Viimane postitus: Panen blogi kinni? Miks?

Olen mitmeid aastaid jooksnud ringi mööda pimedat koridori. Nii kuradima raske ja väsitav. Vahest tahtsin minna ja mitte iial naasta. Korduv pettumine, sõim ja peksmine. Vahest tundus kergem surra. See tundus nii ahvatlev- olla tundetu, valutu. Olla kadunud, igaveseks läinud.
Isegi kui ma nii väga tahtsin alla anda, ei teinud ma seda iial. Mäletan nii siiralt neid sönu mida see värdjas ütles "Vöib-olla elu polegi sinu jaoks". See on lause, mis ei unune iial. Kuid just tänu sellele lausele olen trampinud läbi kõigest, mis mind üritanud tappa on.
See löpputu depressioon ja viha, mis mu hinge täitis mürgitas tegeliku mina ja nii ma haiusin aina sügavamale ja sügavamale auku.
Ma ei ole kaotaja. Ma ei oska kaotada, ega hakkagi kunagi oskama. Kõik, mis ma oskan on võidelda selle nimel, mis mulle oluline on. Ma võitlen alati lõpuni ja ei peatu iial, sest minus on jaksu jöudu ja tahet minna edasi.
Sel päeval, mil otsustasin liikuda üksi. Sel päeval leidsin end. Avasatsin, et köige vöimsam asi on tahe. Köige vöimsam olen mina ise. Kuningana, enda öudus, enda valu, enda viha  enda önn- see köik olen mina.
Postiivsus ei tule teistest, see tuleb endast. Peale 7aastat vöitlust ise enda ja enda deemonitega vöin öelda uhkelt- MA VÖITSIN.

Vöitu tähistan blogi sulgemisega. Siia on maetud ja peidetud köige valusamad hetked, süngemad mötted mu hingest. Edasi liigun vaid üksi!

Pole piiri

Kell on kuus hommikul. “Ma ei jaksa, ma ei suuda, tahan magada” Need on kolm esimest mõtet mu peas. Kuid siiski on minus mingi kirg, mis mu jälle ja jälle jalule surub. Isegi kõige tumedamal päeval leidub mu sisemuses sära, et mitte alla anda. Miski peale iseenda ei suuda mind peatada.

Maailmas pole midagi imelisemat, kui lõpule viidud võitlus. Vahest on nii kuradima raske, et ei tahakski edasi minna. “Kuradile, milleks seda vaja on?” on mõte, mis vilksatab tihti meie peas. Vahest on  nii kuradima raske, et alla andmine tundub ainuke õige otsus. Aga kui sa ei võitle, siis sa ei saagi iial teada, kas sa võidad. Kui sa tahad siis sa suudad. Kui sul on endasse usku, siis ei peata sind enam miski.

Pole oluline kui kaua sa oled madalal roomanud sellepärast kes olid. Minevik on asi, mida ei tohi unustada. Kuid see on asi, millest tuleb lahti lasta. Elades minevikus, ei saa me nautida oleviku ja olevikuta puudub meil toimiv tulevik. Vahest on tõsiselt raske olla olevikus kuna inimesed minevikust on jätnud meile midagi- mälestused, mis pole väärt mitte sittagi.

Elu on lühike ja ühe kordne. Sellepärast tulebki leida endale miski, mida sa armastad nii palju, et kui see su tapaks oleks see sinu jaoks perfetkne surm. Unusta teiste arvamus, ära ela kellegi teise elus võõrast storyt. Loo enda story.

Jah, tihtipeale isegi kõige lähedamased inimesed ei toeta meie unistusi. Need tunduvad nende jaoks võimatud ning hullud. Kuid just kõige suurem inspiratsioon minu jaoks on see kui sa ütled “SA EI SAA HAKKAMA!”. Ma olen valmis surema tõestades, et ma saan hakkama. See on minu unistus ja miski ei suuda mind peatada seda täide viimast. Mõeldes kõigile takistustele tundub see teekond peaaegu võimatu. Tegelikult on ainuke takistus meie mõtlemises kinni. Me oleme ise need, kes loovad endale piirid. Minul pole piire, sest hävitasin kõik, mis oleks võinud neid luua.

See teekond, et saada heaks on tohutult pikk. Kuid kui sa tahad saada parimaks, siis on see teekond lõputult pikk. Isegi kui tundub, et oled parim. Pea meeles, siin on alati järgmine level. Iga valu mu kehas, iga negatiivne kommentaar on asi mis tõstab mu tahtejõudu. Ma saan, sest ma tahan.

