ka seda, et hetkel kurb oled...nagu ka mina.  Kui ma vaatan kuud, langevad mu pisarad. Vaadates kuud jooksevad seal meie mälestused just kui filmilindilt. Ma ei suuda kuud kaua vaadata, sest mu ette ilmub sinu kujutis ja see paneb mu nutma. Ma sirutan aknast välja oma käe mis liigub üles poole üritades kuud haarata, kuid taibates et see on vaid illusioon nagu ka meie armastus...kukun põrandale.
Langetan pea, et ei peaks nägema seda kuud. Et ma ei peaks vaatama kildudeks purunenud meid.
Tean, et jooksen veel sinu mõtteis ning ma ei saa sinna midagi parata, et oled ka minu omas.
Mu pisarad voolavad siin koos vihmapiiskatega. Me kustutasime üksteise numbrid, kustutasime sõnumid, aga armastus jäi alles...Mulle öeldi, et tuleb veel keegi kes remondib minu haavu, kuid kurvastades pean tunnistama, et ole vaid sina ja pole kedagi muud. Sa oled minu algteadmine, oled see kes tegi minust kellegi kes olen. Vihkan end sellepärast, et jooksed mu mõtteis. Ma olen tõsiselt hirmul...see kui ütlesid, et armastad mind ja ei taha ilma minuta...see, pärast kõike seda...kurat ma armastan sind ju ka. Sa oled see kes paneb mu mured kaduma sekundiga. Sinuga ei ole kunagi koos awkward. Saan alati olla mina ise, see deep jobu, kes ma tegelikult ka ju olen. Sinuga koos olles näen head ka seal kus seda olema ei peaks. Ma vihkan end sest sinust hoolin, vihkan seda kuidas sa mind endasse tõmbad.
Vihkan seda kuidas mu välja kutsud ajad juttu mis paneb mu unistama, käsed oodata ja lubad, et varsti oleme meie. Siis kaod jälle ning ilmutad end taas, ma nii vihkan seda! Ometigi vean end välja ja kuulan sind lubadusi isegi kui on kell 2öösel. Mu süda ütleb üht, aga mõistus ütleb ju midagi muud. Sa oled ainud keda ma ootan, samas ma nii väga soovin, et kaoksid...

Love Illusions

by: Karolina Niinelo

you told me

that you love me

you hugged me

and left me

I cried 

and you didn't come back

One night my phone was ringing 

it was you

You asked me out

At first I thought you are crazy 

How can you do this to me?

I moved on and now you want me back?

It was 2AM and I came out with you

You were hugging me, you tried to kiss me

I told you "Hey, you have her, go away"

My heart was pumping 

I thought I would die because I felt your love again

Next week we went to the party together, 

you kissed me

I was screaming that you are an asshole and let me go

But in my heart, I wanted to stay

I love you so freaking much,

 but I know your love hurts me

 and one day this feeling's  gonna kill me

I don't want to die for love... your love

You told me that i don't need to worry

You promised me that one day we will be togheter

But honey, I don't know how long can I wait

I'm tired of loveing you

Oh god, please save me

plese stop these grasy heart beats when i see him 

oh god, please stop this love before I gonna die

Please save me and let me go

I beg you

Follow me
IG:k_niinelo
Fb:The Illusion Pieces Back to Live
and quesstions?
https://ask.fm/KarolinaNiinelo

Esimene ja viimane mina #VeadjaHead

Mida sa tahad? Mida sa vajad minust? Ütle seda oma sõnadega, sest su teod ajavad mu hulluks. Ma ei saa sinust aru, su mõistmine on minu jaoks pea võimatu. Ma ju kardan, ma kardan, et teed midagi mis teeb minust kedagi kes ei taha teada sinust midagi. Ma tahaks põgeneda, tahaks joosta ära sinu mängude eest, kuid ma olen võimetu. Ma lihtsalt ei suuda minna ja sa tead ka ise seda kuradima hästi kui kiindunud sinusse olen. Sa tead seda, kuid sa teed seda ikka ja jälle. Lähed ja tuled, kui otsustan sinust mitte välja teha tungid sa kui üks hull kindlameelne minu valdusesse ja tirid mu endaga kaasa. Ma vihkan end sellepärast kuidas mind mõjutad. Vihkan end sellepärast, et olen nii nõrk kui oled läheduses. Vihkan kui mu juuksed lõhnavad nagu sina Vihkan, et hellistad mulle õhtuti ja pakud plaane. Vihkan seda! Ma tahaks nii väga vihata ka sind!

