Läbipölenud #kool

Ärkad kell 7hommikul, kotid silmade all ja padjakas näos. Topid veits krohvi näkku, et varjata oma tüdimust ja valu. Jooksed bussile, magad tunnikese bussis kus on külmem kui surnukuuris. Kõrvaklapid peas, mötted jooksevad peas ringi "Täna on matetöö, saan jälle kahe" "ma ei taha sinna minna ta jälle löugab" " ma tahan koju" " kunas reede saabub" " kas ma saan jälle söimata kui vale vastuse ütlen" "äkki laseks üle"

Kuidagi siiski roomad kohta mis on sinu jaoks kui pörgu vöi sunnilaager. Hakkad tööle nägu robot, kui vaevud öelda, et kodunetöö tegemata vöi asjad jäid koju tuleb vastu söim mis lööb läbi aju. Hoiad end kinni, et mitte vastu öelda mida oled aastatega enda sisse kogunud. Hoiad kinni seda kuidas tahaksid nii väga öelda oma arvamust ja karjuda kui pask see koolisüsteem on ja et sa enam ei jaksa. Sa hoiad köik selle pasa enda sees, könnid lihtsalt minema pomised vastu "jah ma üritan paremini"

Ma ei taha koolis käia. Tean, et pole ka ainuke kel on kopp ees. Ma pole kindlasti esimene ja viimane kes elab vaid nädalavahetuse nimel. Kool on nii ära tüüdanud. Iga päev vead end sinna sisestad, et tänane päev on parem kui oli eile...aga ei ole, see on veel hullem. Mitu kontrolltööd päevas ja kui vaevud midagi öelda on vastuseks " Kunas me neid siis teeme? Elus ei saa asju edasi lükata" Andke andeks, aga mina ei ela selle nime, et raiuda köik endale pähe. Mul ei ole plaanigi olla muster õpilane. Ma tahan avastada maailma, aga passides hommikust öhtuni öpiku taga üritades meelde jätta midagi mida keegi "parem" kui mina nöuab, nii ma ei avasta maailma, nii saan ma teada mida keegi kuskil faktideks peab. Miks me teeme seda?
Kas see ongi arusaan tarkusest? Miks me kasvatame massideviisi roboteid.? Köigil samad teadmised, samad elukogemused ja arusaamad. "Nii lapsed alkohol on paha, narkootikumid tapavad, ärge neid tehke" Palun keegi tulgu ja seletagu mulle täpselt ära miks need nii pahad on, vot see on koht kus mind faktid huvitavad ja siin ma tahan kuulda kellegi teise tarkust. Ma ei poolda, et alakad joovad ja teevad aineid, aga kuidas me saame enda mõtted korraks mõjale ja lihtsalt tiksuda?
 Me ei saagi, see on tösi. Meil pole aega elada oma elu jah nädalavahetus millest 1 päeva öpid end poolsurnuks. Tänasepäevaga, ma ei öpi. Ma ei jöua enam. Mul pole motivatsiooni. Ma ei ole ega pole olnud halb öpilane, mul olid neljad-viied. Hetkel eksib maksimaalset kaks kolme ära. Ma ei vaidle vastu, vöiksin vabalt viitedele öppida, aga ma tahan elada. Ma ei jöua öppida. Usute vöi ei aga ka mul on isiklikelu ja muid probleeme peale matemaatika teoreemide lahendamise.

Kooli süsteem peab muutuma. Palun tehke ennem midagi kui massidesse kogunenud masendunud ja läbipölenud noored ise midagi "tarka" teevad. See on koht kus me ei saa ise midagi teha, sest meid ei kuulata. Ka meil on õigus paarile õhtule kus pole tundide viisi paberite taga istumisumist. MA EI SUUDA ENAM. ME EI SUUDA ENAM. Midagi peab muutuma...kuid mis?

https://www.google.ee/url?sa=i&rct=j&q=&esrc=s&source=images&cd=&cad=rja&uact=8&ved=&url=http%3A%2F%2Ftrendingcurrentevents.com%2Ftag%2Fschool-makes-me-feel-depressed%2F&psig=AFQjCNFT9B_6bcV-rJJw5gFg-aPv8snUQQ&ust=1454534300752721