Next to you💋

Next to you,
Sun shines brighter than it ever did.
Next to you,
I smile brighter than I ever did.

Even your imperfections look perfect to me.
I love you inside out.
Every dark night has a light.
Oh honey, You can't give up.
It's your fight

Your body against main.
Kisses on my neck.
Tattoos on your chest.
Oh honey, I love you inside out

I just can't let you go
I love you inside out
You don't know what it's like
You don't know how I love

Don't look me like that.
You dont understand.
Dont act like you do.
Because you don't

Oh honey, I love you inside out

Strong enough to be me: Bipolar disorder

Sometimes its hard to wake up and do something. Sometimes I have so much power that I can do anything. I feel like a superman who has powers. I used to cry myself to sleep everyday. I wanted to be normal. But then I realised I have bipolar disorder. I am NOT bipolar disorder! I can do everything I want. I can live beautiful life without meds. Because I am strong enough to be me.
It was always so important to me what their opinion is. The most hurts me a fact that every person I like runs away, because behinde my smiley face isn't always happiness. Sometimes I feel broke and I need someone to hold me and say " It gonna be okey"
Is it too much to show that you care? Everything you say matters. Telling a depressed person she is negative hurts a lot. They try their best to be happy, to be normal.
It's not easy to fight with your demons everyday.
Sometimes I just can't handle this pain, but it dosen't mean that I am negative. I can feel happiness, I know happiness.
It's my fight and I will fight til I can't stand.

Faking Kloun #2

Sa oled kui tuulelipp, mis käib ühelt poolt teisele. Sa karjud, sa palud "Andesta". Kuid minus on vaid viha, ei grammigi andestust. Vihkan su siniseid silmi ja veel rohkem seda totakat naeratust. Sa räägid kõigile kui võimas sa oled ja kui suured on su teod. Aga tegelikult on kõik väljamõeldis ja end of story.
Üritades oma sitta minu õlule suruda, olid hoopis sina see, kes raskusest kokku kukkus. Sa lõõbid, sa ärpled. Oled tegelikult ju nõrk, miks näitled?
Sa kardad, mitte lööke, aga sõnu, mis pussitavad südamesse. Üritades mind hävitada, olid hoopis sina see kes ära hajus.  Su häälel pole kõla, su sõnad kaovad sügavikku ära.Kardad ausust, mis tuleb mu suust. Sa tead, minu sõnal on võim, on kõla. Need laused on kestvad ja see hävitab su ära.
Sa teadsid väga hästi, kes olen, kui end mu ellu suruma tulid. Teadsid väga hästi, et keegi ei istu mulle pähe. Veel vähem sina, Mister Clown.
Sa oled seest tühi, põlenud ning kokku kukkunud kloun, sul pole oma storyt. Su hing mädaneb ning on iga hetk vajumas lõplikult sisse. Sellepärast ihkad minu storyt
Otsides oma ellu komöödiat on kõik su leiutatud vaid tragöödia.
Litsid ja alko on su elumõtte loonud. Ise räägid perest ja üksildusest. Sa oled kuradima naljakas.
Armastus- fakk mees, defineeri see sõna ilma googlet kasutamata.

Sina❤

Su silmad lisavad tähtedele sära.
Su naeratus,
Kustutuab mu mured ära.

Tattood su kehal.
Salapärane naeratus suul.
Miski ei kustuta sind
Mu mötteist ära.

Igatsus hinges.
Kartus südames.

Su keha,
Su huuled
Südame peksed,
Mida su rinnal magades kuulen.

Ihkan vaid üht.
Ihkan sind.❤

Negatiivne indiviid

Vaadates tähti,
Jälgides kuud.
Kuulates vaikust,
Otsides lootust.

Kaon mõteisse,
Hääbun tunnetesse.
Vaikus lõppeb mu appikarjes.

Päike tõuseb
ning toob nähtavale verised armid.
Kui ma suren,
kas mäletad mind?

Mind sööb seest poolt sõna,
Mis ei lähe mu mõtetest ära.
Mind hirmutab tõsi asi,
Et see olengi mina.

