Aga sina? #Tunded

Sinu pärast otsustasin kuivatada pisarad. Sinu pärast tahtsin unustada mineviku. Sinu pärast olen valmis kõigeks, kuid mu küsimus on selles, mis sina tunned? Üks päev annad just kui märku ja teed minust kõige õnnelikuma neiu siin maal. Mõnel hetkel olen jällegi solvunud, kuid ma surun enda nõmedad tunded alla ja siiski naeratan, sest oled siiski elus ja hingad. Ma tahan elada nii, et ma ei saaks haiget. Ma tahan elada nii, et saaksin tunda õnne, kuid ma tahan näha ka sinu naeru ja õnne. Võib-olla see kõik on minuta...võimalik, et ma ei vääri sind. Võib-olla olen lihtsalt liiga naiivne või ehk on see liigne kiindumus mis nõnda pimestab?
Ma olem hirmul ja ma ei tea kas võtta end kokku, teha esimene samm või kaduda...äkki peaksingi lahkuma? Aga kui ma nüüd lähen...siis igaveseks
Ma olen segaduses, kas võiksin nüüd õnnelik olla või sa lihtsalt mängid? Kas see mis teed on mäng või hoolivus? Kui hoolid siis palun näita. Ma olen pimeduses, kuigi siin ei ole minu jaoks ebamugav. Ma armastan pimedust, sest pimeduses  ei näe keegi kuis erinen, siis ei nähta mu pisaraid on vaid kuulda vaevalist hingamist, on kuulda mu südame lööke mis iga hetk on valmis peatuma.
Mu süda, ma tunnen nagu minust oleks üle jooksnud tuhandeid isegi miljonid piisonid ja mina olen lihtsalt nende alla tallutud. Teen hingetõmbeid, kogun jõudu, et elada. Ma võtsin julguse kokku, ütlesin et hoolin, aga sina? Kas ma mängid mingit armetut mängu? Kas sa tegelikult ka hoolid ja ootad? või on see jälle üks sinu tekitatud illusioonidest?
Kas sinu jaoks on nauding näha kuis piinlen? Miks inimesed arvavad, et olen tundetu? Miks olen mina alati seal kus midagi juhtub? Miks olen alati seal kus on ka õnnetus? Kui ma läheks...kas oleks teisti? Kas lõpeksid mu piinad? Kas lõpeksid nende piinad?
Ma armastan, ma armastan liiga palju. Ma andestan, ma andestan liiga tihti. Ma tunnen kurbust ja valu, tunnen seda liiga tihti. Ma kaon, ma lähen ära, ei... ma  ei suuda. See on üks armetu vale, mida ma endale sisestan "Järgmine kord olen ükskõikne" see on lause mis on nii tihti mu mõtteis. Kuid see jääbki lauseks.
Ma tahaks iga hetk kisendada kuidas armastan, tahaks nii tihti öelda, et tahan olla vaid sinuga. Kuid ma kardan, sa tekitad mulle hirmu. Sa oled nii salajane, vahest nii kuradima ükskõikne, kuid samas nii hooliv ja armastav. Ma olen segaduses. See kõik hirmutab mind, mis toimub?
Miks avastan tihti end mõtlemas sinust? Miks sa oled mulle nii oluline? Ma ei karda saada haiget, sest olen seda saanud liiga palju. Armastus ei ole mulle kunagi haiget teinud. Ma olen aru saanud, et ma ei vaja midagi, vajan kedagi. Inimest keda saaksin kutsuda PARIMAKS, kedagi kes oleks alti olemas, olgu ta mu noormees või sõber, aga ma vajan kedagi enda kõrvale. Kedagi kes kuulaks ja oleks toeks. Inimest, kes ei mõistaks mind kohe hukka.,,
Mul on nii palju jagada, minus on kinni nii palju emotsioone mis tahavad puurist välja pääseda,
Kuid kõige rohkem ihkan öelda kuidas sind armastan!

Esimene ja viimane sina

Inimesed teesklevad ja see teeb haiget, inimesed ei mõtle kui ütlevad ja see rebib haavad lahti.
Inimesed naeratavad, kui neil on valus. Ma teesklen, et mind ei huvita ja olen tugev, kuid tegelikult ju seda pole. Üpris raske on teeselda, et kõik on korras, kui iga hetk on pisarad voolamas. Võib-olla ma olengi üks lootusetu, aga ma siiski loodan. Ma mõistan nii hästi inimesi kes mõtlevad, et nende teel on lõpp. Mul on nii kahju, et mineviku ei muuda.
Mul on siiani valus mõelda sellele mis oli. Ma lihtsalt ei suuda. Üks päev ma plahvatasin ja rääkisin esimesele ette juhtunule kõik ära, kirjutasin talle päris kena romaani, kuna see inimene ei teadnud mind eriti ta oli üllatunud "Oot mis asja? MA EI SAA MIDAGI ARU" Mul  polnudki vaja, et ta aru saaks, ma sain lihtsalt selle kõik enda seest välja lasta, hetkel ma olen kuskil musta augu ja reaalsuse vahepeal. Ma ei saa siiani aru, kes olen?
Tean vaid seda, et tundeid kontrollida on pea võimatu.
Võib-olla peaksin proovima ära joosta? Äkki peaksingi minema ehk üks päev leian selle mida otsinud olen. Läheks lihtsalt ja avastaks. Läheks teisse kooli ja uude keskonda nagu olen juba aastaid plaaninud, aga kas see pole mitte alla andmine? Kas ma tunnistaks siis läbipõlemist? Ehk peaksin siin lõpetama selle peatüki ehk peaksin lõpetama selle mis on siiani poolik.
Ma ei taha midagi mis oleks feik, ma ei taha asju mis on võltsid. Mulle ei meeldi kui inimesed kohtlevad mind kui ühekordset taldrikut. Ma võin olla nii hea ja tore kui tahes, kuid ka ma plahvatan ja siis palun hoidke eemale. Siis ma lasen kõik välja. Ma vajan reaalsust, vajan midagi mis oleks alati olemas. Ütlesin üks päev sõbrannale "Ma otsin enda teistpoolt ja ma ei saa olla ennem õnnelik kui olen selle leidnud" Ta ütles "Sa otsid parimat sõpra" Ajasin muidugi kohe tagasi "Ah ei" Kuid siis kui ma üksi edasi kõndisin...Tal oli ikkagi õigus. See oli minevik mis oli, aga see jättis haavad. Need haavad on ikka veel südames. Need haavad on just kui maavärinast tekitaud lõhed ja neid paranda.
Vahest mõtlen ehk oleksin pidanud hüppama...see et ma nii nõrk suudan olla on ikka kuradima masendav. Ma lihtsalt ei tunne, et keegi hooliks. Ma saan aru neist noortest ja vanadest, kes tahavad surra, aga samas inimesed kes maha jäävad... Nad ütlevad "Miks sa ainult enda peale mõtled, me hoolime, mõtle meile" Aga kurat kui inimesel on ikkagi nii valus elada, kas ta peab? Kui ta tunneb, et ta ei kuulu siia, kas ta ikka peab üritama? Pane end korrakski tema olukorda. Keegi ei saa  sundida sind elama. Inimesed kes on tulnud sellteistest surmavatest olukordadest välja nad tavalitselt kahetsevad, et nii mõtlesid, seda ka mina. See oli nii vale, endale teiste pärast haiget teha.
See on vale!
Viimaselajal olen taibanud, õnneks pole vaja kedagi. Õnneks on vaja enda julgust. Tuleb teha midagi mida pole ennem teinud. Tuleb saavutada midagi mida pole ennem saavutanud. Oled ainult sina ise ja ainult sina ise saad teha asjad paremaks. Sa ei vaja kedagi, kes hoiaks su käest kinni, see on lihtsalt üks kummaline arusaam õnnest. Õnnelik saab ka olla üksi. Ära ürita sulanduda sinna kuhu sa ei kuulu, tee oma soolot. Tee nii, et ka nemad tahaksid olla nagu sina.
Ära ole keegi teine, ole esimene ja viimane sina!

