Ma lihtsalt ei viitsi augu ümber paugutada. Ma ei viitsi murda oma selgroogu, mis on sinu suhtumisest niigi tuim.Ma oskan ka olla tuim ja pohhuist, usu mind ma olen selles parem, kui sina.
Isegi, kui tuleksid ja põlvitaksid mu ukse ees roosikimp süles, lööksin lihtsalt selle ukse kinni.
Tõmbled minuga ühe korra, tõmblen sinuga kuni su egost saab minu maandumis rada.
Tõmblen kuni hakkad pisarate asemel verd nutma.
Ei ma ei ole halb inimene, mind lihtsalt ajab närvi, see kuidas mu headust ära kasutad.
Ma ei ole alati olnud selline. Usu mind mu minevik on õpetanud, et headus ja andestamine teeb veel rohkem haiget. Inimesed kasutavad sind siis veel rohkem ära.
Kuigi jah pärast reedet valdavad mind positiivsed emotsioonid, kuid sellest mis reede toimus ei saa teada ka vaim, kes seda pealt nähes isegi kartma hakkas.
Mulle öeldakse tihi "Yolo, sa elad vaid korra lase vabaks, naudi elu" Kuid mõeldes sellele...kui ma tõesti "naudiks" elu ja laseks vabaks, saaks minust ju samasugune nagu meie 101 tarkpead.
Mind lihtsalt ajab see nii närvi, et inimestel ei lasta olla.Tänapäeval on see lihtsalt kõigi asi milline oled, kus ja kellega oled. Keegi lihtsalt ei oska oma elu elada. Inimesed hakkavad segi ajama asju, keegi ei saa enam aru mis õige ja mis vale.
Kui mul on must naha värv olen kohe pagulane? Inimesed, nad elasid siin võib-olla juba, kui sündisid ja ei oska peale eesti keele muudki? Miks on vaja kõik kohe ära hävitada, miks lasete heiti, kui midagi ei tea? Milles need lapsed süüdi on?
Ise te ei taha sõda, me ju teame millise kaose see ajaloos tekkitas. Kuid miks te siis selle nimel töötate? Laske inimestel olla, siis lasevad nemad ka teil olla. Siin maailmas on lihtsalt nii palju kurjust, mille hävitamisele on veel vaja palju rõhku panna, kuid kas seda on üldse võimalik kaotada?
Vaadates tänapäeva, kui teismeline kes "ei tea elust midagi" olen kaotamas lootust.
No comments:
Post a Comment