Kui ma olin väike tüdruk pidasin perfektsuseks elu printsessina. Olla abielus printsiga, kes tuli valgel hobusel ning teenrid, kes teevad minu eest kõik ära. Nüüd näib see kõik igavana. Väikse tüdrukuna tundus maailm põnevam, arvasin alati et hakkan maailma avastama, kuid nüüd...mul pole õigust olla see kes tahan. Alati jään kellegile ette. Minu mõtted, need tunduvad inimestele valed, minu tunded on teiste jaoks just kui paber millele kirjutatud sõnad on sassi läinud ja see paber maandub prügikastis kokku kägartatuna.
Mind häirib kuidas inimesed topivad oma nina minu ellu. Ma olen see kes olen, kes ma olla soovin. Mind ei saa muuta, ega ümberkasvatada ma sündisingi selliseks. Olen võitleja, mul on alati õigus...isegi siis kui tegelikult pole. Minu sõna sinu vastu, mina võidan. Võidan, sest usun endasse!
Ma armastan end ja armastan oma arvamust. Vihkan valesid, mulle meeldib joosta pea ees seiklustesse ja teadmatusse, rabeleda sealt välja nagu oleks koguaeg kõik okei olnud. Ma armastan elu, kuigi vahest on see nagu üks tume koridor mille lõpus on tsirkus.
Ma olen väsinud, aga olen ka motiveeritud. Ma tahan olla parem kui olen siiani olnud. Head aega halvad kombed...või seltskond(?) need inimesed keda nii väga armastan. Ma ei suuda nende elust kaduda, sest nemad olid minuga kui mul ei olnud midagi ega kedagi. Nad olid olemas kui mul polnud motivatsiooni ega isu eluga edasi liikuda. Ma armastan ja jään nende ellu hoolimata sellest, et nad pole just teravamad pliiatsid, aga see pole ka nende süü, sest teritaja on ju kadunud.
Tahate teada kuidas lahenda muresid? Kuidas neist lahti saada? Kuidas mina seda tegin? Kuidas kustutasin valu südames? Trenn, Trenn ja veel kord trenn. Mina jooksen enda kopsu nädalas peaaegu 3x kokku, minu cardio, pärast seda ei suuda korralikult kõndidagi, aga just see mind motiveeribki. Pärast selliseid pingutusi sa mõtled vaid kuidas hingata ja kuna sa hingad oled üpris õnnelik ja valmis uusi rekordeid purustama. Trenni tehes suudan vaid mõelda sellele kuidas teha veel paremini, kiiremini ja osavamalt.
Õppimine ja kool? Kuidas mul selleks aega on?
Kui nüüd aus olla siis varem ei olnudki. Ma ei viitsinud, ei tahtnud ega suutnud. Kuid nüüd ma tahan olla parem, tahan olla parim. Ennem ma ei vaevanud koolikotti mitu päeva avama, "kui on asjad kotis siis on ja kui ei ole siis ärgu olgu, pohhui ju". Kuid nüüd miski justkui sunnib pingutama, keegi nagu suruks mind tagasi tippu "Sa saad hakkama"
Ma kaotasin enamus asju ja tundeid mida õnneks pidasin. Käisin ära kõige sügavamal põhjas, nägin jubedaid asju, mis algul jubedana ei paistnud. Nüüd olen tagasi, need tunded on läinud, need jubedad asjad on endiselt minu ümber, kuid mina...Ma olen muutunud. Leidisin endast midagi, mis paneb elu ja tundeid armastama, olgu need nii valusad kui tahes. Ma kavatsen jääda ja tõusta kõrgemale kui kunagi varem! Te näete veel mind säramas, särage ka teie! Särame koos lõpuni! <3
No comments:
Post a Comment