Olla või mitte olla #TemaVol2

Ma ei mõista. Ma ei saa aru, see elu siin ilmas on nii totter. Ma tahaks elada õnnelikult, mitte kõike halba meenutada. Korraks just kui oli hea, aga see ujus minema ennem kui korralikult saabuda sai. Võiksin teha isegi selle nimel midagi, et kõik oleks positiivne, mitte nii kurb ja veider. Võiks ju teha ise midagi selle nimel, et õnne tunda saaks.
Aga mis see õnn on? Kõik otsivad taga, aga kunagi see ei saabu. Elu on täis vigu ja valu millest vahest mõni välja ei saagi. Siis hakkame tulistama ja tablakaid ögima, sest alko mõju on kadunud.
Eluisu kaob kiiresti, sest kõik mis teed läheb ikka valesti. Tihti seisad kuskil pilvelõhkuja serval "Olla või mitte olla?" Tunned, et tahaks nagu elada, aga samas pole midagi mille nimel pingutada. Kõik veab viltu ja keegi kes kallis ja keda armastad jookseb ära ja on kui väike laps.
Ma saan aru, et tal on raske. Ma saan aru, et kõik mis tema ja nendega juhtus jätab haavad surmani. Mineviku ei saagi muuta, tunnen seda enda peal liigagi hästi. Kuid luba, las ma proovin. Mind ei huvita kas kõnnid või roomad. Mind ei huvita kas oled pime või näed. Ma ei muutu kurvaks, kui pean sind tõstma ja järel vedama. Ma teeks seda, sest armastan. Ma ei suuda olla, ma ei suuda uinuda. Ma ei oska olla paigal. Ma olen täis hirmu, sest mulle tehakse vaid haiget. Oh kallis...ma ei usu, et sina seda teeksid. Sa oled erinev, sa pole üldse teiste moodi. Ma ei oska põhjendada, kuidas ja miks armastan. Minu jaoks oled sa eriline...vahest on mul tunne, et olen sinu jaoks tüütus. Vahest tundub, et tahaksid öelda "Tüdruk aura ära". Mul on nii valus, kui vastuseks jääb "seen by" Kuid ma ei lase pead longu, sest oled minu jaoks perfektne. Oled mu päike ja oled ka kuu, oled mu põhjanael, kes mulle alati näitab mul teed. Palun võta teadmiseks, et ma iial ilma sinuta olla ei taha ega saa. Olen usaldanud oma tunded sinule...loodan, et üks päev ka ise seda avastad. Sa oled ainus kes saab mu siit mustastaugust välja, oled ainuke kes suudab mu siit kuidagi välja tõmmata.
Olen ootamas taas päeva mil sind näen, ma tahan nii sulle öelda "armastan", sest suudan vaid sinule mõelda. Ma kogun julgust, ma teen kõik selleks, et saaksid teada. Ma vaevan end ja oma pead, südamest ma ei räägigi, sest teda köiega enda järel vean. Ma tahaks nii karjuda ja sulle oma armastust vanduda...kui ma saaksin olla sinu asemel seal ja sina saaksid olla omas kodus ja voodis, siis usu mind, ma teeksin seda. Mul on valus vaadata kuidas oled kurb ja tuim. Sa eitad seda, aga ma tunnen seda oma südames. Vaadates su silmi näen seal pisaraid...tahaksin sind kallistada. Tahan nii väga öelda sulle kuidas sind armastan...olen liiga arg, sest olen saanud haiget ja tunnen end lootusetuna.
Ma tean, et sa pole selline. Oled eriline, palun ole minu eriline. Ära karda, ma ei valmistaks sulle kunagi petumust. Oled selleks mulle liiga kallis. Mõista mind hukka....kuid ma ei saa sinna midagi parata, et sind aramsatn...