Nüüd ma peatun, eemaldun valust ja sellest segadusest mida põhjustad. Ma astun sellest ringist välja. Edaspidi olen vaid mina, MINA ISE. Ma olen ainuke kes ei ole mulle endale veel pettumust välmistanud. Mul on küll mineviku vead ja sügavad haavad, kuid ma armastan end. Ma õppisin midagi. Õppisin, et saagu mis saab mina jään. Seisan kindlalt kahel jalal ja võitlen selle nimel mis teeb mind õnnelikuks. Mulle ei valmista pettumust need üksikud päevad, ma armastan end ja ma ei vaja mitte kedagi, kes tuleks ja siis kohe läheks. Kui sa tahad tulla siis tulle, et jääda.
Mulle ei meeldi olla kuri, ma vihkan seda viha ja julmust. Palun ärge tehke mulle  viga ja te ei kahetse midagi. Mult küsitakse tihti "Kuidas sa suudad? Sul on ju nii palju probleeme, sul on nii jube minevik. Sul nii palju haavu, et veritsemist on siiani näha" Ma ei põe sellepärast mis oli, kuigi mul on vahest sellepärast siiani kuradima valus. Vahest rebitakse mu haavad lahti ja neid sulgeda on võimatu. Ma nõelun igapäev uuesti ja uuesti oma haavu.

Ma vihkan nõrkust, ma vihkan kui olen nõrk. Mind ei huvita kuidas ma seda teen, aga nõrk ma olla ei tohi. Nii ma nõelungi ja parandan oma haavu uuesti ja uuesti iga jumalapäev. Kuidagi peab olema oma valust üle.Ma vihkan hala, ma vihkan eneseimetlejaid, ma vihkan neid bitche kelle asi on alati mida sa teed või kus sa käid. Vihkan neid kuradima ninatarku, kes ei näegi oma ninast kaugemale. Minevikuga on nii, et seda ei saa unustada, seda ei saa teha ümber. Sellest saab olla vaid üle ja teha tulevikus parmini! Sa saad vaid ajada selja sirgu ning liikuda tippu! Ma ei saa öelda, et kõik saab korda, ma ei tohiks öelda, et varsti on OK. Mu peas on vaid segadus, millele mu süda tohutult kaasa aitab. Ma saan vaid pöörata uue lehe...nii puhta kui võimalik.

Vihkan kuidas mu süda kisub mind sinu poole. Vihkan kuidas olen sinu külge aheldatud. Palun lase mind vabaks. Isegi kui sa ei taha mul lasta minna, ma lihtsalt lähen, sest mul on midagi, millest pole sul aimugi. Mul on eneseväärikus, mul on armatus iseenda vastu.