Faking Kloun #1

See on fight, mille alustajaks oled sina. See on üks lõputu nõiaring, mis ei lõppe nii pea. Kui sa tõstsid oma sõna vastu minu sõna, olid see kes eksis.
Eemalt vaadates olid kui päike, kuid lähemale tulles ja sind puudutades. Tuli välja su sombune hing, mis täitis ning mürgitas ka minu. Sellest on möödunud aasta, kuid su mürk luusib siiani mu veenis. See, et hingame samat õhku ning jagame ühist linna on miski, mis mulle ei istu.
Sa palud, sa anud.
kuid kui keegi räägib armastusest, siis ma ei taha näha sinu nägu. Sinu nägu on see, mida tahan näha silmi sulgemas. Sind tahan näha vaid piinlemas. Tahan näha kuis kaod ja võtad kaasa kõik oma sitad teod. Sa astusid mööda oma rajalt päeval, mil valisid oma vaenlaseks minu. Mu hinges pole andestust inimestele, kes astuvad vastu mulle risti. Kuradima kahepalgelised nartsissismid!
Vali hoolega kuhu astud, sest kui sa minu ees valesti tatsud. Kõmmutan su kuklasse viimased lasud. Väitsid, et tead mind läbi ja lõhki. Kuid vaadates sind on kaheldav, kas sa üldse kunagi midagi teadsid. Su aju on taandarenenud, kas pole mitte piinlik? Kui su IQ hakkata mõõtma meetrites, siis ei tuleks millimeetritki.
Üritades mind alla suruda, olid hoopis sina see, kes kannatajaks jäi ning kiirabi vajas. Ma ei murdu, sest ma pole nagu sina. Mul on oma rada, oma visioon ja selle saan hävitada vaid mina. Olen ise enda parim sõber ja suurim vaenlane. Mind ei koti su valed, su sõnad, su lubadused. sest siin maailmas saad olla tegijaks vaid sina ise.
Üritades mind hävitada, hävitad kõik, mis sulle kallis.

See pole lõpp, see on alles algus.

Nii, et tolgus.

Paned end

valmis.

Egoist või mitte- minu elu, minu valik

Vaadates selja taha on seal rada, mida ma ei taha enam kunagi käia. Seal on inimesed, keda ma ei taha enam iial kohata. Seal on teod, mida ei taha korrata. Ma olen seljatanud kõik, mis mind on häirinud. Olen roninud üle trepist, mis mu jalad siiani värisema paneb. Seal on vead, valu ja lootusetus, kuid seal pole kahetsust.
See kes olen täna, olen sellepärast, kes olin. See lõpmatu valu ei pannud mu sammu seisma, see andis hoogu. Neil hetkedel, mil tahtsin peatuda..ma jooksin. See oli pikk rada, väsitav ning ma ei unusta seda eal. Kuid veel pikem rada on minna. Veel kõrgem trepimägi tahab ületamist ning veel võimsam lend tahab liuglemist.
Keegi meist ei sündinud kaotama, sündisime võitlema. Kuid igaühe enda otsus on kas võita või kaotada allaandes. Kõik räägivad mingist kuradima talendist või andest, mis sündis kaasa. See ei ole nii...Sa oled ise oma talent, sa annad ise endale ande. Saada heaks on raske ning pikk protsess, kuid selleks, et saada parimaks- sa pead võitlema. See teekond on lõputu.
Oma unistusi on kerge tühistada. Tegin seda varem tihti. Otsisin lihtsamat teed, väljapääsu. Tahtsin kõigile meeldida ja olemas olla. Seda rada käies, ma ei märganudki et olin end kaotanud. Lõpuks leidsin end tupikust teadmata, mida tahan.
Mult küsitakse tihti "Miks sa nii tõrjuv oled?"  Ma lihtsalt ei vaja oma ellu inimesi, kes minusse ei usu. Ma käin oma rada, ajan oma asja. Sina oled see, kes tahab minu ellu tulla, siis oled sina ka see, kes arvestab minu visiooniga. Ma pole inimene, kes tuleks paluma või põlvitama, et sa jääksid. Lahkumine on igaühe vabavalik, kuid lahkudes pole minu südames sinu jaoks enam kohta.
Ma ei taha enam kaduda. Sellepärast ma ei peatu, palu ega põgene. Olen täpselt nii reaalne või fake kui sa arvad. Kuid sinus arvamus on minu jaoks 0, arvesta ka sellega.