Elu läbi sõrmede #ÄraAnnaAlla

Mu elu on täis vigu. Mu elu on täis valu ja halbu meenutusi minevikust. Mulle öeldakse tihti "Alusta ise endast, juba täna. Tee nii et tulevik tuleks parem" Ma luban alati, et ma ei anna alla ja mul on veel lootust, kuid vahest kõnnib lootus lihtsalt minema. Jätab mind üksi siia katkisele sillale "Mõtle ise kuidas tagasi maapeale turvaliselt saad" Nii ma istun, hoian kahe käega peast kinni, pisarad voolavad ja liuglevad mööda mu põski vette. Ma olen kõigest väsinud ja oma eluteest räsitud.
Ma ei oska edasi, aga ma ei oska ka minna tagasi ja midagi muuta. Vahest olen ma liiga arg, näen elus vaid valmeid mida matemaatika tunnid pole õpetatud.
Vahest näen ma valgust, kuid keegi ikka sekkub ja astub minu ja valguse vahele. See on nagu üks surnudring, hea meelega võtaks taas pudeli ja "unustaks". Aga see ei unune, sellepärast jääb ka pudel võtmata. Sellepärast ma ei tekita probleeme juurde. Mul võib halvasti minna, aga ma üritan sellest välja sipelda.
Te andiste mulle kuuli ja püssi. Püss on siiani parka taskus ja kuuli võid leida mu pükste tagataskust, kuid te ei kuule pauku. Te ei kuule seda kunagi. Ma olen näinud palju halba, kuid ka oma elu nimel palju vaeva näinud ja näen ka edasi. Ma nutan ja tihti tõesti kõhklen, kuid ma siiski naeratan ja kõik pasa unustan. See lihtsalt ei saa olla nii, et kõik teed mida astun viivad otsaga kuskile kus ma ellu ei jää. Ma sündisin ju õnneliku plikatritsuna, üks hetk suudan ehk taas olla õnnelik ja oma unistusi taas jälgida.
Vahest on tunne et iga tee lõpus oleks justkui tupik, aga kui ma ronin sellest välja tuleb uus tee, natukene õnne, hetk kuhu kurbus pole veel jõudnud. Tegelikult mul on kopp päriselt ees, ma vihkan seda kuidas ma ei suuda neid sõnu öelda. Vihkan, et vahest nii kuradima arg olen. Pole ju raske minna ja öelda kuidas hoolin. Alati kui mõtlen, et ütlen jään ma siiski vait ja ükski sõna ei tule üle huulte.
Mäletan hetki, kui need samad inimesed mind peaaegu surmani viisid. Mäletan nii selgelt kuidas ma tahtsingi surra, kui nad oleks andud mulle siis püssi ja kuuli, siis ma ei oleks siin, siis te ei teaks minust midagi. Siis oleks vaid mälestus ühest nõrgast tüdrukust, kes ei saanud oma eluga hakkama.
Neil hetkedel mul ei olnudki lootust. On nii palju asju mida inimesed ei tea, ma ei julge ka rääkida milline olin...mis sellest ikka rääkida on? "Olin emo, ei saanud oma tunnetega hakkama, tahtsin surra ja lõikusin end" Nüüd sai see siis väljaöeldud, uued inimesed mu elus kes teavad seda...hmm on neid äkki kaks...Need kelle pärast see oli...me ikka ju suhtleme. Kõik kellele olen rääkinud kes nad olid, nad küsivad "Miks sa neid perse ei saada? Sul on ju ometigi nii palju teisi inimesi" Ma olen isegi sellele mõelnud miks andestasin? Võib-olla sellepärast, et nii on mul endal kergem nii edasi elada. Nad ei ole vabandanud, kuid ma näen kuidagi, et nad kahetsevad.

https://wokenuptomyself.wordpress.com/2012/12/05/to-never-give-up-on-love/

Tahan vaid teda...#kõiksaabkorda

Mul on raske olla, sest hoolin. Mul on külmavärinad mis ei taha kaduda. Mul on paanika, mis saab igapäevaga jõudu. Ma võiks ju naeratada, sest kõik saab korda, kuid ma nutan, sest kõik veavad alt. Mu pisarad ei taha lõppeda, sest mul on valus. Mul on kõrini sellest, et ma pole mitte keegi. Ma ei ole ka tema jaoks keegi. Ma üritan, teen kõik mis on mu võimususes, kuid ta ei märka mind. Ta ei tea kuidas teesklen naeru olles temaga koos. Ta lamab seal, ma otsin sõnu, peas käib vaid mõte kui kallis ta on. Ma ei oska midagi rääkida, ma ei oska oma suud avada, kuigi ta on mulle nii kallis ja ma tahaks iga hetk öelda "Duude sa meeldid mulle".
Tahaks, et koidaks päev mil kaob valu. Tahan aega mil oleks vaid õnn ja tema. Tahan aidata teha tal oma esimesi samme. Kui ta peaks kukkuma saaksin olla seal ja teda julgustada. Tahaks hoida ta kätt, tahaks vaadata kuidas ta paraneb. Tahan, et ta teaks, et olen tema jaoks alati olemas, saagu mis saab mina jään. Isegi kui ta ei taha, ma jään.
Mul on raske endalegi tunnistada kui oluline ta on, nii raske on tunnistada, et ta on mu maailm.
Ma ei tea kas julgen edasi minna, ma ei tea kas julgen ise esimese sammu teha. Ma olen siiani veel õrn ja murtud sellest mis oli, sellest mis mulle tehti. Väga kehv tunne oli, see tunne jälitab mind vahest siiani. Kui olen üksi oma toas, üksi oma segaste mõtetega siis ma lihtsalt...pisarad lihtsalt voolavad.
Ma kardan, ma kardan seda maailma. Kardan, et tuleb päev mil on taas nii valus. Kardan, et peas on jälle mõtted surmast ja sellest kuidas keegi ei hooli. Kardan, et üks päev nad kaovad taas ja ma jään üksi. Kardan, et üks päev tuleb tahtmine jälle pilvelõhkuja katsuselt hüpata karjudes "head aega"
Kord öeldi, et olen liiga hea selle maailma jaoks, et olen liiga tundeline ja hooliv, et ma armastan liiga palju. Kuidas ma saan mitte hoolida? Kuidas ma saan silmad kinni panna, kui mul on tunded..Ma pean olema tema eest tugev. Pean alla surma oma probleemid ja tunded, sest tema on tähtsaim. Loeb vaid tema õnn, sest ma ei väärgi õnne. Ma ei vääri seda, et keegi minust hooliks. Ma ei vääri teda...
Ma olen harjunud olema üksi, olen harjunud olema pisarais. Minu jaoks on see tavaline, et inimesed tulevad, avavad südame ja helluse ning siis lahkuvad, jooksevad ära, hiljem üle huulte lipsab vaid "Sorry ma ei tahtnud, ma olen s*tt inimene" Ära muretse, ma olen veel s*tem. Ma saan sinust aru, saan aru, et minu 5aastat depressioni pole sinu asi ja see, et mul ka tunded on...see on ju midagi võimatut. Pole sinu mure see, et ma olen tundeline ja tahan ka hellust ja õnne. Saan aru, et minu asemel on alati keegi parem... Miks te ei tule, et jääda?...Võib-olla ma ei väärgi seda, et keegi jääks ehk peakski lihtsalt kaduma? Äkki on kuskil parem...äkki kui ma enam ei lähe, äkki siis ta saab aru, et see mis tunnen ei ole lihtsalt tunne, see on midagi mis hoiab mind veel elus. Nähes, et sinuga saab kunagi kõik korda, saan ka mina mõelda, et kord olen õnnelik...kas sinuga või ilma on juba teine küsimus...

