 |
| Follow me in IG: k_niinelo |
Üks kord ma peaaegu kadusin, ükskord ma peaaegu juba hüppasin. Olin valmis jätma hüvasti... seisin vanal sillal ning arvasin, et väljapääsu ei ole ega tule ka. Alati on väljapääs, alati on kuskil keegi kes hoolib ja paneb su mõtlema. Kuskil on keegi, kes elab just sinu pärast. Mul on nii valus noorte pärast, kes ei näe muud väljapääsu, kui surm. See ei ole lahendus ütlen ma teile, ise läbielades jubedaid asju, mäletades tegusid mis panevad mu siiani nutma...ma tean mida tunnete, kuid see ei ole lahendus. Ära lase saada võitu halval tundel sinu sees.
Naerata ja pane päike paistma. Sa oled imeline inimene, me kõik oleme imelised. Kõigil on heki mil me ei suuda, aga ära unusta keegi sind vajab ja keegi sind ootab. Kuskil on keegi kes paneb su mõtlema, kuskil on keegi kes paneb su naerma ja õnne tundma, ära lõpeta oma rada enne kui oled seda tundnud. Surra jõuab alati. Surm käib meil niigi järel, ära tee valet sammu. Ära lase end küüru, see ongi see mida nad näha tahavad. Sa võid olla nõrk, aga ära neile seda näita. Nende ees aja selg sirgu, kodus jõuad nutta, me kõik nutame, sest meil on tunded. Nutmine ei ole nõrkus, see näitab et oled elus.
Sa ei saa oma mineviku muuta, aga sa võid tuleviku paremaks teha. Minevik jäta sinna paika, kui sa tunned veel täna, et kõik on metsas ja väljapääsu pole, siis ära jää seisma, vaid liigu sirge seljaga tuleviku. Me ei sündinud, et kannatada. Sul võivad mööda keha käija värinad ja sa soovid vaid unustada seda mis toimus, hea meelega haarakasid viinapudeli ja läheks neid kuskile uputama. Sa tead isegi, et see on vale ja mured oskavad ikka ujuda. Sa ei saa ka oma murede eest ära joosta. Mured on kui politseiauto ja sina kui pätt kes üritab ära joosta, kuid lõpuks saavad nad su ikka kätte ja siis oled veel suuremas jamas.
No comments:
Post a Comment