Tõuse ja sära

Vahest on tunne, et enam ei jaksa ja jõud on justkui otsas. Vahest tahakas lihtsalt minna ja mitte kunagi tagasi tulla. Tahaks teha midagi mida pole kunagi teinud ja käia kohtades kus pole varem käinud. Ma armastan seda maailma hoolimata sellest kui palju segadust on siin planeedil. Hoolimata sellest, et osad kannatavad  nälga ja alustavad sõdasid. Me kõik oleme siiski inimesed, me kõik teeme vigu, olgu need nii suured või väiksed tahes. Ma armastan elu hoolimata sellest, et vahest on raske. Kõigest on väljapääs. Isegi kui olukord väljub kontrolli alt, alati on võimalik midagi muuta. Alati on kuskil valguskiir, mis näitab teed ja lõpuks päikseni viib.
Me sündisime, et elada. Mõni oskab elada, mõni ei oska. Mõni elab normaalset elu, mõni aga mitte.
Siin tekkib mul küsimus mis on normaalsus?- Minu jaoks sellist erilist asja nagu normaalsus ei eksisteeri, ma ei ole normaalne ja ma ei tahagi olla. Ma armastan erineda. Mind ei häiri see valu mis tihti mu hinge poeb. Ma olen harjunud seisma hetkedel mil tahaksin kukkuda . Siin maailmas ei ole muud valikut, sa pead olema tugev isegi kui ei taha. Vahest ongi elu totaalselt p*rses, aga see ei loe.
Sa pead tegema valiku, sa pead tõusma ning ütlema valule EI, sa ei tohi end lasta alla suruda. Sa sündisid, et olla õnnelik. Meil kõigil on elus raskeid hetki, kuid sa pead selja sirgu lükkama ja oma tuleviku poole liikuma.
Elu on püha ja seda rikkuda ei tohiks. Me kõik sureme üks päev, meile kõigile on määratud tee mida kõnnime. Tean liigagi hästi, kui karm elu võib olla. Valule peab astuma vastu, ei ole vaja teha mõttetuid laske. 
Mul on hirm oma tuleviku ees, sest teen tihti valesid otsuseid. Ma sattun tihti jamadesse, kuid alati on siiski väljapääs. Ma olen ülimalt õnnelik inimene. Mul on parim suguvõsa. Mul on kõige lahedam ja armsam pere. Mul on üli-awsomid sõbrad.
Ma tahan jõuda oma elus kaugele. Ma tahan saada kellegiks kes saaks maailma muuta. Siin ühiskonnas on liiga palju probleeme. Teismelistel on raske. Meilt nõutakse liiga palju. Keegi ei mõista meid, meist tehakse robotid. Meile on kirjutatud unnikuteviisi paberilehti kuidas käituda, kes olla ja mida teha. Kas meist kõigist peavad saama musterinimesed? Kas meil polegi sõnavabadust? Miks võib keegi teine teha minu eest otsuseid? Ma saan aru kooli on vaja, õppida on vaja, aga miks teha seda nii? Miks on koolist saanud noorte jaoks "vangla"?-Las ma vastan, see koormus on seal liiga suur. Meil nõutakse liiga palju. Tihti tekib väsimus ja tüdimus. Kõikide nende koolis veedetud aastatega loevad vaid punktid ja hinded. Kas meie oskused ongi ainult mingid numbrid?

Elage oma elu nii nagu oskate, elage seda nii, et tunneksite vaid õnne. Kuid ärge unustage, et õnnelik ei saa olla lihtsalt istudes ja seda oodates. Te peate oma eluredelil edasi liikuma. Ei tohi lasta end alla suruda. Me oleme kõik võrdsed, ei loe palganumber ega mitte ükski teine number mida tarkuseks nimetame! Elu ei olegi kerge, aga just sellepärast tunnemegi, et oleme elus!

Maailm on täis õnne, kuid sa pead oskama seda märgata. Alusta ise endast ja leia oma naeratus enda seest üles juba täna!

Pildiallkirja lisamine

Läbipölenud #kool

Ärkad kell 7hommikul, kotid silmade all ja padjakas näos. Topid veits krohvi näkku, et varjata oma tüdimust ja valu. Jooksed bussile, magad tunnikese bussis kus on külmem kui surnukuuris. Kõrvaklapid peas, mötted jooksevad peas ringi "Täna on matetöö, saan jälle kahe" "ma ei taha sinna minna ta jälle löugab" " ma tahan koju" " kunas reede saabub" " kas ma saan jälle söimata kui vale vastuse ütlen" "äkki laseks üle"

Kuidagi siiski roomad kohta mis on sinu jaoks kui pörgu vöi sunnilaager. Hakkad tööle nägu robot, kui vaevud öelda, et kodunetöö tegemata vöi asjad jäid koju tuleb vastu söim mis lööb läbi aju. Hoiad end kinni, et mitte vastu öelda mida oled aastatega enda sisse kogunud. Hoiad kinni seda kuidas tahaksid nii väga öelda oma arvamust ja karjuda kui pask see koolisüsteem on ja et sa enam ei jaksa. Sa hoiad köik selle pasa enda sees, könnid lihtsalt minema pomised vastu "jah ma üritan paremini"