"Tema"

Kas sa paneksid tähele, kui ma enam ei tuleks? Kas näeksid, et kaon? Kas sa igatseksid mu kallistusi?
Mis saaks kui ma enam ei tuleks, mis siis kui ma ei oleks enam su voodiäärel? Kas sa oleksid kurb, kui mind enam ei tuleks? Mulle tundub, et ehk sa isegi tead, kuis hoolin. Võib-olla tead, et oled minu jaoks midagi muud kui söber, midagi palju kallimat. Sa oled mu elu, sa oled mu südamelöök ja igapäeva melu. Ma tahaks öelda igapäev kuidas hoolin ja kuidas sind oma kõrvale vajan. Ma armastan kui naeratad, sest see kustutab minu pisarad. Ma armastan su hingamist, kui me vahel on kuulda kummalist vaikust. Kuuldes su hingetömbeid saan ka mina rahulikult hingata. Sa oled mu jaoks eriline, sa oled mu lemmik, saagu mis saab jääd alati mu südamesse kui  kevadel tärkav loodus. Sa oled inimene kes suudab näritsinud lilled mu sees tuua elule mitte midagi öeldes.Olles sinuga ei häiri mind see vaikus. Minu jaoks oled sa viimane hingetömme mis sai alguse juba enne minu sündi 2augstil...kuni see hingetömme kestab kestan ka mina. Ma ei tea kuidas öelda, et hoolin. Ma ei oska sönadesse panna, seda mis tunnen. See on just kui midagi sooja, midagi mida pole vöimalik seletada. Tükkides rebitud unistused mu sees on jälle üheks sulanud. Ma tahaks olla vaid sinuga, tahaks näha su naeru ja röömu. Tahan kuivatada köik pisarad mis peaks kunagi su teele langema...Tahan aidata sul teha neid raskeid esimesi samme, kui peaksid komistama seisaksin seal ja hoiaksin su kätt. Sa pakud mul rohkem röömu kui köik lilled siin maal. Sa oled mulle kallim kui köik maavarad kokku. Mul puudub julgus, et sulle näkku kisendada seda mida juba meie esimesest silmsidest saati olen tahtnud kisada...need kolm söna, mis on ometigi täis völu ja vaprust, mälestusi, valu ja pisaraid, kui köige rohkem önne ja armastust..."Ma armastan sind"

Kadunud illusioon

Mu külmad pisarad langevad mööda mu veel külmemaid põski. Mu keha väriseb ning seda kontrollida on pea võimatu. Vasak jalg lööb vahelduva eduga krampi ja säär kisub tundetuks.
Iga vale sõna vallandab minus kurbuse ja viha. Iga kõrvale pööratud pilk toob meelde mälestuse.
Alaseljas on tugev pinge, mis ei lase vabaks lasta. Mulle tundub nagu see oleks juba kestnud igaviku...
Mu tunded ei allu kontrollile ja nutt saab iga hetkega minust võimu. Üritades oma mõtteid jagada jäävad sõnad kurku kinni. Ma ei ole eriline sõnasepp. Mul on väga raske öelda inimestele kuidas neist hoolin ja palju kedagi armastan. Kui olen sulle korragi elus öelnud, et oled mulle kallis või, et armastan sind...siis oled minu jaoks kuradima kallis. Siis tea, et ma ei lase sind oma elust kunagi kuhugi ja, et olen alati sinu jaoks olemas.
Ma naeratasin kõigest hoolimata, ma panin oma pisarad seisma. Tegin suu lahti ja ütlesin "Kõik saab korda". See on lubadus mida ma ei murra. Ma ei lõpeta enne kui kõik on õnnelikud ja naeratavad.
Ma tahaks siit ära, ma ei suuda kodus passida. Ma ei saa ole tegevuseta ja lihtsalt voodis lamada.
Mase playlist käimas youtubes, minu pisarad langemas. Oodates inimeste tuge, keda ei huvita mu eksisteerimine, oodates nende lohutavaid sõnu ja sooju kallistusi.
Peas käimas vaid kas mõtet, kaks tegevust mis panevad mu ülemõtlema ja südame tundma valu, mis ei taha kaduda. Ma ei suuda lõpetada oma pisaraid mis taas võimust saavad, ma ei suuda panna mängima õnneliku muusikat, mis aiataks pisarate voolamist lõpetada. Mu pisarates pole tilkagi valu, sea pole tilkagi hala, need pisarad...need panevad mu tundma inimesena, kes hoolib. See tekitab tunde, et elan. Pisarad langevad, sest armastan...

Teeme nii, et sa oled 

alati olemas

Teeme nii, et sa

ei lase enda ligi õnnetusi

Teeme nii, et ma 

ei peaks nägema sind haiglas lamamas

Teeme nii, et ma

 ei näeks  pisaraid voolamas mööda su põski

Teeme nii, et ma

 ei peaks sinu pärast muretsema

Teeme nii, et kui mul 

on valus oled sa alati minuga

Teeme nii, et kui sul 

on valus olen ma alati sinuga

Teeme nii, et sa 

naeratad ja naudid õnne

Teeme nii, et jälgid oma 

sihte ja liigud vaid päikese poole

Teeme nii, et sa 

ei lase alkol endast võimu saada

Teeme nii, et sul 

on alati kainemõistus

Teeme nii, et meil tuleks veel miljoneid mälestusi...

Teeme nii, et nüüd tead kuidas armastan

Ma ei tohtinud sinna minna...

Nüüd on löpp ja millegil uuel pole algust. Nüüd on vaid valu ja kurbus. Alles on jäänud vaid viha ja veel suurem põlgamine. Tahate alkoholi maailmast kustutada, kuhu ma oma alkirja pean panema?

