Mul on valus, kui sinu pisarad langevad. Ma naeratan, kui minu pisarad langevad. Ma kukun ja vajun sügavusse kui sul on valus. Ma tõusen püsti ja üritan edasi liikuda, kui mul on valus. Ma puhken nutma, kui küsin kas sul on valus. Ma naeratan, kui sa küsid kas mul on valus. Kui sa nuttad siis ma olen valmis tegema kõik selleks, et see lõppeks. Kui ma nutan siis sa oled kadunud, kuid ma olen õnnelik ja üritan oma pisaraid kuivatada, sest sinu õnn on mulle tähtsam kui mu enda elu. Ma ei ole veel alla vandunud, sest sa paned mu tahtma elada. Sina oled see kes paneb mu ütlema "Jah" elule. Ma olen ka üsna kindel, et sa ei näe mind nii nagu mina sind näen. Sinu jaoks olen ma kui vaim, veidike läbipaistev, kuid samas piisavalt nähtav selleks, et mind tükkideks rebida oma naeratusega. Sinu lähedus paneb mu tunnetama valu, kuid samas ka palju rõõmu. Hetked mil oled minust kaugel on just kui hetked mil kaob hapnik. Sa oled ainuke kes suudab mu panna tunnetama elu. Kuid kui sina ka nüüd kaod...siis tekkib mu ellu üks suur kaos, siis kaon ka mina ja sealt tagasi tulla on raskeim asi mu elus, kes teab kas see üldse võimalik on? Ma elan, ma hingan, mul on tahe ja motivatsioon kuni sina naeratad. Sa oled mu ainuke kuu. Kuu on maa tehiskaaslane, kuid sina oled minu. Me ei saa kunagi hoida kätest kinni ja kõndida kuu valguse saatel, sest sina oledki see kuu, kelle valgust saan ma nautida vaid üksi. Sa oled mu rõõm, mis kehtib vaid kaugelt vaadates...vahest ma lihtsalt ärkan öösel ja kõnnin aknani, et vaadata kuud ja nautida selle valgust. See kuu meenutab mulle sind, see meenutab kui valus mul, kui viibid eemal. Jälgides seda lummavat vaadet mida ma katsuda ei saa meenub mulle, et ka "meie" pole võimalik. Pisarad voolavad mööda põski alla, üks pisar kukub mu jalale, mis on külmast siniseks läinud. Kuulen tuttavat heli, see on mu telefoon. Vaatan kella mis näitab parasjagu 6, mõtlen...kes see küll olla võib...
helistajaks on minu kuu...
No comments:
Post a Comment