Ma ei taha koolis käia. Tean, et pole ka ainuke kel on kopp ees. Ma pole kindlasti esimene ja viimane kes elab vaid nädalavahetuse nimel. Kool on nii ära tüüdanud. Iga päev vead end sinna sisestad, et tänane päev on parem kui oli eile...aga ei ole, see on veel hullem. Mitu kontrolltööd päevas ja kui vaevud midagi öelda on vastuseks " Kunas me neid siis teeme? Elus ei saa asju edasi lükata" Andke andeks, aga mina ei ela selle nime, et raiuda köik endale pähe. Mul ei ole plaanigi olla muster õpilane. Ma tahan avastada maailma, aga passides hommikust öhtuni öpiku taga üritades meelde jätta midagi mida keegi "parem" kui mina nöuab, nii ma ei avasta maailma, nii saan ma teada mida keegi kuskil faktideks peab. Miks me teeme seda?
Kas see ongi arusaan tarkusest? Miks me kasvatame massideviisi roboteid.? Köigil samad teadmised, samad elukogemused ja arusaamad. "Nii lapsed alkohol on paha, narkootikumid tapavad, ärge neid tehke" Palun keegi tulgu ja seletagu mulle täpselt ära miks need nii pahad on, vot see on koht kus mind faktid huvitavad ja siin ma tahan kuulda kellegi teise tarkust. Ma ei poolda, et alakad joovad ja teevad aineid, aga kuidas me saame enda mõtted korraks mõjale ja lihtsalt tiksuda?
 Me ei saagi, see on tösi. Meil pole aega elada oma elu jah nädalavahetus millest 1 päeva öpid end poolsurnuks. Tänasepäevaga, ma ei öpi. Ma ei jöua enam. Mul pole motivatsiooni. Ma ei ole ega pole olnud halb öpilane, mul olid neljad-viied. Hetkel eksib maksimaalset kaks kolme ära. Ma ei vaidle vastu, vöiksin vabalt viitedele öppida, aga ma tahan elada. Ma ei jöua öppida. Usute vöi ei aga ka mul on isiklikelu ja muid probleeme peale matemaatika teoreemide lahendamise.

Kooli süsteem peab muutuma. Palun tehke ennem midagi kui massidesse kogunenud masendunud ja läbipölenud noored ise midagi "tarka" teevad. See on koht kus me ei saa ise midagi teha, sest meid ei kuulata. Ka meil on õigus paarile õhtule kus pole tundide viisi paberite taga istumisumist. MA EI SUUDA ENAM. ME EI SUUDA ENAM. Midagi peab muutuma...kuid mis?

https://www.google.ee/url?sa=i&rct=j&q=&esrc=s&source=images&cd=&cad=rja&uact=8&ved=&url=http%3A%2F%2Ftrendingcurrentevents.com%2Ftag%2Fschool-makes-me-feel-depressed%2F&psig=AFQjCNFT9B_6bcV-rJJw5gFg-aPv8snUQQ&ust=1454534300752721

oma tunnete vangistuses...#Whatsgoingon?

Pärast köiki neid aastaid, ma seisan ikka veel elus. Ma seisan püsti selgsirgu ja mind ei huvita absoluutselt teiste arvamus. Ma olen esimene ja viimane mina. Te ei leia paremat mind, te ei leia ka halvemat, sest see olen esimene ja viimane mina. Ma seisan ja olen valmis seisma lõpuni.
Vahest on elu kui paanikahoog kuid seda on vöimalik hävitada. Vahest on kadunud tunded ja alles on vaid segadus...