Mul on kopp ees noortest kes ütlevad, et see alko on lamp värk. See teeb ainult halba, tekitab önnetusi ja paneb söpru ratastooli ning kooma. See ajab ainult lapsevanemaid nutma ja hirmule. Kunagi ei tea kus su laps on ja kas ta valetab. Kui ma ütlen et löpetage see pull ära siis palun tehkegi nii. Alkohol on pöhjusega 18+...purjuspeaga juhtimine on asja pärast keelatud. Ilma lubadeta ei tohi söita ja neid mente ON VAJA. Kui te endast ei hooli, siis hoolige oma söpradest. Mina hoolin küll neist kõigist väga...Ma armastan igat ruut millimeetrit nendes jobukates! Seadused on põhjusega...öeldakse küll, et "Reeglid on selleks, et neid rikkuda" aga ärge ajage end sellega hauda. Palun möelge ennem... Mul käivad külmavärinad üle keha, paanika kogub suuremat jöudu iga sekundiga. Mu keha muutub aina külmemaks ja aju mötleb üle. "Miks..."
Mul nii valus, ma ei suuda hingata...kell on 2öösel, aga ma nutan ja mõtlen...miks ma ei saa olla haiglas teiega? Miks ma ei vöi palati ukse taga teid oodata? Miks mind ei lastud palatisse sisse?
Ma raiskasin oma viimase raha, et teid näha, kuid minu jaoks polnud see raiskamine ja sittagi see auto mis mahakandmisele läheb.Ms tahan vaid teile öelda ja ütlen ka "Ma armastan teid💚"Ma tegin köik selleks, et haiglasse kiiresti jöuda. Kuid mind ei lasta palatisse. Ma ei saa minna operatsioonisaali ukse taha... Ma ei vöi naha oma kallimaid söpru...Nad ei olnud ainult joomakaaslased, kuid olid ka seda...Ma armastan neid kui oma perekonda. Ma ei suuda taluda, et ma pole nendega seal...Armastage oma söpru ja olge nende jaoks olemas! Pidage seadustest kinni! Köik saab korda...ma pole usklik, kuid ometigi ma palvetan nende eest. Mul on homme kool kuid ometigi ma ei uinu, see armastus teie vastu ei lase seda teha...Ma armastan teid, sest olete minu ja kõigi teiste armastust väärt! Armastan teid meie mälestuste ja tuleviku nimel! Armastan!

Lummav kuuvalgus

Mul on valus, kui sinu pisarad langevad. Ma naeratan, kui minu pisarad langevad. Ma kukun ja vajun sügavusse kui sul on valus. Ma tõusen püsti ja üritan edasi liikuda, kui mul on valus. Ma puhken nutma, kui küsin kas sul on valus. Ma naeratan, kui sa küsid kas mul on valus. Kui sa nuttad siis ma olen valmis tegema kõik selleks, et see lõppeks. Kui ma nutan siis sa oled kadunud, kuid ma olen õnnelik ja üritan oma pisaraid kuivatada, sest sinu õnn on mulle tähtsam kui mu enda elu. Ma ei ole veel alla vandunud, sest sa paned mu tahtma elada. Sina oled see kes paneb mu ütlema "Jah" elule. Ma olen ka üsna kindel, et sa ei näe mind nii nagu mina sind näen. Sinu jaoks olen ma kui vaim, veidike läbipaistev, kuid samas piisavalt nähtav selleks, et mind tükkideks rebida oma naeratusega. Sinu lähedus paneb mu tunnetama valu, kuid samas ka palju rõõmu. Hetked mil oled minust kaugel on just kui hetked mil kaob hapnik. Sa oled ainuke kes suudab mu panna tunnetama elu. Kuid kui sina ka nüüd kaod...siis tekkib mu ellu üks suur kaos, siis kaon ka mina ja sealt tagasi tulla on raskeim asi mu elus, kes teab kas see üldse võimalik on? Ma elan, ma hingan, mul on tahe ja motivatsioon kuni sina naeratad. Sa oled mu ainuke kuu. Kuu on maa tehiskaaslane, kuid sina oled minu. Me ei saa kunagi hoida kätest kinni ja kõndida kuu valguse saatel, sest sina oledki see kuu, kelle valgust saan ma nautida vaid üksi. Sa oled mu rõõm, mis kehtib vaid kaugelt vaadates...vahest ma lihtsalt ärkan öösel ja kõnnin aknani, et vaadata kuud ja nautida selle valgust. See kuu meenutab mulle sind, see meenutab kui valus mul, kui viibid eemal. Jälgides seda lummavat vaadet mida ma katsuda ei saa meenub mulle, et ka "meie" pole võimalik. Pisarad voolavad mööda põski alla, üks pisar kukub mu jalale, mis on külmast siniseks läinud. Kuulen tuttavat heli, see on mu telefoon. Vaatan kella mis näitab parasjagu 6, mõtlen...kes see küll olla võib...
helistajaks on minu kuu...