Ma olen sulle täpselt sama sitt või imeline, kui sina mulle oled.

giphy

Kadunud

Üritades püüda tähti
Komistasin tihti
Üritades jõuda tippu
Olin kaotamas jaksu
Iga samm tegi kohutavalt valu
Iga söna piinas mu hinge
Iga möte pussitas südamesse
Iga öhtu töi pisara
Peeglisse vaadates ei tundnud ma end enam ära.
See kes olin...see oli kadunud ära.
Olles olemas teistele
Polnud ma olemas endale
Otsides tähti,
Hülgasin kuu.
Soovides soove,
Soovisin end ära.

Need hetked

Mõnikord mõistan, et pikk tee on minna. Vahest soovin, et see oleks lühem.
Vahest ütleme igavesti kuigi teame, et nii kaua ei kesta miski. Mõnikord jookseme seiklustesse enne kui möeldagi suudame. Vead ja teod mida muuta ei saa piinavad me hinge lõputult.
Need hetked mil tahamae karjuda, kuid me vaikime.
Need tunded mida varjame, kuid ometigi on need nii sügavad ja siirad. Sõnad, mis ei tule välja ning kaovad hinge on sõnad, mis muudaksid palju.
Istudes üksi ning jälgides seda lõputut pimedust meenuvad mulle asjad, mis ei tohiks meenuda. Miski pole mind iial haavanud rohkem kui sõnad, mis pole siirad. Valed, need pussitavad mu hinge.
Tihti kaotan end masendavasse sügaviku, kuid oma mõtteist sind leides tekib mu suule alati naeratus. Kuulates su häält tekib mu südamesse soojus. See annab jõudu ning näitab valgust hetkedel, mil sooviksin minna...

Lyyyrica

Valed on valed
     ĸ.n

Kõndides üksi oma teed
Luues iseendale rada
Olen roninud välja pasast,
Kuhu olete üritanud mind suruda.

Need, kes tulevad
Need tulevad
Need, kes lähevad
Need lähevad

Hoolimata sitast
Mida mu õlule surud
Seisan selg sirgu kahel jalal,
Olles tugevam kui kunagi varem

Su kahepalgelisus ei pane mind nutma
See paneb mu naerma.
Valed on valed-
Hale sina oled surmani hale

Üks hoop, teine, kolmas.
Näed?
Miski ei saa enam korda.
Kunas see küll sulle kohale jõuab?

See linn on minu
See riik on minu
Siin on minu vöim
Loeb vaid minu söna

Jumaldan sind

Üritades midagi kirja panna kustutan vaid oma ridu. Ma ei tea kuidas väljendada seda mida tunnen.

Vahest võtab see kõik mu hingetuks. Mõnikord kaotan selles segaduses oma hääle.

Vahest ma tahaksin lihtsalt nutta ja põgeneda selle eest mida sinu vastu tunnen.

Kuid see on võimatu...mida rohkem ma eemaldun seda raskemaks läheb mu samm.

Vahemaa suurenedes aeglustub süda ning tõuseb hinges kisa.

Ma ei tea kus olen või kuhu tahan minna.

Tean vaid üht ilma sinuta puudub mul tee,

puudub siht.

Need silmad ja see naerune suu, mis peidab tuhandeid probleeme.

Need õlad, mis kannavad kaasas tohutult rasket koormat, kuid iialgi ei murdu.

Su pehmed huuled ning veel pehmemad kallistused.

Suudlused, mida unustada on võimatu.

.....

Sa pole perfektne kuid just seda ma jumaldangi.

Minu luupainaja

Sa arvad, et ma ei tea mis toimub

kuid tegelikult olen jälginud kõike,

lugenud su pilke,

jõllitanud su valeliku suud,

mis mind hämaruses suudleb.

Sa oled kinni võtnud mu hingest.

Sinus on peidus miski,

mis alati mu südame seest välja kisub

See pilk, mis on vahest nii lummav,

kuid tihti teeb tohutult haiget.

Ma ei unusta seda iial.

Ma ei unusta kuidas võtsid mu käest

kui tahtsin minna.

Ma ei unusta iial kuidas sa ei tulnud

tol õhtul kui sind vajasin.

Hoolimata kõigest, oled keegi

keda armastamast ma ei lakka.

Ma vihkan armastust, hoolimist

ja kõike mis sellega kaasas käib.

Olen loobunud sinust

ning ilma sinuta

olen loobunud ka oma edasisest elust.

Pisarad mis kunagi katsid mu põski, on kaunistused mis enam iialgi ei kõnni minuga sama rütmi.

