Olen hukas

Vajun valede küüsi. Tunnen end imelikult, lähen iga päevaga aina hullemaks.
Teen lollusi, kuid olen ise kuradima rahul. Pole koolis olnud veel nädalatki, aga ausalt kopp on juba ees. "Õppimine" sorry ei viitsi. Täna mate tunnis oli tunne, et suren. Nagu tõsiselt mis kuradi asi see oli? Kohe mitte midagi ei saanud aru :D
Maailm lihtsalt lendab mu silme ees. Üritades õppida avastan, et joonistan ruudukesi.
Kas ongi käes aeg, kus olen ametlikult hukas?  Kas nüüd ongi käes aeg kus saab minust "tüüpiline teismeline"? Suits ette, õpikud nurka? Tere Hess ja Mac? Midagi saab ju veel teha.
Jah saab, aga see on kinni mu suhtumises. Ma suudan kõike, aga kas ka viitsin? Kergem on ju lihtsalt kuskil chillida ja lollusi teha.
Õppimine pshhh... küll jõuab veel kahetseda, eks?
Kuid siis on hilja, siis olen juba alla käinud. Sel hetkel ei ole enam lihtne püsti tõusta. Prgu ma veel suudan, ma võin end veel muuta. Ma lihtsalt pean seda tegema...peab suutma... lihtsalt peab.
Kõigil on ju raskeid aegu,,,või olen ainus? Kas olen tõesti ainus, kes sipleb ja piinleb valus? Kas olen tõesti ainus kes ei mõista?
Tean, et ei ole, meid tuleb juurde. Jah mina  pääsen, ma siplen siit välja, aga SINA! Kas sa tahad? Kas suudad? Kas sul on endasse usku?

Mina, ma kaotasin end aastatekes. Ma vajusin kauaks sügaviku, hetkel tunnen, et tõusen...tunnen, et lõpuks pääsen. On see depression lõpp? või on see hoopis allakäimise algus?
Ma tõesti ei tea enam...Ma ei saa aru, mis on vale? Vahest tundub, et polegi õiget ega ka vale.
Tee mis tahad YOU ONLY LIVE ONCE, aga kas ikka saan teha mida tahan? Mul on nii kuradima palju küsimusi ja neile pole vastuseid...keegi ei tea, ka mina ei tea...