Küsimused millel pole vastused #Minevik

Võta hoog maha ja vaata vahelduseks oma selja taha. Näita kuidas hoolid ja miks hea oled. Sa võisid

olla halb ja tegid valesid tegusid, kuid loeb see mis sa praegu teed. Tunned, et kõnnid mööda lõputut teed, millel lõppu ei tulegi, kuid ära unusta, et hea ei peagi lõppema. Naerata ja liigu mööda oma teed, küll tuleb headus, lõpuks tuleb õnn ja ulatab sulle käe. Süsti positiivsust ja naerata ka ise, ära lahenda oma probleeme kuskil hämaras keldris pudeli taga, tule ühine päris maailmaga ja naerata. Vahest tunned, et keegi ei vaja sind ja vestlust alustades vaid tema tähelepanu kerjad. Ära mõtle üle, kirjuta ja naerata, ära tunnista kunagi kaotust, ära anna alla! Lihtsalt naerata ja haara endale see võim, valitse maailma. Luba endale  ma kõike mis hea ja veel suuremaks su naeratuse teeb. Liigu oma eluga üles mäge, roni mäe tippu ja näita kõigile oma väge.
Miks sa kuulad inimesi, kes sind ei austa? Miks sa suhtled inimestega, kes ei hooli? Ära ürita kõigile meeldida, vaid  leia see kellega saaksid kõik teha korda. Leia keegi kes tooks naeratuse su suule. Elu on lühike ja see liigub kiiresti, pole mõtet vaadata tagasi ja muretseda selle pärast mis oli. Liigu edasi ja saada palju korda, küll karma hoolitseb selle eest mis minevikus valesti oli, sina aga liigu tippu.
Sa ei pea kõik ette planeerima, lihtsalt naerata ja ela, liigu edasi ja aja selg sirgu.
Igas loos meie minevikus on moraal, igal asjal mis juhtub on mingi põhjus. Vahest ma lihtsalt laman voodis ja ei mõista elu, miks nii läks? Miks mina jälle kannatan? Miks jälle pisarad voolavad? Vahest hoian käsi lihtsalt rusikas ja üritan mitte kedagi virutada, kuid see on raske, vahest ma ei suuda seda endas kinni hoida. Vahest ma tahaks lihtsalt murduda, sest lähedased lasevad vaid nooli mu kerre, vahest ma lihtsalt ei suuda oma haavu lappida. On hetki mil ma lihtsalt ei suuda end tagasi hoida ja ma plahvatan...ma saadan kõik minema oma elust, kuid hiljem seda jälle kahetsen....Andke mulle andeks on sõnad mis ei taha üle huulte lihtsalt tulla, keegi ei suuda minu ees vabandada, keegi ei suuda isegi öelda sorry mu mineviku ees. Õnneks on see läbi ja nüüd ma naeratan selg sirgu, kuid kui te oleks näidanud siis, et hoolite...siis ei oleks läinud 5 tühja aastat, et masendusest välja saada. Oleksin siis  kindlasti teine inimene. Ma olen rahul sellega, kes olen täna. Mõned asjad võiks olla olemata, kuid see on minu minevik ja seda ei muuda.

Times like this I'm picking up the pieces #Unbreakable

Mul on kõrini sellest, et kõik mis teen viib mu lõpuks ikka põhja. Vahet pole kuidas käitun, lõpuks olen ikkagi mina see kes vajub ja süngesse maailma hajub. Mul on kõrini sellest, et kõik populaarne on vale. Ma lihtsalt ei viitsi enam, ma tahaks astuda oma teelt kõrvale ja vaadata kuidas teiste teed kulgevad, kas neil on kergem? Kas nad teevad paremaid otsuseid kui mina? Ma olen ka lihtsalt inimene, kuigi pärast neid läbikukkumisi ja valusaid hetki on raske seda uskuda...ma oleksin nagu elav-surnu.
Vahest ma matkin oma tee lihtsalt läbi kui zombi kes ei saa ise ka aru. Vahest ma lihtsalt ei suuda, ausalt ma püüan, aga ikka...ikka valin selle vale tee, teen ikka ja jälle selle vale otsuse. Pärast piinlen ja nutan, kas mu minevikust ei piisanud? Kas peab olema ikka ja uuesti valus?
Miks nad valetavad mulle? Miks sa väidad, et ei ole selline...sa ju tegelikult oled ja olid selline, sa ikkagi pidid valetama. Sa teadsid, et ma alles murdusin...sa ise nägid kuis mu pisarad voolasid. Miks sa mind üldse aitasid? Mu peas on nii palju küsimusi, kuid sa ei vasta neile nii kui nii...Palun ära näita, et hoolid, kuid tegelikult ei hooli. Ausalt ma ei viitsi, ma ei taha enam, ma võin öelda, et minuga on okei, ma võin oma silmad kinni suruda ja öelda, et mul on hästi, aga kas sa tead kui valus on mul valetada...tahaks ikka hetk nuttma hakkata ja siis sa veel küsid miks nii nukker olen, sa peaksid ju ometigi teadma..
Teate, ma kardan iga sõna mida keegi kuskil praotab. Ma kardan iga sekundit mil keegi oma suu avab. Ma ei suuda uskuda, ma lihtsalt ei saa usalda. Ka kõige kallimad valetavad, ka nemad näitlevad ja tekkitavad draamat. Ma olen väsinud oma aja raiskamisest ehk oleks aeg teha midagi tarka? Äkki üritaks midagi siiski lõpuks ära teha...või siiski kas ma üldse tahan enam millegi nime pingutada? Kas ma üldse viitsin veel oma aega raisata...on see aja raiskamine? Ma ei saa enam ise ka aru, inimesed on nii palju haiget teinud ja ma tean, et nad teevad ka edasi. Nüüd ma lihtsalt sulgen silmad, pigistan rusikad ja naeran. Naeran kuni nemad kukuvad, naeran kuni nad saavad lõpuks aru, et mina ei murdu enam. Tehke mis tahate, te ju ise tahtsite näha mind, kes on kui kalju. Just teie tegite minust väikest viisi koletise.
Taas käivad judinad üle keha, ma värisen ja olen just kui murdunud, kuid samas on mul nii pohhui. Ma lihtsalt ei viitsi enam nutta. Kas sina ei viitsi, ka tema ei viitsi. Meil kõigil on kopp ees. Me keegi ei viitsi enam olla selles ühiskonnas, miks peaksimegi? Nagu nii see ei muutu ju...kõik läheb veel halvemaks. Maailma kohal on vaid mustad pilved, mis me ise tekitasime ja nüüd oleme liiga rumalad, et neid hävitada. Me toodame ise seda paska, me ise oleme ju kõiges süüdi. See, et alaealised joovad ei ole ainult nende süü...see ühiskond ei annagi ju muud võimalust. Ole nerd või populaarne, selle sa valid ise...kes tahab olla vabatahtlikult kiusatav? Keegi, mitte keegi. Sellepärast ongi enamus noori ülbed ja ennasttäis. Nad tõmbavad uuesti ja uuesti seda jama kaela, ning üritavad seda viinapudeli taga lahendada, kuid see ei ju ei aita, aga ega piim paremaks ei tee. Viina lammutades suudad vähemalt korrakski naeratada. Siis suudad unustada, et sa ei olegi keegi ja kui mõttetu elu sul on, kuid oleme ausad, nii oma mõttetut elu ka parmaks ei tee. Viina on tarkade inimeste jook, sa enne targaks ja hakka siis jooma, usu mind seda paska pole vaja, see uputab ja hiljem on sellest väga rakse lahti saada.
Võimalik, et see on mul selle aasta viimane postitus, nii ma teile soovingi, JÄTKE JOOMINE MAHA, HAKAKE OMA TULEVIKU NIMEL VAEVA NÄGEMA, VÕTKE SIHT JA LIIKUGE SINNA, ÄRGE ÜRITAGE OMA MURESID UPUTADA NAD NAGU NII OSKAVAD UJUDA ühtlasi on see ka minu uue aasta lubadus..

Kus on tõsi? #ValeOnValus

Vihkan su halasid
Sest su hala on täis valesid
Ära proovi mind muuta
Ära arva et võiksid seda suuta
Ma olen parim ja olen alati olnud, kui tahan naeratan kui tahan löön molli. Ära ürita sa vöid suuta teisi muuta, aga ma ei kannata hala mis on täis vale. Tee mis tahad, võta mult kõik, ma naeran sulle ikka näkku. Ma ei lõpeta naeru enne kui olen saanud oma võidu. See mis teed süstib minusse jõudu, tõmble palju tahad ma ei lõpeta oma naeru.
Mu elu on niigi segi paisatud, saabus hullem katastroof kui saabuda sai. Me võiks endale vabalt lubada, et me ei joo enam ja vöörasse pleissi ei roni, kuid ma tean, et teeme seda ikkagi. Ma ei imesta miks inimesed kaovad, kui sõbrad on si***d. Lähed sõbrannaga ühelt peolt teisele, kus kõik on vöörad, siis see sõbranna hakkab huiama ja sa jooksed seal lihtsalt minema teadmata kus sa oled või mis edasi saab. Samal ajal typides mingite vöörastega kes lubavad su auto peale võtta ja on ka selle "toreda" sõbranna sõbrad... meid kõik veeti haledalt alt. Sa üritad mitte paanikasse sattuda, sest oled siiski võitleja ja ei lase end kannatama panna.
Siis saab telol aku ka tühjaks ja sa seikled kuskil ringi teadmata kus oled. Koguaeg on tunne, et keegi sind jälgib. Fantaasia on hüüratu ja mõtted pervertidest ja  kaubikutest lendavad peas ringi "mis siis saab kui keegi mu peale korjab ja kadunud ma olengi?" Kuidagi esimesele pinnale roomates meenub et sa ei tea korterikoodi, siis sa passid seal ja meenutad, nutma puhkedes ja oma tundeid alla surudes meenub 15, see on see õige ja lõpuks saab tuppa.
 Siis rooma oma promillidega kuidagi viimasele korrusele. Kuuldes jutte temast ja toimuvast mõtled veel pitsikese võtta, kuid siiski surud end alla ja üritad rahuneda. Teadmatus vaevab, mõtled aina neid samu ja samu mõtteid mis keegi kuskilt praotas, tema nimi sõidab mööda ajukääre ringi. Kas kuuldud on tõsi? Kas ta valetas mulle? Või valetavad teised? Ma ei tea ma ei taha isegi ettekujutada, ma ei viitsi parimat loota sest see toodab alati halvimat. Tagasi omas bandes ja natuke nalja saades suudan oma masenduse alla suruda ja natuke naeratadagi. Sel hetkel hellistavad selle "toreda" sõbranna sõbrad ja räägivad minuga tunnikese kell 4hommikul märkan, et peaks silmad sulgema ja kuskile pikali viskama. Peas käib vaid mõte "See ei ole tõsi, nad valetavad"  Mingil hetkel vajuvad lihtsalt silmad kinni ja hommikul ärkan sest keegi lõi lambi põlema ja tal on vaja tööle minna.
Nii ma siis kell 8 reisin oma parima sõbranna juurde, et natuke puhata. Kuid ega hea pole halvata vaja on 3km kõndida, käed ära jäätunud, enam ei  funka. Lõpuks jõuab kohale ja saab isegi pikali visata. Mis on point? Mis on minu moraal? Ärge kuradima pärast minge võõrasse kohta mingi sita sõbraga. Ärge ronige kuskile oma bande juurest, nii need inimesed kaovadki. Minnes koos tuleb lahkuda ka koos!

Valust ja mälestustest

Ma tõsiselt ei saa enam aru mis toimub. Mõtted mu peas on nii segi, kuid samas ka nii selged.
Ma ei tea kes olen, mida tahan? Kõik tõmbab alla, kuid samas surub ka üles. Mind häirivad valed ja ebaausus. Ma ei kannata kuidas tehakse vahet. Kas te ei tunne koolis, et teisi peetakse sinust paremaks? Mõned õpilased lihtsalt võivad näkku valetada, aga neid ikkagi usutakse ja kui mina lähen ja räägin tõtt olen valetaja. See et olen otsekohene ja aus ei saa olla ju põhjuseks miks nad mis ei salli?  Vahest on mul rakse hoida end tagasi, tahaks lihtsalt tõde karjuda. Kuid minu tõel pole ju nende jaoks väärtust. See haavab, miks on nemad paremad? Mul vähemalt bande kes toetab, aga need teised haavatavad noored? Mul on südames palju kilduteks rebitud tükke.Ka mina olin haavatav, ka mina nutsin tihti, sest oli valus. Arvad, et kerge on iga öö end magama nutta? Kas sa arvad, et mul oli kerge mõelda surmast? Vahest tundus see tõesti ainuke võimalus, kuid vaadates tagasi on see kõik nii jabur. Miks kellegi teise pärast teha endale nii? See on ju lollus, seda pole vaja. Unustage ära lause "Väljapääsu pole" väljapääs on alati olemas, küsimus on vaid selles kust seda otsida. Ära lase pead norgu, vaid tõsta see veel kõrgemale, siis kõik näevad kui hea sa oled, siis nad näevad, et sina ei saa murda. Ma ei tea paljud teist mäletavad või teavad mu veristest kättest, mu armidest ja valust.
Miks inimesed kes lubavad, et koos saame kõigest üle....miks neid enam mu ümber pole? Vahest mõtled, et see üks pauk, see üks kuul haitukas kogu valu, sa mõtled kas nad siis märkavad? Mõtle natuke oma perele, nad kõik hoolivad, nad kõik armastavad. Ka mina olen teinud teistele haiget ja sellepärast palungi nüüd vabandust. "Ma olen selline nagu olen, ärge proovige mind õpetada, ma lähen närvi ja saadan teid perse, kuid lõpuks lähen ise ikka sinna järgi" Mul on vaid üks soov maailmale, kas me võiksime ilma vigadeta elada suuta? Kas me võiksime olla ilma valuta? Kas suudaksime kõik naerda? Ma mõtlen tihti, miks oleks saanud, kui mu vanaisa elaks...ma pole teda näinud, olen vaid pilti näinud, kuid sa siiksi tundub ta mulle nii lähedane. Vahest tunnen, et ta on mu ümber, ta oleks nagu mu kaitseingel. Mu minevikus on olnud segased lood, kuid usun et selleks on ka omad põhjused. Ma naeratan tihti, see valu juba kaobki. Mu ellu tekibki juba õnne. Mul on pohhui teiste arvamusest. Ma suudan lõpuks ilma feikimata naerda, kas teate kui hea tunne see on? Jah on ka palju negatiivset, kuid olen aru saanud et tuleb olla positiivsem.  Ei tohi lasta sel pasal end alla suruda, vaid tuleb ise see pask alla suruda. Sa pead endale sisestama, et oled tugev ja aktiivne noor. Sa saad kõigega hakkama ja mingi probleemi pärast pole vaja oma teed lõpetada! Sa ei pea olema masendud teismeline, kes lahendab oma probleemid viinapudeli taga. Sa võid olla palju ennamat, unusta see minevik ja tee paremaks oma tulevik. Minu minevik jättis mulle ainult mälestused mis pole väärt sittagi. Sina aga leia enda ellu keegi kellel on sinuga samad soovid ja su haavad ära remondib!

To Wonderland #ÄraTee

Ma näen seda tulemas, see on kui valgus mis minu poole tulles plahvatab. Jalad värisevad käed muutuvad nõrgaks "Mis kuradi asi see on?" Ma ei anna alla, seisan julgelt vastu. See läheneb, enne kui olen aru saanud see plahvatab. Minus on jõudu, jõudu mida ei suuda ükski nõid mu ümber peatada. Seisan igavesti julgelt vastu valule ja surmale. Ma ei pilguta silma, sest olen võitleja. Ma näen, meenutan mida rääkisid, aga siiski plahvatusest toibun, tõusen jalule ja annan veelgi tugevama hoobi, see asi langeb, järsku kaob kui minu pisar hetkel mil tahan surra. Kui sulen oma silmad, näen sinu valeliku nägu. Nõuad, et andestaksin, jooksed minu poole pisarad põselt voolamas. Tõustes voodist, silmi avades ja sind meenutades, kuulen tõusmas müra "Ära anna alla, sa oled kuninganna ja ta ei vääri midagi"
Ma ei saa aru mis toimub. Joostes ringirattas märkan, mingit kogu enda ümber. Mõtted jooksevad, tekkib hirm ja jalad taas värisevad. Ta sosistab mulle " Girl, queens never die" Ta hääl tõuseb. Tunnen end tõusmas. Tunne kui hõljuks. Kas see on õnn või lahkun siit ilmast?
Raske on tajuda kes olen ja mida siit üldse veel tahan? Kuuldes püssilasku kukun, maandun kuskil, mis meenutab vanglat. Mingi mehike karjub mulle "Ära tee! Tüdruk jookse, kao, see pole koht sinu jaoks" Joostes ja mõeldes, vihast karjudes ja surmahirmu tundes põgenen. Jooksen kuidas jaksan. Süda taob ja verd lendab, kui oa varrest.
Ma ei taipa kas olen taevas või on see surm põrgust mis mind ikka veel taga ajab. Ma ei suuda enam joosta, kukun betoon põrandale, südamest tilkuv veri voolab rentslisse. Tuleb jälle see naljakas kuju "Tõuse ja sära oled veel noor, ära sure" Hirmust, kuid elamis tahtest tõusen, hoian kinni oma südamest, mis voolab, kui juga. Suliseb ja muliseb, värvib mu käe punaseks.
 Sulgen silmad "Emme emme päästa mind, ma ei suuda enam, ma tahan surra, ma igatsen headust, ma igatsen elu, ma igatsen õnne, ma ei taha valu, vaid sinu kallistusi" Pisarad voolavad, kuid neid kuivatab üks tädike "Ära nuta, sa pole hukas, päästa end" See tädike muutub suureks ja hirmsaks, ta läheb näost punaseks. Ma kardan, karjun ja kisendan kuidas jaksan.
Mõtted teevad ülemaailma reisi. Silmi avades avastan end kuskilt wc põrandalt, silett käes ja veri jookseb mööda rannet alla. Kuskilt tuleb mu ema ja naeratab "See ei ole lahendus, tõuse püsti. Tean, et tahad elada. Kallis sa ei pea alati tugev olema. