Reaalsus.

Osad ütlevad, et peaksin lõpetama selle vajumise. Küll see põhi ka üks kord vastu tuleb...mis sest, et see on põhjatu auk. Mis sest, et tunnen, et enam ei suuda, tunnen, et lõpp on lähedal. Tunnen, et see valu murrab mu. Ma ei tea kaua ja kas üldse enam suudan. Mul on küsimused, aga pole vastuseid. Mul on armastus, aga pole sind. Mul tunded, aga neile ei vastata. Ma pean vist ikka ise hakkama saama. Aga kas teate mis, ma ei taha. Ma tulen koju, lukustan end tuppa ja suren seal üksindusse. Mõtlen üle, ma ei taha nii. Ma lihtsalt ei taha enam. Mul kõrini sellest, et olen üksik hunt. Mul nii kuradima kopp ees sellest, kes olen. Inimesed, kes te armastate ja hoolite minust, sellest minust, kes olen veel täna. Andke mulle andeks. Ma tean, tean, et olen muutumas, kuid ma ei tea mis suunas. Ma ei tea enam isegi kes olen ja mida tahan. Tunnen, kuidas muutun. Minust saab vaikselt pohhuist, kes kaob "normaalsest maailmast" Mina, tänaseseisuga olen endiselt hukkas ja lähen iga päevaga aina rohkem hukka. Võib-olla mulle meeldibki nii? Ma ei tea seda isegi, kas meeldib või ei. Ma lihtsalt olen, üritan nautida, aga astun ikka ja jälle uute auku, uute ämbrisse, uute masendusse. Avastan end jälle katastroofi keskelt. Üritan sealt põgeneda, aga ei leia väljapääsu, seda vist ei olegi enam. Näen, kuidas te üritate mind päästa, kuid rääkides oma loo saan vastuseks vaid "OK" Kas teate, kas teate, et see ok paneb inimese tundma veel rohkem valu. Sa näitad, et hoolid, ütled, et tahad aidata, aga siis, kui sa saad teada, kui põhjas ma  tegelikult olen...siis kaod.
Siis kukun taas ja veel valusamalt, MUL ON VALUS, MUL ON RASKE, aga sinu jaoks on need lihtsalt sõnad...
Mind ei huvita su kaastunne, sest see on võlts. Ma olen reaalne ja ma vajan reaalseid tundeid.  Reaalseid sõnu ja reaalset sind. Mul kõrini unistustest, mis ei täitu, mul kõrini plaanidest, mida me kunagi täide ei vii . Kas ei võiks olla midagi reaalset? Midagi mida hiljem meenutada, midagi mida saaks reaaslselt tunda. Mul kõrini nendest mängudest. Ma tean, et ka sul tunded, mis sest, et neid varjad. Kuid tea, kui sa nii pea seda ei näita, ma kaon...kas aastaks või paariks,,,või ei tulegi tagasi...

YODO- You Only Die Once

Elu on kui mäng, kuid meil puudub 9 elu, meile ei ole antud isegi seda 3. Peame hakkama saama ühega.
Aga see on raske. Ma vaevu seisan veel püsti. Sina ehitasid mulle selle maailma, sina joonistasid need inimesed, sina tegid mulle ka haiget, sina panid mu pisarad voolama. Kuid ka sina kukud kord ja siis ma enam ei aita sind püsti. Ma kõnnin ära, minust saab väike täpp, mis kaob lõpuks tundmatusse. Ma olen väsinud, istudes põrandal jalad toetamas pead, ma nutan, üritan hoida pisaraid tagasi , aga ma nutan. Mu südamest tilgub verd, mille ümber on kogunenud sääsed. Nad tattistavad selle välja, sest mu veri on täis valu, nad ei taha seda, ka sina ei taha. Eks jookse siis jälle ära, see on ainus asi mida veel oskad. Lood illusioon ja kaod. Ootad õiget hetke ja ründad, rebid välja kõik, mis mulle veel alles oli jäänud. Ei, ma ei süüdista sind milleski. Mul on lihtsalt sinust kahju, ei ole vist kerge olla selline jobu? Ma õnneks seda tunnet ei tea, sest mina sündisin võimsana, ma sündisin asju muutma, sündisin, et teha maailm paremaks. Mina sind ei vaja, aga tean, et ilma minuta sa hakkama ei saa. Keegi peab sind alati sundima, keegi peab sulle alati ütlema, kuidas ja mida. Sa oled niigi allakäinud. Ma ei taha, et veel rohkem allakäigu trepist alla liiguksid, sa oled juba otsaga keldris, üks samm veel ja keldri uks sulgub, siis ei ole enam pääsu. Oled kadunud, aga mitte ainult minu jaoks, ka kõigi teiste. Ütleks  "Adios amigos" aga ma ei ole selline südametu mats(?) nagu sina oled.

