See nädal on suutnud mu elu pea peale pöörata, mis tundus ennem vale on nüüd just kui tavaline.
Kui keegi oleks eelmine aasta rääkinud, et nii teen johhaidii, ma oleks ta pikalt saatnud ja öelnud, et ma ei ole selline. Iga päevaga hakkab tunduma, et pidu ei ole lihtsalt pidu...
sellest on saanud noorte elu stiil, nii ka minu. Mõeldes sellele "kas noored on hukkas?" Ma ei leia enam vastust.
Võib-olla tõesti me tundume inimestele, kes on midagi näinud ja kõike läbi elanud lootusetud.
Aga vot nüüd on meie aega õppida ja ise tegutseda. Ma lihtsalt ei tea, mida edasi teen. Pärast seda nädalat on kõik nii sassis. Mis on õige ja mis vale? Nüüd tundub kõik õige ja miski pole vale.
Vaikselt hakkab see valu ka ära tüütama. Eks tuleb vaikselt tiksuda ja asjadega ühe poole saada.
Kuulates eile kuidas üks düüde räägib korstnast nagu see oleks ta elu mõte ja kui lahedad need korstnad on...ausalt see oli hirmutav. Kui minust saaks tiksuja, kelle eluks on kortstnad?
HAHAHA ei endal tuleb ka naer peale. See ei oleks ju mina. Ma olen ju see kes on alati tahtnud maailmale midagi anda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Viimane postitus: Panen blogi kinni? Miks?
Olen mitmeid aastaid jooksnud ringi mööda pimedat koridori. Nii kuradima raske ja väsitav. Vahest tahtsin minna ja mitte iial naasta. Korduv...
-
Üritades midagi kirja panna kustutan vaid oma ridu. Ma ei tea kuidas väljendada seda mida tunnen. Vahest võtab see kõik mu hingetuks. Mõn...
-
Troonilt kukkunud Kui ütlesid, et mind sinu jaoks ei ole Ega saa ka olema See pani mu mõtlema Hakkasin vähem halbu asju ütlema ...
-
"Siin ei ole enam lootust" "Siin on alati lootust!" "Mitte enam minu jaoks" Miks kaotasid lootuse? Sa t...
No comments:
Post a Comment