Tahan vaid teda...#kõiksaabkorda

Mul on raske olla, sest hoolin. Mul on külmavärinad mis ei taha kaduda. Mul on paanika, mis saab igapäevaga jõudu. Ma võiks ju naeratada, sest kõik saab korda, kuid ma nutan, sest kõik veavad alt. Mu pisarad ei taha lõppeda, sest mul on valus. Mul on kõrini sellest, et ma pole mitte keegi. Ma ei ole ka tema jaoks keegi. Ma üritan, teen kõik mis on mu võimususes, kuid ta ei märka mind. Ta ei tea kuidas teesklen naeru olles temaga koos. Ta lamab seal, ma otsin sõnu, peas käib vaid mõte kui kallis ta on. Ma ei oska midagi rääkida, ma ei oska oma suud avada, kuigi ta on mulle nii kallis ja ma tahaks iga hetk öelda "Duude sa meeldid mulle".
Tahaks, et koidaks päev mil kaob valu. Tahan aega mil oleks vaid õnn ja tema. Tahan aidata teha tal oma esimesi samme. Kui ta peaks kukkuma saaksin olla seal ja teda julgustada. Tahaks hoida ta kätt, tahaks vaadata kuidas ta paraneb. Tahan, et ta teaks, et olen tema jaoks alati olemas, saagu mis saab mina jään. Isegi kui ta ei taha, ma jään.
Mul on raske endalegi tunnistada kui oluline ta on, nii raske on tunnistada, et ta on mu maailm.
Ma ei tea kas julgen edasi minna, ma ei tea kas julgen ise esimese sammu teha. Ma olen siiani veel õrn ja murtud sellest mis oli, sellest mis mulle tehti. Väga kehv tunne oli, see tunne jälitab mind vahest siiani. Kui olen üksi oma toas, üksi oma segaste mõtetega siis ma lihtsalt...pisarad lihtsalt voolavad.
Ma kardan, ma kardan seda maailma. Kardan, et tuleb päev mil on taas nii valus. Kardan, et peas on jälle mõtted surmast ja sellest kuidas keegi ei hooli. Kardan, et üks päev nad kaovad taas ja ma jään üksi. Kardan, et üks päev tuleb tahtmine jälle pilvelõhkuja katsuselt hüpata karjudes "head aega"
Kord öeldi, et olen liiga hea selle maailma jaoks, et olen liiga tundeline ja hooliv, et ma armastan liiga palju. Kuidas ma saan mitte hoolida? Kuidas ma saan silmad kinni panna, kui mul on tunded..Ma pean olema tema eest tugev. Pean alla surma oma probleemid ja tunded, sest tema on tähtsaim. Loeb vaid tema õnn, sest ma ei väärgi õnne. Ma ei vääri seda, et keegi minust hooliks. Ma ei vääri teda...
Ma olen harjunud olema üksi, olen harjunud olema pisarais. Minu jaoks on see tavaline, et inimesed tulevad, avavad südame ja helluse ning siis lahkuvad, jooksevad ära, hiljem üle huulte lipsab vaid "Sorry ma ei tahtnud, ma olen s*tt inimene" Ära muretse, ma olen veel s*tem. Ma saan sinust aru, saan aru, et minu 5aastat depressioni pole sinu asi ja see, et mul ka tunded on...see on ju midagi võimatut. Pole sinu mure see, et ma olen tundeline ja tahan ka hellust ja õnne. Saan aru, et minu asemel on alati keegi parem... Miks te ei tule, et jääda?...Võib-olla ma ei väärgi seda, et keegi jääks ehk peakski lihtsalt kaduma? Äkki on kuskil parem...äkki kui ma enam ei lähe, äkki siis ta saab aru, et see mis tunnen ei ole lihtsalt tunne, see on midagi mis hoiab mind veel elus. Nähes, et sinuga saab kunagi kõik korda, saan ka mina mõelda, et kord olen õnnelik...kas sinuga või ilma on juba teine küsimus...