Elu läbi sõrmede #ÄraAnnaAlla

Mu elu on täis vigu. Mu elu on täis valu ja halbu meenutusi minevikust. Mulle öeldakse tihti "Alusta ise endast, juba täna. Tee nii et tulevik tuleks parem" Ma luban alati, et ma ei anna alla ja mul on veel lootust, kuid vahest kõnnib lootus lihtsalt minema. Jätab mind üksi siia katkisele sillale "Mõtle ise kuidas tagasi maapeale turvaliselt saad" Nii ma istun, hoian kahe käega peast kinni, pisarad voolavad ja liuglevad mööda mu põski vette. Ma olen kõigest väsinud ja oma eluteest räsitud.
Ma ei oska edasi, aga ma ei oska ka minna tagasi ja midagi muuta. Vahest olen ma liiga arg, näen elus vaid valmeid mida matemaatika tunnid pole õpetatud.
Vahest näen ma valgust, kuid keegi ikka sekkub ja astub minu ja valguse vahele. See on nagu üks surnudring, hea meelega võtaks taas pudeli ja "unustaks". Aga see ei unune, sellepärast jääb ka pudel võtmata. Sellepärast ma ei tekita probleeme juurde. Mul võib halvasti minna, aga ma üritan sellest välja sipelda.
Te andiste mulle kuuli ja püssi. Püss on siiani parka taskus ja kuuli võid leida mu pükste tagataskust, kuid te ei kuule pauku. Te ei kuule seda kunagi. Ma olen näinud palju halba, kuid ka oma elu nimel palju vaeva näinud ja näen ka edasi. Ma nutan ja tihti tõesti kõhklen, kuid ma siiski naeratan ja kõik pasa unustan. See lihtsalt ei saa olla nii, et kõik teed mida astun viivad otsaga kuskile kus ma ellu ei jää. Ma sündisin ju õnneliku plikatritsuna, üks hetk suudan ehk taas olla õnnelik ja oma unistusi taas jälgida.
Vahest on tunne et iga tee lõpus oleks justkui tupik, aga kui ma ronin sellest välja tuleb uus tee, natukene õnne, hetk kuhu kurbus pole veel jõudnud. Tegelikult mul on kopp päriselt ees, ma vihkan seda kuidas ma ei suuda neid sõnu öelda. Vihkan, et vahest nii kuradima arg olen. Pole ju raske minna ja öelda kuidas hoolin. Alati kui mõtlen, et ütlen jään ma siiski vait ja ükski sõna ei tule üle huulte.
Mäletan hetki, kui need samad inimesed mind peaaegu surmani viisid. Mäletan nii selgelt kuidas ma tahtsingi surra, kui nad oleks andud mulle siis püssi ja kuuli, siis ma ei oleks siin, siis te ei teaks minust midagi. Siis oleks vaid mälestus ühest nõrgast tüdrukust, kes ei saanud oma eluga hakkama.
Neil hetkedel mul ei olnudki lootust. On nii palju asju mida inimesed ei tea, ma ei julge ka rääkida milline olin...mis sellest ikka rääkida on? "Olin emo, ei saanud oma tunnetega hakkama, tahtsin surra ja lõikusin end" Nüüd sai see siis väljaöeldud, uued inimesed mu elus kes teavad seda...hmm on neid äkki kaks...Need kelle pärast see oli...me ikka ju suhtleme. Kõik kellele olen rääkinud kes nad olid, nad küsivad "Miks sa neid perse ei saada? Sul on ju ometigi nii palju teisi inimesi" Ma olen isegi sellele mõelnud miks andestasin? Võib-olla sellepärast, et nii on mul endal kergem nii edasi elada. Nad ei ole vabandanud, kuid ma näen kuidagi, et nad kahetsevad.

https://wokenuptomyself.wordpress.com/2012/12/05/to-never-give-up-on-love/