Istudes siin üksi, vaikselt ning liikumatult taipan kui tühjana paistame teistele. Kord keegi ütles mulle, et olen talle maailm. Kord keegi ütles mulle, et olen armsaim. Kord ta tuli, kord ta läks. Üksi jäädes taipasin, et ei vaja midagi muud peale iseenda. Selleks, et tõusta või särada tuleb end maailma poole naerusuil avada. Selleks, et tunda midagi imelist peame tundma midagi, mis meid hävitab.
Vaikus paitab tihti mu kõrvu, kuid sellest hoolimata ei ole siin vaikne. Mu mõtteis kostab müra, kostab lärm, see ei haitu kunagi ära. Tunded mis ringiratast jooksevad ja jooksevad, need ei lähe kunagi ära.
Kord kohtasin tüdrukut. Ta pruunid silmad ning jube katkine hing. Need iial ei unune. Ta püüdis ja proovis, kuid oli ikkagi asju mis ta arme lahti rebis. Ta näol ei olnud iial pisaraid, oli vaid naeratus mis nii paljut peitis. Olles temaga uppusin isegi ta imelisse illusiooni. Polnud valu, polnud armastust- polnudki tundeid. Oli vaid tühjus, mil polnud lõppu ega ka algust.
Vaadates öösel taevasse mõtlen tihti "Miks ma siin olen?". Täna ma sain sellele vastuse, Olen siin, sest olen mina. Me kõik õpetame midagi teistele, olgu see valu või armastus; õnn või vihja. Oleme siin, et tõusta ja õppida sellest, mis kunagi oli meie jaoks viga. Oleme siin, et jääda. Mitte selleks, et minna mööda igavest teed.
Olen pannud punkte ja komasid, mida kahetsen. Olen eksinud teelt ning kaotanud lootuse. Vahest lihtsalt vaikinud või vihast karjunud. Olen seisnud, olen jooksnud, kuid pole iialgi alla vandunud. Kõik mis tuleb teele pole kerge, kuid lõpuks on see kõik seda väärt. Pannes punkti arvame tihti, et lugu on lõppenud. Hoolimata sellest, et südames tunneme kui raske on lahkuda. "Ära anna alla!" Pole oluline kelle või mille nimel võitled. Oluline on jääda ning lõpetada peatükk või koguni terve raamat siis kui oled valmis. Mõned punktid mida paneme on otsused mida kahetseme. Võta aega, ava silmad ning tunneta. Tee seda mis on sinu jaoks õige,mitte seda mida teised tahavad näha või tunda.
Kõndides hommikul koju avastasin, et ma siiski armastan. Mu süda pole lasknud minna hingel kellega koos suudan ka vihmas tantsida ning lumes möllata. Minus pole enam kildugi viha, pole kahetsust, on aind tahtmine minna edasi soojade kättevahele, mis mind alati hoidnud on. Ma tahan tõusta, tahan särada! Ma ei taha enam iialgi alt vedada neid keda armastan.

Pisarad mis kunagi katsid mu põski, on kaunistused mis enam iialgi ei kõnni minuga sama rütmi.

Kas olla või mitte olla?

On päevi mil ma ei suuda end liigutada. Isegi voodist välja tulemine ning hammaste pesemine valmistab raskusi. Need on päevad mil ma vajan enda kõrvale inimesi. Neid kes ütleks mulle, et ma pole selles üksi.
Vahest ma kardan, mitte surma, aga elu. Tuleviku ja seda kõike mis juhtuma hakkab. Ma kardan üksindust. Kardan olla keegi keda ei vajata.  Ma kardan hingata.
Ma karjun. Karjun nii kuradima palju ja kõvasti, aga keegi ei kuule. Keegi ei märka. Ja nii ma hajun. Päev päeva haaval aina kaugemale ja sügavamale pimedusse. Ma ei karda olla kadunud, kardan seda mis alles jääb. Kardan, et olen ühel päeval unustatud. Kõikide mälestustest ning hetkedest kustutatud.
Olen kui karje, mis kajab, kuid lõpuks hääbub. Ning alles ei jää midagi. On vaid hetke kurbus, sest kord ta ju oli.
Olen kui küünal mis aina põleb ja põleb. Kustudes kaotab ta aga lootuse, sest ei täida oma ülesannet, kuid ära põledes ta sureb. Ja nii ta ununebki tühjusesse. Kus on me koht? Kus on me kodu? Vahest pole seda kuskil. On vaid lõputu tühjus, ilma armastuse ja õnneta. Olles eksinud teelt kaotame end oleviku ning tuleviku vahele süngetesse tunnetesse.
Istudes voodil unetu ning tühjana tunnen end vahest õnnelikuna. See on tunne "Kas olla või mitte olla?". Küsimus mind rändab mu peas juba aastaid. Ma ei suuda leida seda vastust. Ma ei suuda korralikult olla, kuid ei suudaks ka iialgi lahkuda. Siin on miski mis mind hoiab, miski mida nimetame armastuseks. See tunne mida ma ei suuda seletada on võtnud mu tundetu keha ülevõimu. Ma kardan.
Ma kardan.
Ma kardan.
"Palun ära lahku"