Kõigest sellest valust hoolimata, ma veel hoolin. Kuuldes su nime, meenub mulle ühiskond, milles pole tuleviku, meenub valu millel pole lõppu, meenud ka sina, aga sa oled viimane. Ma olen väsinud.
Tõusta, kui su veri on hüübinult põrandal ja laudade sisse imendunud, see on kuradima raske. Ma ei tea kas tahangi enam tõusta. Ma tõesti ei tea, kas suudan, kas suudan veel maailma päästa. Kardan, et sinu suguseid on liiga palju. Kardan, et murdun ka mina, sest ma ei suuda kõiki koletisi keldrist välja lasta, või peaksingi nad sinna jätma? Kas ma üldse saan kunagi olla see kes tahan? Jah ma saan, sest ma suudan ja oskan, aga sina sa vajud põhja, kui Titanic, murdud kaheks ja pettud, siis vajud, piinarikkalt ja valusalt,  aga tead mis? Mul on siis juba ükskõik, olen siis juba sinust ja su valedest kaugel. Naudi, naudi seda aega ilma minuta. Kuigi sa seda nautida ei saa, sest ma olen siiski kõikvõimas. Ka sina saaksid olla, aga sa ei taha. Sa tahad vaid vajuda...Ärge vajuge, te saate hakkama...

Can someone kill the light? It just won't shine...

Inimesed ütlevad, et teen valesti. Tihtipeale öeldakse, et ruttan liiga kiiresti. Küsitakse, mis juhtunud on? Kunas sai minust selline? Ma ei saa aru, et teeksin teisiti, ma lihtsalt otsustasin loobuda valust ja kannatustest. Otsustasin, et võitlen enda eest. Ma ei lase lihtsalt endale enam haiget teha.
Nüüdseks mõistan, et oleksin pidanud tegema seda varem. Kuid veel ei ole ju hilja. Kui sina tahad olla minu vastu egoistlik jobu, miks ma peaks siis parem olema? Mul viskas üle, ma pole enam see kes olin eile, ma ei ole enam see kes olen täna. Kõik oleneb sinust!
Tahad sõda? Ma võin olla su aatomipomm, kuid ma oskan enda aatomipommi suunata. Kõik need lained lähevad sulle. Teised ei ole ju süüdi, et sina nii teed. Nii, et palun mõtle enne. Ma ei taha plahvatada, sest see plahvatus võib tappa ka minu. Astu mu teelt, ma olen kõik võimas.
Teie kes te tulete elama minu elu palun, tulge, kui teile tundub, et olen huvitav ja sinu elu seda pole. Mul ei ole selle vastu midagi. Midagi ju ei juhtu.
Ainult sul jääb enda elu elamata, sest sukeldud minu maailma, astud minu probleemidesse, aga usu  neid ei ole vähe. Isegi kui pead end tugevamaks, kui mina. Sa upud ära. Ole hea ujuja tahes, siin siplen vaid mina. Vaid mina tean, miks ja kuidas. Mu elu, see seisab silla äärel, vaatab alla, aga ei kukku. See on minu tasakaal. Olgu mul raske kui tahes, aga ma ei kukku. Ma olen liimitud sinna äärele, ma ei saa kukkuda, kuid võin sealt lahkuda. Olen hakkanud end silla äärel päris hästi tundma, sellest kohast on saanud vaikselt mu kodu, peidupaik. Ainult mina saan seal kõeluda, sina kukuksid.
Nüüd mõtle hoolega, kas sa ikka tahad minu ellu tungida? Mõtle enne, kui plaanid mind haavata.
Olen kui koletis raamatust "Kaunitar ja Koletis". Meie vahe seisneb selles, et mina olen väliselt printsess, aga sisemiselt, kui mind haavad muutun koletiseks. Mul lihtsalt kõrini sellest valust.
Ma ei vaja su valesid. Saan ilma nendetagi endaga ise hakkama. #HatersGonnaHate #ButILOVEthem

