Siin maailmas on inimesi kes ei kuulu siia. Osad tunnevad nagu oleksid valesse kohta sündinud. Paljud neist tahavad surra, sest lootus on kadunud. Mõned lihtsalt longivad oma rada selleks, et olla. Tegelikult on nad ammu meie seast kadunud. Nad on sisemiselt tühjad. Väliselt nad veel eksisteerivad, kuid sisemiselt on nad juba ammu lahkunud.
Mõni neist vahest tärkab ellu, kuid see on ime ning tavaliselt imesid ei sünni. Eriti veel neile kellel pole lootust. Alles on vaid üksindus, mõtted millest lahti ei saa ka sellega mis sind kunagi õnnelikuks tegi.
Suu mis kunagi oli naeratust täis, silmad mis vaid särasid. Nüüdseks on need kustunud ja tuhmid kui süsi mis on lõpetanud hõõgumise. Sinust pidi saama keegi eriline, keegi keda teised imetleksid.
"Mis tegelikult juhtus?" mõtled sa, Maailm uputas su, vajutas sind õlgadest alla, hoidis sind põhjas kuni kaotasid jõu, tahte ning lõpuks ka lootuse.
Sa oled kadunud, kuid keegi isegi ei märka seda. Arvasid alati, et sinu ümber on palju inimesi, kutsusid neid sõpradeks. Tegelikult inimesed kes sinust tõsiselt hoolisid hirmutasid sa endast juba ammu eemale. Jätsid alles vaid need kelle juurde sa tahtsid kuulda, kuid ometigi sa ei suutnud nendega ühte sulanduda. Nüüd sa oled põhjas, ankur ümber jala. Sa ei saa tulla pinnale, on võimalik vaid ulpida.
Pisaraid sul enam pole- nad kadusid koos lootusega. Kaua sa nii suudad ulpida? On kaks võimalust, kas sünnib ime, või sa upud ja lõpuks siiski sured. Maailm on päris hirmutav, kõikjal on tühjus.
Maailm on kui katkised randmed, mis kunagi terved olid. Nad paranevad, vaikselt ja tasa-pisi, kuid siiski jäävad armid, mis ei parane ka vaikselt ega tasa-pisi. Need jäävad sinna, iseasi on see kui sügavalt või märgatavalt.
See tunne, kui surud millegi oma kätte. See tunne tekitab lootust, nagu elaks. See veri mis voolab- nii ilus ja punane,
elav. Tundub nagu kõik võiks veel korda saada. Kuid ühel hetkel sa väsid lootmast, sest kõik ei saanud korda...
Lamad põrandal ühe käes
Ziletti tera, sinust paremal pool lebab purk täis antidepressante. Kirjutuslaua sahtlis on püstol. Kuskil kapis riiete vahel lebab tobi pakk. Sa ei tea mida teha, sest lootus on kadunud.
Kas olla või mitte olla? on sõnad mis käivad läbi su pea.
Su elu, see pole kunagi kerge olnud. Jamad jamade otsas. Pettumus pettumuse järel. Valu igal hommikul, kui ka õhtutundidel. Kuid usu mind, see möödub. Läheb kaua, kuid mingil hetkel tuleb lootus tagasi, tasa-pisi kasvavad kokku ka haavad ning kustuvad armid. Pea püsti!