Bipolar disorder

Karolina Niinelo

When I look at the sky

I see the stars

happines, hope

That's called manical

When I look at the sky

I see moon

sadness, lounliness

that's called depression

Sometimes I have thoughts,

Thoughts about suicide

Sometimes I have thoughts.

thoughts about future

Sometimes I can show my love,

but sometimes I feel numb

I just want you to remember

I'm in love with you forever

From Pinterest

Kõik mäed on ületatavad

Paljud meist elavad kahte elu, üks elu on see mida teised näevad, kuid teine elu on see mida vaid ise näeme. See mida me näeme on üsna kole, depressiivne ning kohati väga hirmutav. Tuju muutub sekundiga. Iga päevaga tunneme kuidas meil pole enam võimalik üksinda hakkama saada. Me ei tea enam kes me oleme. Miski on saanud meie üle võidu. Miski peale magamise ei paku enam rõõmu.

See tunne lämmatab meid. Oleks just kui toakaaslane keda ei saa välja visata. Kui inimene murrab luu siis jooksevad kõik ligi "Issand, mis juhtus?" aga kui inimene on vaimselt katki siis joostakse minema. Käeluu kasvab kokku, kuid hing võib jääda igaveseks katki. 

See ei ole lihtsalt kurbus. See tunne ei lahku kunagi mu juurest. Ta ootab ning ilmub välja siis kui olen just leidnud tasakaalu oma elus. See ei lähe ära kui sa tahad. Sa võid olla ülimalt õnnelik ning endaga rahul, kuid siis ta kargab välja ja boom sa nutad teadmata miks. Vahest nutad sa lihtsalt sellepärast, et sa sündisid. Mitte keegi ei peaks kunagi nutma sellepärast, et sa ei ole piisav. Sa oled sina ise ja just sellepärast oledki sa imeline.

Kõige jubedam on selle juures see, et ajamöödudes harjutakse sellega ära. Kellelegi rääkides peetakse sind hulluks. See ongi põhjus miks seda endas kinni hoitakse. Olla vaimselt katki on häbiasi.

Me kõik teame, kui oluline on olla õnnelik. Kui oluline on särada. Sellest tundest ei saa me iialgi üksi jagu. Me peame tegema kõige raskema sammu, oleme need kes me tahame, mitte need keda maailm tahab näha. Me oleme inimesed ja nõrkus on aktsepteeritav. 

Meis tahetakse näha kedagi muud, kedagi kes me tegelikult pole. Sunnitakse peale neid nn normaalseid asju ja kedagi ei kotti kui sa enam ei jõua. Teised ju teevad nii, aga kui sina ei tee oled sa lihtsalt üks tükk paska.
"Sinus on potentsiaali" Minus võib palju asju olla, aga kui ma ei taha siis ma ei taha, Kui ma ei jaksa enam siis ma ei jaksagi. Minul ja igal teisel on õigus olla see kes me ise tahame olla. Minul ja kõigil teistel on õigus elada oma elu täpselt nii nagu me ise tahame. Nii madalal või kõrgel kui me suudame.
Me vajame oma aega. Sa lihtsalt vaata, vaata kuidas tõusen ning säran. Kõik mäed on ületatavad. Ma tean, et ma ei meeldi paljudele ja ma tõesti polegi mingi perfektsus- asi on sellest väga kaugel.
Need kes meid vihkavad on need, kes räägivad kunagi teistele, kuidas nad meiega kohtusid.
Sa ei tohi mitte kunagi alla anda sellepärast, et keegi kuskil ütles "Sa pole piisav, sa pole piisavalt hea". Sa oled palju parem ning sa väärid palju paremat.