Olen hukas

Vajun valede küüsi. Tunnen end imelikult, lähen iga päevaga aina hullemaks.
Teen lollusi, kuid olen ise kuradima rahul. Pole koolis olnud veel nädalatki, aga ausalt kopp on juba ees. "Õppimine" sorry ei viitsi. Täna mate tunnis oli tunne, et suren. Nagu tõsiselt mis kuradi asi see oli? Kohe mitte midagi ei saanud aru :D
Maailm lihtsalt lendab mu silme ees. Üritades õppida avastan, et joonistan ruudukesi.
Kas ongi käes aeg, kus olen ametlikult hukas?  Kas nüüd ongi käes aeg kus saab minust "tüüpiline teismeline"? Suits ette, õpikud nurka? Tere Hess ja Mac? Midagi saab ju veel teha.
Jah saab, aga see on kinni mu suhtumises. Ma suudan kõike, aga kas ka viitsin? Kergem on ju lihtsalt kuskil chillida ja lollusi teha.
Õppimine pshhh... küll jõuab veel kahetseda, eks?
Kuid siis on hilja, siis olen juba alla käinud. Sel hetkel ei ole enam lihtne püsti tõusta. Prgu ma veel suudan, ma võin end veel muuta. Ma lihtsalt pean seda tegema...peab suutma... lihtsalt peab.
Kõigil on ju raskeid aegu,,,või olen ainus? Kas olen tõesti ainus, kes sipleb ja piinleb valus? Kas olen tõesti ainus kes ei mõista?
Tean, et ei ole, meid tuleb juurde. Jah mina  pääsen, ma siplen siit välja, aga SINA! Kas sa tahad? Kas suudad? Kas sul on endasse usku?

Mina, ma kaotasin end aastatekes. Ma vajusin kauaks sügaviku, hetkel tunnen, et tõusen...tunnen, et lõpuks pääsen. On see depression lõpp? või on see hoopis allakäimise algus?
Ma tõesti ei tea enam...Ma ei saa aru, mis on vale? Vahest tundub, et polegi õiget ega ka vale.
Tee mis tahad YOU ONLY LIVE ONCE, aga kas ikka saan teha mida tahan? Mul on nii kuradima palju küsimusi ja neile pole vastuseid...keegi ei tea, ka mina ei tea...

LETO SVET #rahulikpühapäev

See nädal on suutnud mu elu pea peale pöörata, mis tundus ennem vale on nüüd just kui tavaline.

Kui keegi oleks eelmine aasta rääkinud, et nii teen johhaidii, ma oleks ta pikalt saatnud ja öelnud, et ma ei ole selline. Iga päevaga hakkab tunduma, et pidu ei ole lihtsalt pidu...
sellest on saanud noorte elu stiil, nii ka minu. Mõeldes sellele "kas noored on hukkas?" Ma ei leia enam vastust.
Võib-olla tõesti me tundume inimestele, kes on midagi näinud ja kõike läbi elanud lootusetud.
Aga vot nüüd on meie aega õppida ja ise tegutseda. Ma lihtsalt ei tea, mida edasi teen. Pärast seda nädalat on kõik nii sassis. Mis on õige ja mis vale? Nüüd tundub kõik õige ja miski pole vale.
Vaikselt hakkab see valu ka ära tüütama. Eks tuleb vaikselt tiksuda ja asjadega ühe poole saada.
Kuulates eile kuidas üks düüde räägib korstnast nagu see oleks ta elu mõte ja kui lahedad need korstnad on...ausalt see oli hirmutav. Kui minust saaks tiksuja, kelle eluks on kortstnad?
HAHAHA ei endal tuleb ka naer peale. See ei oleks ju mina. Ma olen ju see kes on alati tahtnud maailmale midagi anda.

Kadunud pisar

Nüüd tunned end halvasti?
Nüüd tuled ütlema, et olen sinu õnnetus?
Ma ei teagi kas naerda või nutta.
Sa oled lihtsalt nii masendav.

Sina tulid ja tegid mulle haiget, siis jooksid kaugele.
Muutusid aina väiksemaks.
Sinust sai täpp, mis lõpuks kadus...mu silmapiir oli tühi.
Vajusin põlvedele...karjusin su nime,
pisarad aina voolasid ja voolasid.