Kõik mis kord haiget tegi

Mõned mälestused on kadunud mu ajusopist, kuid mõned on jäänud mu südamesse. Kõige rohkem on mu meeltesse jäänud kurbust ja masendust. Kõige paremini mäletan neid valesid ja pisaraid. Mõeldes algklassidele...seal ei olnudki midagi head, oli ainult suur peavalu ja vihkamine. Mäletan nii hästi kuidas ma ei tahtnud enam kooli minna, igal õhtul nutsin ja kisendasin "Ma ei taha sinna minna, nad hävitavad mu, ma ei taha elada, kui ma pean sinna veel minema siis ma tapan end ära"
Sellised sõnad 10-aastase lapse suust...Paljud ütlevad, et mida sa nutad, sa oled alles laps elu on alles ees. Kui nähakse teismelisi lõikumas on alati üks ja sama reaktsioon "Mida sa lõigud end? Sa pole elu ja valu ju näinudki" või siis kui teismelised joovad "Mida sa enda arust unustad? Sul pole elu olnudki, tahad korrutustabelit unustada?" Kallid inimesed(käsi südamel), ma olen sellega kokku puutunud ja uskuge mind teismelise elu on raske. Teil pole õrna aimugi kui jubedad probleemid noortel on, enne kui hukka mõistate küsige miks ta seda teeb. Osadel pered lagunevad, vanemad elavad negatiivsust sinu peal välja. Sul tekkibki tunne, et sina oled selles  kõiges süüdi. Tekkib arvamus, et sa oled süüdi selles, et kõik halb on, tunned nagu just kui sina oleksid üksinda maailma hävingus süüdi. Kas teil on õrna aimu kui õelad võivad lapsed olla? Kas sa kujutad ette, mis tunne on olla teistest erinev? Juba see, et sa ei kanna firma riided või teistsugune muusikamaitse saadab su hukkatusse. Ühiskond ei salli erilisi aka veidrike. Ma olen alati olnud erinev, kui teistel mängis mp3'es Barbie girl siis mina kuulasin samalajal metalit või räppi. Mul ei olnud kedagi, kes oleks mulle sarnanenud, ma ei olnud lahe, ma olin see veidrik. Kui teised mängisid lätsu siis ma istusin kivi põrandal, selg vastu kooli ahju. Alguses ma üritasin sõbruneda, ma tõsiselt üritasin sõpru leida. Kuid siis tuli moodi youtube ja palju muid suhtlusvõrgustike. Ühel hetkel avastasin, et terve maailm on veidrike täis. Mõni kuu hiljem kuulasin juba ainult masemuusikat või metallikat. Siis läks koolis veel hullemaks ja ma alustasin lõikumisega. Hetk mil mu ema selle avastas oli kord mis jäi viimaseks. Kui klassiõde sellest teada sai, et lõigun hellistas ta mulle "Tee veel nii, sind pannakse hullumajja ja sa ei saagi sealt enam välja". Nüüdseks ma olen sellest üle, alguses väljatulek oli raske. Kõigepealt muutusin väga ülbeks, ropendasin ja saatsin inimesi oma elust "ilusate sõnadega" kaugele, kuhugi kus päike ei paista. Mingil hetkel hakkasin teistega läbi saama ja selle aasta suvel otsustasin ka "normaalse" muusika kasuks. Siis tekkisid endast mitmeid kordi vanemad sõbrad, osadega suhtlen tänasenigi. Mõned, kes mind alla tõmbasin saatsin "palmi saarele".
Kõik mis ma öelda tahan on see, et ära mõnitage, kui te midagi ei tea. Hoidke suu koomal, kui teil pole teiste elust ja olust aimugi. Kui näete, et keegi vajab abi, siis olge armasad ja aidake. Avades silmad võid nii mõnegi noore surmast päästa!

Illusioonide vangistus #Mul_on_kopp_ees_vol2

Mõned asjad on uskumatud, kuid need siiski juhtuvad. Vahest on nii raske, et tahaks surra, aga sa jälgid ikka mingit valgust ja kuulad südame häält selleks, et edasi liikuda. Meil kõigil on olnud hetki, kus tahaks lihtsalt minema joosta. Tihtipeale kukkume ühest ämbrist teisse ja lihtsalt ei suuda. Me püüame, aga motivatsioon on see mida pole. Ühe hetkega on maailm kokku varisenud. Ma mõtlen tihti, et kui loll ma ikka olen, miks ma teen nii? Olen inimene, kes lihtsalt tõmbab kõike paska ligi. Ma oleks just kui pasamagnet. Nüüdseks võib vist öelda, et olin.
On aeg muutuda, on aeg lasta õnnel voolata. Saan alles nüüd aru, et olin nii tihti oma õnnetuses ise süüdi. Ma ei otsinud kunagi vigu endast, alati olid teised kes valesti tegid. Seltskond muudab palju, inimesed su ümber muudavad sind selliseks, kes sa ei taha isegi kõige hullemas unenäos olla.
Tihtipeale voolasid pisarad mööda mu põski, olin nii rumal. Liiga sini-silmne, avasin alati oma sooja südame uutele inimestele, pidasin tihti valesid inimesi oma sõpradeks. Vaadetes nüüd, pärast augusti lõppu, pärast esimest pidu. Mul ei olegi enam sõpru, on vaid joomakaaslased ja "niisama laaberdised", need inimesed, ma ei saa neid sõpradeks kutsuda, kuid tõsi asi on see, et hakkan neid igatsema. Neil kõigil on omad vead ja põhjused miks joovad. Paljud on nagu mina, tahavad unustada mineviku, seda mis kord nii haiget tegi. Nad tahavad unusta hetki mis nende näo pisaraid täis tegid. Nad tahavad lõpetada oma piinu ja teha nii, et see oleks läbi. Igal uuel pudelil oli oma mõtte, miks ma seda teen. Alati oli midagi unustada, koguaeg vedas midagi viltu, nii sa siis avasidki selle pudeli ja arvasid, et see lahendab kõik mured. Mis te arvate, et lahendas? Ei, kõik läks palju hullemaks.
Tekkisid kaklused, üksteist peksti, lõhuti pudeleid ja asjad lendasid. See oligi hetk mil ma ära ehmusin. Pärast seda ma ei julgenud pudelit mitu pidu avada. Ma lihtsalt igavlesingi ja olin üksainukestest kaintetest. Tänase seisuga, ma ei viitsi enam ühelegi peole minna. Ma ei salli alkoholi, see ajab mul südame pahaks. See teisipäev jõin oma viimase siidri, ma ei hakkanud viina puutuma,  sest juba seal viibimine oli nii vale. Vaadata, kuidas mingi 13-aastane laseb 40kraadist kõrist alla nagu oleks see limonaad, tegelikult on see jube ja sa on vale. Ma olen alati mõelnud, et kus ta vanemad on ja miks nad midagi ei ütle? Tegelikult on valus mõelda sellest, et mu vanemad usaldavad mind 101% teades, et ma ei vääri seda. Kui nad teaksid, uskuge mind ma saaks nii 2-aastase "Vangla karistuse ja ühe mõnus trahvi" ehk passiksin kodus, võiksin ainult trenni minna, ei mingeid sõprade poole minemisi, taskuraha ei saaks vähemalt pool aastat. Jah ma tean millega ma riskisin, aga kuna ma polnud vahele jäänud innustas see mind veel rohkem valesti käituma, ma pole isegi siinai vahelejäänud, kui nüüd mõistan kui vale see on. Oleks see joomine siis midagi paremaks teinud, aga ei teinud. Osad ärkavad veel hullemas seisus, kuskil laua all, mäletades vaid seda kuidas peole jõudis ja muus kohas on mustauk. Pleissi omanik hoiab kahe käega peast kinni ja ropendab kui jalaluu murdnud kaabakas. Mõni on oma telo ekraani sassis visanud ja nutab nüüd seda taga. Mõned kainemad on tere fb pilte täispannud, kus ühe ropsivad või magavad. Head sõbrad ikka küll, aga ometigi sa ronid nendega samale pinnale ja tõmbad nina uuesti täis ja ei õpi sellest mitte midagi. Uskuge mind siin on kakas valikult, kas te ühel hetkel mõistate kui pask kõik on või tee lähete veel rohkem alla ja lõpetate hullaris või tänavatel. Astu sellest ringist välja ennem kui liiga hilja.

 "Don't be afraid to give up the good to go for the great." John D. Rockefeller

unetud ööd, kus õnne otsid#mulonkõrini

Mul on külmavärinad, kuigi need on vist külmast...mu jalg suriseb ja seda liigutada on valus. Mu jalg on just kui mina ise. Ma istusin, naersin, rääkisin...nüüd laman, nutan ja vaikin. Meenus asi mis ei oleks tohtinud meenuda. Tekkis tunne mis ei oleks tohtinud tekkida. Voolavad pisarad mis ei tohiks voolata. Preagu lihtsat läheks elu mõtet taga ajama "Tsau pakaa" on sõnad mis tuleks üle huulte kiiresti, kuid raha on vähe ja vaid ajas saan lennata. Jalad on surnud ja tõusta ei saa, see ongi põhjus miks järgmise peatükini roomama pean. Kunagi ehk jõuan oma kurbusest välja, kuigi välja küll minna ei taha, see külm seal võtab rajalt maha. Ma parem tõusen, sest niigi paljud langevad ja ma pole üks paljudest, olen eriline.
Ma ei ole hull, lihtsalt vihkan sinu ja ka kõigi teiste valesid. Mul on kõrini kuidas vaatad mulle näkku ja naeratad, kuid tegelikult valetad. Mul kõrini, et peod lõpevad paljude jaoks laua all ja mina pean nende lapsehoidja olema. Ma võiks ju minna ja nad kuskile välja surema jätta, aga nii ju ei saa. Ma ei suuda neid jätta. Mul on kõrini sellest, kuidas kõik populaarne on vale ja vale on populaarne. Mind häirivad ka suitsetavad alakad, kel "pole elu". Ma olen väsinud nägemast, kuidas sõpruse eest makstakse alkemaksu. Sõpru ei saa osta, aga tutvusi saab. Tegelikult see viinapudel noore neiu käes, see pole lahe, see on hale. Alkohol ongi hale, aga meie jaoks, noorte jaoks on see lahe. See teeb su õnnelikuks, vähemalt korraks. Mõnel on hommikul mälukas, keegi otsib ämbrit kuhu kettida. Tavaline hommik ju.
Mul on sellest kõrini, ma ei viitsi enam. Ma ei taha näha neid "häid sõpru" kes ongi semud vaid joobes peaga või kui sul on pleissi pakkuda. Mina astun sellest geishist välja. Ma ei viitsi enam pinguta asjade ja inimeste nimel kelle jaoks ma pole oluline. Mul kõrini tähelepanust, mille pälvin vaid asjadest mis on minu jaoks saast. Aeg on mõelda tulevikule ja "päris" elule. Aega on midagi muuta ja teha kõik selleks, et tulevik ilusamaks muuta.
Probleemsed noored on kui pagulased (mitte midagi isikliku), nad rändavad sisse massides tekitades kaoseid. Üks hetk nad ühinevad väites, et vaid neil on õigus. Sina, mina, tema, meie, teie, nemad, noor kes sa oled, sa tead ju isegi, et see on vale. Sama hästi sa tead ka, et keegi teine peale sinu ei saa seda muuta. Need alkoholi  või "Ei tubakale" reklaamid, olgem ausad ühtegi noort ei huvita need, sest meie moto on "Teen mis tahad, sa ole vait".
Keegi ei saa meid muuta, keegi ei saa sind muuta. Need "tädikesed" ja "onuksed" võivad ju üritada ja sind igale poole suunata, aga otsuse teed sina. See on sinu elu, see on minu elu. Kelle jaoks ei oleks lahe koju saabuda hommikul kell 5 ja rääkida sõpradele oi mis ma kõike tegin, aga sa ei räägi ju seda vaid sõpradele, ka kõik teised kuulevad, vahest on ka seinadel kõrvad.
Mõtle ajudega enne kui suu avad, pane mõistus tööle enne kui midagi teed. Kus on tegijaid seal on ka koputajaid.

Be positive

Follow me in IG: k_niinelo

Vahest tunnen ma end üksi, kuid kuuldes su südame häält ja neid imelisi lööke tärkan ma taas elule. Vahest ma tahaksin tõesti lihtsalt kaduda, imbuda maasse kui üks väike vaene vihmapiisk. Mõnikord on mul tunne, et keegi ei vaja mind ja kergem oleks alla anda. Kuid alati on olemas see väike lootus, et läheb paremaks. Alati on mul kuskil varuks killukene õnne, mille hoian raskemateks hetkedeks...hetkedeks mil soovin kaduda.
Üks kord ma peaaegu kadusin, ükskord ma peaaegu juba hüppasin. Olin valmis jätma hüvasti... seisin vanal sillal ning arvasin, et väljapääsu ei ole ega tule ka. Alati on väljapääs, alati on kuskil keegi kes hoolib ja paneb su mõtlema. Kuskil on keegi, kes elab just sinu pärast.  Mul on nii valus noorte pärast, kes ei näe muud väljapääsu, kui surm. See ei ole lahendus ütlen ma teile, ise läbielades jubedaid asju, mäletades tegusid mis panevad mu siiani nutma...ma tean mida tunnete, kuid see ei ole lahendus. Ära lase saada võitu halval tundel sinu sees.
Naerata ja pane päike paistma. Sa oled imeline inimene, me kõik oleme imelised. Kõigil on heki mil me ei suuda, aga ära unusta keegi sind vajab ja keegi sind ootab. Kuskil on keegi kes paneb su mõtlema, kuskil on keegi kes paneb su naerma ja õnne tundma, ära lõpeta oma rada enne kui oled seda tundnud. Surra jõuab alati. Surm käib meil niigi järel, ära tee valet sammu. Ära lase end küüru, see ongi see mida nad näha tahavad. Sa võid olla nõrk, aga ära neile seda näita. Nende ees aja selg sirgu, kodus jõuad nutta, me kõik nutame, sest meil on tunded. Nutmine ei ole nõrkus, see näitab et oled elus.
Sa ei saa oma mineviku muuta, aga sa võid tuleviku paremaks teha. Minevik jäta sinna paika, kui sa tunned veel täna, et kõik on metsas ja väljapääsu pole, siis ära jää seisma, vaid liigu sirge seljaga tuleviku. Me ei sündinud, et kannatada. Sul võivad mööda keha käija värinad ja sa soovid vaid unustada seda mis toimus, hea meelega haarakasid viinapudeli ja läheks neid kuskile uputama. Sa tead isegi, et see on vale ja mured oskavad ikka ujuda. Sa ei saa ka oma murede eest ära joosta. Mured on kui politseiauto ja sina kui pätt kes üritab ära joosta, kuid lõpuks saavad nad su ikka kätte ja siis oled veel suuremas jamas.

Tõus ja mõõn #Armastus

Kord ütles mulle üks tüdruk, "kuidas sa saad nii rumal olla? Miks sa alati teed ise kõik nii raskeks? Miks sa ei võiks õnne nautida`? Mul on tunne, et sa ei oskagi seda..."
Need sõnad...see oli tõsi ja see oli tõsiselt valus, ma ei olnud kunagi mõelnud, et ise end alla vean. Alati oli keegi teine süüdi, mina ei saanud ju ometigi enda õnnetuses süüdi olla, kuidas sain olla mina osa sellest mis mulle endale nii haiget tegi? See tundus võimatu. Kuid siis vaatasin tagasi mineviku, miks ma ei astunud vastu? Miks ma ei tõusnud kui nemad lükkasid? Miks ma nutsin, kui nemad  naersid? Nüüd ma teeks teisiti, ma tõuseks, lõugaks ja näitaks milline olen mina, kui tugev ma tegelikult olen...Teeksin ka seda kõigi teiste eest.
Järelemõeldes see ongi asi millest õppisin, see ongi see "Vigadest õppitakse"
Kuid alati tulevad uued vead, uued õppetunnid, uued inimesed, kes teevad selgeks su enda vead
Armastus on teema mida teavad kõik ja see teeb tihti haiget, kuid siiski tahavad seda kõik.
Kui silmas pidada armastust meenub kõigepealt "TEMA". Kuid armastus on ka pere ja lähedased. Armastus on midagi palju enamat, kui lihtsalt tunne. See ühendab inimesi, see on kirg milleta ei saa. Tänapäeval aetakse tolerantsus sassi armastusega. Armastus on tunne, mida sa hoiad oma sees, see tekitab tõuse ja mõõne, just kui paistaks päike ja sajaks ka vihma ning on ka müristamist.
Armastus paneb su tegema asju mida sa muidu  ja ei teeks, armatus tekitab kui joobe, millest pole võimalik välja tulla. Kui sa ei tea, kui sa ei oska seletada mida tunned, siis see ongi armastus.

My lyrics#YoungWildLove

Young Wild Love

Karolina Niinelo

Please let me go
i don't want to be hunted by your love
Your shadows following me
i don't want to walk with these demons

Your love was good
our story was cool
but please let me go
i don't want to be hunted by your love

I beg you
oh please dear let me go
i don't want to be hunted by you
i beg you, i want to go

Your shadows are following me
please, i beg you
let me go
i don't want to be hunted by your love

I'm young and free
please let me go
honey i beg you
please let me be wild girl

i don't want to be hunted by your love
i beg beg beg you
oh please honey let me go
i beg beg beg you

I wan't to be wild and young
but i'm hunted by your love
please honey
let me free

I want to be free
free, free, free
I want to fly away
but i'm hunted by you

oh honey i beg you
you shadows are following me
let me go
i want to be free

That weird feeling...#müstika

Kord oli mul tunne, et olen vaim, hõljusin, kui siid mööda tuult. Teisel hetkel hõikas keegi mu nime, kukkusin põrandale. Jäin jälgima seda olevust, kes mind kutsus. Ma ei saa siiani aru mis see oli. See oleks olnud nagu see tüdruk kes ma ise olla tahan. Ma liikusin peeglile lähemale, valgus sähvatas ja lõi mu pimedaks. Püüdes silmi avada ja pisaraid kuivatada tuli see asjandus mulle lähemale. Ta puudutas mind ja läks mu sisse. Ma olin segaduses ja ei saanud aru mis toimub. Keha värises, jalad ning käed rappusid. Ma tõusin õhku ning siis kukkusin taas põrandale. Läks tunde, kuid lõpuks toibusin. Süda oli kiire kui kõige kiirem tormituul, keegi just kui lendas minu sees. Tundsin, kui oleksin puur ja keegi on seal sees ning teeb kõik selleks, et sealt kuidagi välja saada. Ta hüppas ja rappus, kiikus ja vingerdas. Ühel hetkel ta aga peatus, sel hetkel peatus ka mu süda, ning hing just kui lendas välja vabaduse poole. Põskedel hakkasid pisarad voolama, nad muudkui langesid ja langesid, ühel hetkel oli terve põrand mu pisaratest kaetud. Pisarad muutusid nii raskeks, et vana
maja põrand ei suutnud neid kinni hoida. Kukkusin koos pisaratega keldrisse. Mul oli nii valus, et ma ei suutnud end liigutada. Olin iga hetk oma enda pisaratesse uppumas. Olin iga hetk oma kurbusesse lämbumas. Ahmides viimset õhku ja lootes, et see olevus tagasi puuri ronib hoidsin üleval lootust veel ellu jääda. Olin juba vajumas oma raksete pisarate alla ja õhku nappis, kuid siis vilgatas taas see valgus. Pisarad kadusid keldri põrandalt ning ma tõusin, sulgesin taas silmad ja üritasin mitte väriseda. Uuesti silmi avades leidsin end kuskilt vanast voodist, roosid olid keritud ümber voodi äärte ning nende vastu minemine oli surmav. Hoidsin hinge kinni kuni nägin taas seda valgust, millega tuli ka see elukas kes mu sisse ronis. Tundisin taas kuidas keegi laamendab, see tunne...nüüd oli see jumalik. Tundsin, et elan. Käis vilksatus ning sellest valgusest sai poiss, kes mulle kõrva sosistas "Kallis see on armastus"