Täna, homme ning igavesti

Su silmad meenutavad mulle valgust, mida ma polnud suutnud oma elus siiani leida. Su puudutused kasvatavad kokku mu haavad ning siluvad mu armid. Sinu naeratus toob mu hinge rahu. Ma pole olnud iial varem nii prii oma õhtustest mõtetest, kui olen nüüd.
Vahest üksi olles kimbutavad mind mu sisemised deemonid, kuid saan neist alati vabaks. Tean, et oled minuga ja toetad mind isegi siis kui ma pole parasjagu su käte vahel. Oled hävitanud kurja ning kurbuse mis alati mul õlal istus ning toonud mu ellu tagasi rõõmu, mida olen juba aastaid igatsenud.
Sa meenutad mulle kuud, sest olen seda alati imetlenud. Sind imetlen kordades rohkem. Oled pugenud mu hinge, mu südamesse. Ma ei taha kaotada iialgi seda maagilist tunnet, mida täidab mu keha olles sinuga. Iga sinu kõrval veedetud hetk annab mulle teada, et elu oli võitlemist väärt. Ma ei taha enam iialgi kaotada.
Sa oled vallutanud mu mõtted, raske on keskenduda millelegi muule. Ma olen hirmul ning kardan. Sellegipoolest tean, et koos sinuga suudan ületada ka kõige raskema teekonna. Sa oled valgus mu igas päevas. Mu naer igas hetkes ning armastus igas sekundis. Mu süda kisendab, kui sind pole lähedal. Ihkan vaid sind- täna, homme ning igavesti. 💓

To be or NOT to be

TO BE OR NOT TO BE

K.NIINELO

I'm standing on the edge

head full of thoughts

I take a breath,

"to be or not to be?"

I have lost my way.

What I want to do?

Where I want to go?

Take me back to the day 

when I was just a little girl.

No worries,

No problems

Where is my passion?

I have lost my way.

I miss my cat

who died when I was 5 years old.

I miss my grandad- 

he always supported me.

I feel tired and it's hard to breath,

"to be or not to be?"

I have lost my way.

Oh, what I have to do?

Pole oluline, kes olid! On oluline, kes oled!

Arvasin, et olen tehtud klaasist. Olles illusioonidest lummatud ning pimestatud ei märganud ma kõige ilusamaid ja tähtsamaid asju. Sulgesin ise oma uksed ning aknad üksteise järel süüdistades kõiki teisi, eriti sind.
Mitte keegi ei saa sind purustada, kui sa ise tahad olla terve siis sa saad seda. Hoolimata kõigist kukkumisestest, libastumistest ning pussitamistest kõige nõrgematesse kohtadesse seisan ma kahel jalal. Vaatan tagasi ning seejärel edasi.
Selja taga on näha palju treppe, redeleid, mägesid, kuristike, kuid olles need kõik ületanud valdab mind mingi seletamatult võimas tunne, midagi mis annab viimaks lootust. Vaadates edasi pole tee küll puhas mägedest ja kuristikest, kuid olles läbi käidud eelnev rada tean, et olen ühel päeval võitja rollis.
Kurvad näod, mis soovivad olla tundetud ning ükskõiksed. Jah, tõesti see tundub hea lahendus, kuid olles olnud tundetu rollis tean, et see on vale tee.
Hetkel tundub seis tõesti üsna lootusetu, jah ma tean. Pisar silmis, mälestused, haavad- mitte keegi ei saa võtta ära meilt tuntud valu ega mineviku. Tahest tahtmata jäävad meie sisse mustad augud, mõned kasvavad kinni, kuid teised jäävad sinna igaveseks. Neid "igavesi" auke ei pruugi miski parandada, kuid ühel päeval leiad sa endale kas kellegi või millegi mis need augud väiksemateks surub ning toob lootust, et need täielikult kaovad.
Pole oluline, kes olid! On oluline, kes oled!
Ära pane oma edule punkti ühe nurjumise pärast. Pane koma, et saaksid oma lause lõpetada. #nevergiveup