Mu parka löhnab nagu sina, ta ei tohiks nii löhnata. Mu parka on varem ka löhnanud nagu sina, kuid siis ta tohtis löhnata nagu sina. Mäletan nii hästi, kuidas tulid...mäletan ka seda kuidas lahkusid. Mäletan isegi kuidas hingad, aga miks? Tunnen siiani seda tunnet, kui raske oli lasta sul minna ja endaga üksi toime tulla. Tahtsin su saata sinna kus päike kunagi paista ei saa, kuid ma ei suuda, miks? Ütlesin sulle, et ma lükkaks su auto alla, aga ma millegi pärast hoolin...sa kisendasid "lükka, ma ei väärigi paremat, olen vaid üks fuckboy ja andestada sa mulle nagunii ei suuda" küsid mult kas sa meeldid mulle ja kas igatsen, vastasin otse ja kindlalt EI, kuid siis sa kallistasid ja kallistasid, ma ei saanud midagi teha. Ta klammerdus mu külge kui puuk..."kas ma vöin sulle loota? Kas tohin su ölal nutta? Mul on nii perses, et ma tahan vaid juua" Nii raske oli näha sind sellisena. Ma ei tea miks, kuid ometigi ma ei suutnud sind ära ajada.

Lõpuks sa naeratasin ja me saime koos naerda. Nii hea oli näha, kuidas end õnnelikult korrakski tunned. Kahjuks ma ei näe su sisse. Tean vaid, et sul on palju probleeme ja tunned end halvasti. Ta teeb sulle haiget...
Rääksin sulle kuidas kõik alguse sai ja miks ma jooma hakkasin. Sa ütlesid mulle "Ma arvasin kohe alguses, et oled nii korralik kui sind seal pinnal nägin, aga kurat see kellega seal olid"  Peatasin ta ja ütlesin vaid "Ta palus vabandust..." "Kas sa andisid andeks?" Päris ta kohe järgi. Olin natukene aega vait "Ei, tegelikult mitte, nii ju ei saa" Ta vaatas mind üllatunult "Ometigi olen ma ju samasugune, kuid sa seisad siin" Ma ei teadnud ise ka miks seal seisan...

Sa tundud nii siiras, nii aus ja hooliv. Kuid sa juba ju tegid midagi mu sees katki. Ma olin ju edasi liikunud, aga sa tömbasid mu tagasi. Millegi pärast nii valus näha sind kurvana. Sa olid päris purjus, kuid mõistus oli nii selge ja see köik...see oli nii sina. Kui sa tahad...tahad tulla tagasi...Siis lepi sellega, et kui sa ei kohtle mind kui printsessi ja kui ma pole su number üks... Kui sa teed mulle nii nagu talle ja nagu tema teeb sulle siis mind pole, siis ma pole su söber, ma ei ole su tuttav siis ma kaon ja teen nii nagu ma ei teaks kes oled. Miks selle maha tõmbasin? Sest see tundub vale lasta tulla tal tagasi...

Ma ei tea isegi mis mind sinu juures võlub. Ma isegi ei tea miks olin nöus sind siiki nägema. Nii palju küsimusi ja vastuseid pole...nii palju sönu mis ütlesid, aga selgitusi pole. Miks löhnab mu parka nii nagu sina? Miks sa tahad mind nii tihti näha? Kindlasti on ka sul palju küsimusi...

Vöib-olla peaksin proovima ja lihtsalt pögenema ehk peaksin jooksma kaugel ja leidma mis on armastus? Armastus on valu, kui see on "head aega" tasandil. Armastus on piin kui see on ühepoolne. Armastus tekitab hirmu, kui tunned seda üksi. Armastus tekitab segadust. Ma olen vangis oma enda tunnete külluses. Ma on kinni naelutatud kasti kust välja tulla on võimatu. Mult on röövitud mu selge ja tugev hääl, mis ütles alati seda mida mötles...aga nüüd? Andke see mulle tagasi...
Algul sind vaadates, ma olin taevas...hiljem pörgus ja nüüd? Kas peaksin olema maa peal?
Tead mis? Sul peab väga veenev pöhjus olema et ma sind per*e ei saadaks...Kuigi tean ka ise, et sinna sind saata ei suuda...

Ma ei tea kus ma endaga olen. Ma seisan keset tühja tänavat, mil pole lõppu ega algust. Ma olen kinni jäänud põrgu, mis meenutab mineviku kuid on puhas nagu paberileht mis mu laualt kukkus...