Mineviku haavad...

Minevik

Mineviku üritan unustada
Üritan teha tuleviku korda
Mälestused minevikust
on kui just kui õudus filmist

Sulgedes silmad
minevik mu ette plahvatab
halvad mälestused mis  täis kurbust
Avades silmad ärkan just kui üles surnust

nüüd kõik selle unustan
ja uuesti oma elu alustan
Tänaset on päevad täis lootust
ning armastust

 Andke mulle andeks
Andke mulle andeks
Arvasin tõesti et see kõik mind aitab

ning minu elu korda taas paikab

Jah ka mina olen inimene

Ma teen tihti vigu ja hiljem kahetsen.Olen solvunud ja tihti isegi vihane. Alati kui läheb halvasti tulevad meelde ka mineviku vead, õeldakse, et ei ole tuleviku minevikuta. Minevik käib meil koguaeg kannul. Tehes ühe vale summa võime kaotada kõik just nimelt mineviku pärast. Kas lihtsalt ei saaks mineviku kustutada? Arvan, et minevikul me elus on kindel mõtte. Osad õpivad vigadest, osad kordavad neid kümmneid või isegi sadu kordi, kuid astuvad uuesti ja uuesti samasse ämbrisse. Isegi kui sa õpid oma vigadest teed sa neid uuesti. Inimesed mõistavad teisi hukka, kuid nad ei mõtle. See, et sa tead oma sõbra nime ja tead, et mis talle meeldib see ei tähenda, et tead ta lugu. Ka minul on minevikus väga valusaid hetki, isegi mõeldes tuleb pisar silma, kuid usun, et see kõik oli mingil põhjusel. Nüüd ometigi on kõik hästi, aga kas ikka on? Pärast neid valusaid hetki minevikus on isegi iga väiksem solvang, ütlemine, ignomine väga väga valus. Ma tunnen siiani vahest, et mul pole kedagi, kuigi mul on suurepärane perekond. Mul on olemas kõik. Kõik, aga mitte seda sooja tunnet kui olen sõpradega, tunnen end kui võõrkeha teiste seas. Ma olen muutunud, mul on erinevad huvid, erinev maailma vaade. Olen just kui võõras kohas. Istun tihti üksi mõeldes asjadest. Ma tahan lihtsalt tunda, et olen teretulnud. Kuid miks ma seda ei tunne?
Ma olen lihtsalt inimene, jah ma teen vigu. Isegi sina teef ja kõik teised ka!
Üksi asi mis on minevikuga tuvekas läinud on mu ego, sellega ma kaitsen end...

Maailm

Maailm

On inimesi

Kes teevad heategusi

On inimesi

Kes astuvad äbrisse pimesi

Osad eksivad teel

Ja sandiks muutub neil meel

Osad õnnes elvad 

Osad kurbusesse surevad

Mõned on kunstnikud

Mõned on lauljad

Nad kõik küll on artistid

Aga nad kõik on erinevad

Maailmas on palju rikkaid

Kuid on veel rohkem vaeseid

On inimesi kel tähtis vaid võit

On inimesi kel puudub ka toit

Maailm on üks kummaline paik

Mõni saab kõik

Ja mõni mitte midagi

Kuid selline ongi me elutee

Simd kaotades läksin hulluks

Palun tule tagasi

Istun nukralt põrandal

Pea jalgadel

Mõtlen mis tegin valesti

Miks sind mult ära võeti

Sa olid tõesti parim

Miks pidi sinuga juhtuma halvim

Ma võin palvetada

Võin paluda

Kuid miks?

See ei too ju sind tagasi

Miks küll lahkusid

Miks mind nii ruttu üksi jätsid

Vihkan sind sellepärast

Et nii vara lahkusid

Armastan sind sellepärast

Et minuga olid

Ma ei oleks uskunud et nii kallis oled

Miks sind enam pole

Miks mu üksi jätsid

Mu südame tükkideks murdsid

Ma teen kõik selle nimel

Et kuulda oma nime taas su huultel

Ütlemas et mind armastad

Ütlemas et mind vajad

Sind kaotades läksin hulluks

Kõik lähedased mind ära hülgasid

Nüüd nutan su haual nagu segane

Palun tule tagasi