Katkised inglid

Sa oled hetkel katki, kuid samas oled sa ka imeilus. Vähesed suudavad olla mõlemat samalajal. Sellepärast oledki eriline.
Ma tean, et hetkel tundub nagu sel kõigel pole lõppu ja mitte miski ei saa kunagi enam korda. Tunne kuidas maailm sind sööb, aina närib ja närib ning lõpuks su alla neelab. Kadunud on lootus ning ega seda kuskilt tulemas ka enam pole.
Ma tean ka seda, et mõnel päeval sa lihtsalt elad oma voodis. Sa ei söö, joo ega liiguta end eriti. Iga sissetulev kõne on eiratud, kõik messingeri sõnumid lükkad sa alla risti. Pisarad jooksevad mööda põski ja sul on tunne, et mitte keegi ei mõista sind ega hakka kunagi mõistma. Üksindus tunne ja enese vihkamine. Kõik mida teha suudad on pisarate valamine, pea peksmine või juustes tõmbamine.
Ma tean, et su süda valutab vahest põhjuseta ning sa tunned end tuima ning kasutuna ka kõige parematel päevadel. Ma tean, et tunned end üksikuna isegi siis kui terve ruum on inimesi täis. Iga sõnad võib su panna nutma. Mõni nõme nali võib tuua su hinge paanikahoo. Pole oluline kus sa oled, sa tunned end kõigest hoolimata üksinda ning ebamugavalt,

Ma mõistan sinu raskusi, sest olen ise olnud seal.
Ma olen võidelnud.
Ma võitlen ning arvatavasti jäängi võitlema.

Ma pääsen, ma elan, armastan, naeratan. Varem poleks seda uskunud, et mina suudan elada õnnelikult või vähemalt sinna poole püüdes. Poleks arvanud, et olen üks päev iseendaga rahul, et olen õnnelik sellepärast kes olen! Olen mina ja ma olen uhke selle üle!

Kõik mis ma tahan öelda on see, et sina kes sa võitled, ära lõpeta kunagi püüdmast ega tõusmast siis kui enam jaksu pole. Ma ei saa sulle lubada, et see kõik saab ühel päeval läbi, kuid ma luban, et see kõik läheb paremaks. Ühel päeval see koorem su seljas muutub kergemaks, su pisarad hakkavad harvem voolama ning su naeratus hakkab tihedamini särama. Kui sa suudad hommikul kas või ühe minuti varem voodist välja tulla on see suur samm. Ühel päeval suudad sa jälle koos inimestega elu nautida. Võta see aeg endale ning tõuse samm sammu haaval tippu! ☺☺☺☺

Tühjad sõnad ja hale netihero

Palju sõnad riivavad iga päev mu kõrvu, mõned neist moodustavad lihtsalt laused, mõnel neist on mõte, kuid enamasti on need sõnad tühjad, hoolimata lause pikkusest või ehitusest. Lihtsalt tähed mis moodustavad midagi tühja ning sisutut.
"Ma hoolin sinust" Jah ma kuulen mingeid sõnu, millest oled koostanud lause, kuid ma ei näe tegusid. Hoolid? Kas sa ikka tead mida see sõna tähendab?  Mõne inimese jaoks see vist ei tähendagi midagi..."Ma olen sinu jaoks alti olemas" Kell on 2öösel, ma nutan. Üritades sulle helistada kostab vaid piip-piip-piip, sa sulgesid kõne, kuid ma vajasin sind. Ma kirjutasin igal ööl kui väsinud ma olen võitlemast, kui väga ma tahaksin minna...jätta hüvasti. Kirjutades neid pikki tekste ma valasin sinna kõik oma tunded, oma pisarad, kuid ainuke vastus mis ma sain oli "mhh". Kõigest heast mis kunagi sinu vastu tundsin on saanud võitmatu viha, tahe sind lüüa ja teha sulle vaimselt haiget. Võib-olla ma tõesti olen psühhopaat, kuid see lõputu lootuse andmine põhjuseta võttis ära mult ka viimase kaasatundmisvõime sinu suhtes. Ma ei jookse iial tagasi kuskile kus mu süda läbi pussitati ning hiljem lihtsalt minema tõugati.
Sina ära muretse ma olen tugevam kui kunagi varem olen olnud. Ma olen õnnelik, täis naeru ja põnevust. Olen valmis seiklema, avama oma südame inimestele kes seda tõeliselt väärivad. Inimestele, kes julgevad näost näkku asju rääkida, mitte luua sõnadega läbi interneti illusioone- see on hale. NetiHero'd on minu jaoks out.
Oma sõprade jaoks olen ingel, aga vaenlaste jaoks angel with a shotgun. Ma hoolin vähestest, kuid ma saan käsi südamel vanduda, et ma olen valmis nii elama kui ka surema nende nimel.

Head aega negatiivsus ja kahepalgelised!