Aga sina? #Tunded

Sinu pärast otsustasin kuivatada pisarad. Sinu pärast tahtsin unustada mineviku. Sinu pärast olen valmis kõigeks, kuid mu küsimus on selles, mis sina tunned? Üks päev annad just kui märku ja teed minust kõige õnnelikuma neiu siin maal. Mõnel hetkel olen jällegi solvunud, kuid ma surun enda nõmedad tunded alla ja siiski naeratan, sest oled siiski elus ja hingad. Ma tahan elada nii, et ma ei saaks haiget. Ma tahan elada nii, et saaksin tunda õnne, kuid ma tahan näha ka sinu naeru ja õnne. Võib-olla see kõik on minuta...võimalik, et ma ei vääri sind. Võib-olla olen lihtsalt liiga naiivne või ehk on see liigne kiindumus mis nõnda pimestab?
Ma olem hirmul ja ma ei tea kas võtta end kokku, teha esimene samm või kaduda...äkki peaksingi lahkuma? Aga kui ma nüüd lähen...siis igaveseks
Ma olen segaduses, kas võiksin nüüd õnnelik olla või sa lihtsalt mängid? Kas see mis teed on mäng või hoolivus? Kui hoolid siis palun näita. Ma olen pimeduses, kuigi siin ei ole minu jaoks ebamugav. Ma armastan pimedust, sest pimeduses  ei näe keegi kuis erinen, siis ei nähta mu pisaraid on vaid kuulda vaevalist hingamist, on kuulda mu südame lööke mis iga hetk on valmis peatuma.
Mu süda, ma tunnen nagu minust oleks üle jooksnud tuhandeid isegi miljonid piisonid ja mina olen lihtsalt nende alla tallutud. Teen hingetõmbeid, kogun jõudu, et elada. Ma võtsin julguse kokku, ütlesin et hoolin, aga sina? Kas ma mängid mingit armetut mängu? Kas sa tegelikult ka hoolid ja ootad? või on see jälle üks sinu tekitatud illusioonidest?
Kas sinu jaoks on nauding näha kuis piinlen? Miks inimesed arvavad, et olen tundetu? Miks olen mina alati seal kus midagi juhtub? Miks olen alati seal kus on ka õnnetus? Kui ma läheks...kas oleks teisti? Kas lõpeksid mu piinad? Kas lõpeksid nende piinad?
Ma armastan, ma armastan liiga palju. Ma andestan, ma andestan liiga tihti. Ma tunnen kurbust ja valu, tunnen seda liiga tihti. Ma kaon, ma lähen ära, ei... ma  ei suuda. See on üks armetu vale, mida ma endale sisestan "Järgmine kord olen ükskõikne" see on lause mis on nii tihti mu mõtteis. Kuid see jääbki lauseks.
Ma tahaks iga hetk kisendada kuidas armastan, tahaks nii tihti öelda, et tahan olla vaid sinuga. Kuid ma kardan, sa tekitad mulle hirmu. Sa oled nii salajane, vahest nii kuradima ükskõikne, kuid samas nii hooliv ja armastav. Ma olen segaduses. See kõik hirmutab mind, mis toimub?
Miks avastan tihti end mõtlemas sinust? Miks sa oled mulle nii oluline? Ma ei karda saada haiget, sest olen seda saanud liiga palju. Armastus ei ole mulle kunagi haiget teinud. Ma olen aru saanud, et ma ei vaja midagi, vajan kedagi. Inimest keda saaksin kutsuda PARIMAKS, kedagi kes oleks alti olemas, olgu ta mu noormees või sõber, aga ma vajan kedagi enda kõrvale. Kedagi kes kuulaks ja oleks toeks. Inimest, kes ei mõistaks mind kohe hukka.,,
Mul on nii palju jagada, minus on kinni nii palju emotsioone mis tahavad puurist välja pääseda,
Kuid kõige rohkem ihkan öelda kuidas sind armastan!