Illusioonide vangistus #Mul_on_kopp_ees_vol2

Mõned asjad on uskumatud, kuid need siiski juhtuvad. Vahest on nii raske, et tahaks surra, aga sa jälgid ikka mingit valgust ja kuulad südame häält selleks, et edasi liikuda. Meil kõigil on olnud hetki, kus tahaks lihtsalt minema joosta. Tihtipeale kukkume ühest ämbrist teisse ja lihtsalt ei suuda. Me püüame, aga motivatsioon on see mida pole. Ühe hetkega on maailm kokku varisenud. Ma mõtlen tihti, et kui loll ma ikka olen, miks ma teen nii? Olen inimene, kes lihtsalt tõmbab kõike paska ligi. Ma oleks just kui pasamagnet. Nüüdseks võib vist öelda, et olin.
On aeg muutuda, on aeg lasta õnnel voolata. Saan alles nüüd aru, et olin nii tihti oma õnnetuses ise süüdi. Ma ei otsinud kunagi vigu endast, alati olid teised kes valesti tegid. Seltskond muudab palju, inimesed su ümber muudavad sind selliseks, kes sa ei taha isegi kõige hullemas unenäos olla.
Tihtipeale voolasid pisarad mööda mu põski, olin nii rumal. Liiga sini-silmne, avasin alati oma sooja südame uutele inimestele, pidasin tihti valesid inimesi oma sõpradeks. Vaadetes nüüd, pärast augusti lõppu, pärast esimest pidu. Mul ei olegi enam sõpru, on vaid joomakaaslased ja "niisama laaberdised", need inimesed, ma ei saa neid sõpradeks kutsuda, kuid tõsi asi on see, et hakkan neid igatsema. Neil kõigil on omad vead ja põhjused miks joovad. Paljud on nagu mina, tahavad unustada mineviku, seda mis kord nii haiget tegi. Nad tahavad unusta hetki mis nende näo pisaraid täis tegid. Nad tahavad lõpetada oma piinu ja teha nii, et see oleks läbi. Igal uuel pudelil oli oma mõtte, miks ma seda teen. Alati oli midagi unustada, koguaeg vedas midagi viltu, nii sa siis avasidki selle pudeli ja arvasid, et see lahendab kõik mured. Mis te arvate, et lahendas? Ei, kõik läks palju hullemaks.
Tekkisid kaklused, üksteist peksti, lõhuti pudeleid ja asjad lendasid. See oligi hetk mil ma ära ehmusin. Pärast seda ma ei julgenud pudelit mitu pidu avada. Ma lihtsalt igavlesingi ja olin üksainukestest kaintetest. Tänase seisuga, ma ei viitsi enam ühelegi peole minna. Ma ei salli alkoholi, see ajab mul südame pahaks. See teisipäev jõin oma viimase siidri, ma ei hakkanud viina puutuma,  sest juba seal viibimine oli nii vale. Vaadata, kuidas mingi 13-aastane laseb 40kraadist kõrist alla nagu oleks see limonaad, tegelikult on see jube ja sa on vale. Ma olen alati mõelnud, et kus ta vanemad on ja miks nad midagi ei ütle? Tegelikult on valus mõelda sellest, et mu vanemad usaldavad mind 101% teades, et ma ei vääri seda. Kui nad teaksid, uskuge mind ma saaks nii 2-aastase "Vangla karistuse ja ühe mõnus trahvi" ehk passiksin kodus, võiksin ainult trenni minna, ei mingeid sõprade poole minemisi, taskuraha ei saaks vähemalt pool aastat. Jah ma tean millega ma riskisin, aga kuna ma polnud vahele jäänud innustas see mind veel rohkem valesti käituma, ma pole isegi siinai vahelejäänud, kui nüüd mõistan kui vale see on. Oleks see joomine siis midagi paremaks teinud, aga ei teinud. Osad ärkavad veel hullemas seisus, kuskil laua all, mäletades vaid seda kuidas peole jõudis ja muus kohas on mustauk. Pleissi omanik hoiab kahe käega peast kinni ja ropendab kui jalaluu murdnud kaabakas. Mõni on oma telo ekraani sassis visanud ja nutab nüüd seda taga. Mõned kainemad on tere fb pilte täispannud, kus ühe ropsivad või magavad. Head sõbrad ikka küll, aga ometigi sa ronid nendega samale pinnale ja tõmbad nina uuesti täis ja ei õpi sellest mitte midagi. Uskuge mind siin on kakas valikult, kas te ühel hetkel mõistate kui pask kõik on või tee lähete veel rohkem alla ja lõpetate hullaris või tänavatel. Astu sellest ringist välja ennem kui liiga hilja.

 "Don't be afraid to give up the good to go for the great." John D. Rockefeller