Sa ei tulnud tagasi.
Nutsin seal tunde, tundidest said päevad...
võid tänagi veel näha mu põlvede jälgi, mis sulasid asfaldisse.
Kraavis, mis oli maantee kõrval on siiani mu kuivamata pisarad.
Nad karjuvad, otsivad sind.

Muudan, sest suudan

Mul on palju häid omadusi, kuid neist lemmik on see, et tänaseks sinust pohhui on.
Ma lihtsalt ei viitsi augu ümber paugutada. Ma ei viitsi murda oma selgroogu, mis on sinu suhtumisest niigi tuim.
Ma  oskan ka olla tuim ja pohhuist, usu mind ma olen selles parem, kui sina.
Isegi, kui tuleksid ja põlvitaksid mu ukse ees roosikimp süles, lööksin lihtsalt selle ukse kinni.
Tõmbled minuga ühe korra, tõmblen sinuga kuni su egost saab minu maandumis rada.
Tõmblen kuni hakkad pisarate asemel verd nutma.
Ei ma ei ole halb inimene, mind lihtsalt ajab närvi, see kuidas mu headust ära kasutad.
Ma ei ole alati olnud selline. Usu mind mu minevik on õpetanud, et headus ja andestamine teeb veel rohkem haiget. Inimesed kasutavad sind siis veel rohkem ära.
Kuigi jah pärast reedet valdavad mind positiivsed emotsioonid, kuid sellest mis reede toimus ei saa teada ka vaim, kes seda pealt nähes isegi kartma hakkas.
Mulle öeldakse tihi "Yolo, sa elad vaid korra lase vabaks, naudi elu" Kuid mõeldes sellele...kui ma tõesti "naudiks" elu ja laseks vabaks, saaks minust ju samasugune nagu meie 101 tarkpead.
Mind lihtsalt ajab see nii närvi, et inimestel ei lasta olla.
Tänapäeval on see lihtsalt kõigi asi milline oled, kus ja kellega oled. Keegi lihtsalt ei  oska oma elu elada. Inimesed hakkavad segi ajama asju, keegi ei saa enam aru mis õige ja mis vale.
Kui mul on must naha värv olen kohe pagulane? Inimesed, nad elasid siin võib-olla juba, kui sündisid ja ei oska peale eesti keele muudki? Miks on vaja kõik kohe ära hävitada, miks lasete heiti, kui midagi ei tea? Milles need lapsed süüdi on?
Ise te ei taha sõda, me ju teame millise kaose see ajaloos tekkitas. Kuid miks te siis selle nimel töötate? Laske inimestel olla, siis lasevad nemad ka teil olla. Siin maailmas on lihtsalt nii palju kurjust, mille hävitamisele on veel vaja palju rõhku panna, kuid kas seda on üldse võimalik kaotada?
Vaadates tänapäeva, kui teismeline kes "ei tea elust midagi" olen kaotamas lootust.

Kõik on hästi, see teeb lihtsalt haiget, kui hingan

Ma ei saa siiani aru, kas on valusam see, et mu pimedusest välja aiatsid või see, et mu sinna tagasi viskasid? Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et selline tropp oled. Ma lihtalt ei ta taha seda uskuda...
Kuid ma ei suuda ka taluda, et murrad mu tükkideks...Kõik algas ometigi nii hästi. Sa lubasid mulle õnne, uskusin sind. Arvasin, et oled tõesti mu õnn. Ma nii lootsin, et päästad mu katastroofist.
Miks sa mu sinna tagasi viskasid? Miks panid mu tundma taas pisaraid ja valu?
Miks sa ei öelnud midagi? Miks vaikisid? Ma ei väsi küsimast neid küsimus... Ma ei väsi ootamast, et hellistad, ma ei väsi ootamast, et üks päev kui arvan telefoni on seal sinu sõnum. Ma ei väsi unistamast, et ärkan sinu kõrval...Ma ei taha uskuda, et tegidki nii.
Ma ei taha öelda veel "head aega" Ma tahan veel olla sinuga. Ma tahan kuulda, kuidas sosistad mu nime...Miks sa tood mulle pisarad? Ma tean, et sa ei hooli. Miks ma puhken nutma? Ma tean, et oled seal samas, miks sa küll ei kirjuta? Miks teed nii? Ma ei suuda enam nutta, ma ei taha saada enam haiget. Ma kardan, olen hirmul. Ma ei taha enam tunda valu, ma lihtsalt enam ei talu. Miks paned mu nutma? Miks ma küll hoolin?
Mul on nii kuradima palju küsimusi? Kuid sul pole vastuseid, sa lihtsalt hoiad eemale. Sa ei taha mind, sa ei taha mu tundeid, sa tahtsid vaid mängida. Need sõnad, need lendasid lihtsalt tuulde... Mul on tõesti valus, Miks sa ei võiks lihtsalt jääda?
Ma juba uskusin, et võin olla taas tugev. Uskusin, et kõik saab taas korda, ei uskunud, et mu taras murrad. Isegi kui ma ei ole enam selline nagu varem, usu mind ma olen parem.
Olen tugevam, olen valmis purustama takistused oma teelt, olen valmis lammutama. Iga päevaga läheb paremaks. Saan iga päevaga tugevamaks!
Sina olid see, kes alustas, kuid nagu alati...mina lõpetan...jään kaotajaks ja hajun. Nutan ja sügaviku vajun. Ma olen väsinud sellest! Ma ei taha enam oodata õnne! Ma ei vaja inimesi, kes tõmbavad mu taas alla. Ma saan ise väga hästi endaga hakkama! Ma võin ka üksi maailma vallutada! Saan ise hakkama!...Miks ma teen nii, miks valetan, ma ju igatsen sind...Palun tule tagasi......
Sa vajad vaid südant mida saaksid murda, kuid HOIA EEMALE!

Mis sest, et igatsen ja nutan HOIA EEMALE.

Tahan või ei taha, vajun ikka auku.

Tahan või ei taha, nutt tuleb ikka kurku. Tahan või ei taha, puhken ikka nutma.
Iga päev, mil olen õnnelik tean, et varsti saabub hetk mil kahetsen. Hetk, mil mõistan, et oleks saanud teisti. Mõistan, et oleksin võinud siiski naeratada ja õnne nautida, kuid ma ei oska. Ma näen igas uues avatud ukses, uut lõksu, uut valu, uut nuttu ja kurbust. Ma ei
suuda enam oodata, mil saangi lõpuks olla õnnelik. Tahan leida oma ukse õnnele. Kuid jah viimasel ajal olen väinud otsimast valgust. Palju kergem on lihtsalt kaduda ja oma valusse uppuda. Uppuda üksi, piinarikalt, kuid mõeldes, et kunagi on parem, et ka minu jaoks on kuskil koht. Teate mis? MA EI SUUDA ENAM.
Ma isegi ei jõua ennem pisaraid kuivatada, kui taas nuttma puhken. Mu elu, see lihtsalt on vahest nii kuradima piinarikas, see teeb ikka vahest kuradima haiget. Ma tõesti lihtsalt ei viitsi enam.
Naerda, milleks? Nagu nii saabub kunagi päev mil saan taas haiget. Alati, kui tunnen, et nüüd on kõik ja olen lõpuks õnnelik tuleb veel valusam löök, kukun taas sügavamale. Puhken taas nuttma. Ma võitlen, ma kaklen oma õnne nimel, loodan, et üks päev ka mu õnn saab aru, et on õnn, mitte valu.
Kas teid ei häiri need tühjad lubadused? Kas teid ei häiri need vastusteta küsimused? Kas teid ei häiri see lõpputu pettumine?  Kas teid ei häiri, see kuidas te iga päev petate teisi, öeldes, et olete õnnelikud ja kõik on hästi. Kas see kõik pole mitte kurnav? Valetada kõigile näkku, hoides pisaraid tagasi.
Jah ma tõesti tean mida tunned. Kuid tean ka, et hoida see valu endas pole õige. Mind see hävitab...see sööb mind iga päev. See maailm on lihtsalt täis nii kuradima palju valu. Siin on nii kuradima palju teismelisi, kes ei suuda enam. Olla masenduses aastaid,,, ei see tunne ei ole mulle võõras, kuid üritan sellest hoiduda...miks see alati tagasi tuleb? Miks need üksikud päevad täis õnne ei võiks kesta igavesti? Ma tõesti ei viitsi enam. Ma ei taha enam. Mulle aitab sellest lõppmatust mängust, kus jään alati kaotajaks. AITAB!...I'm only human,,,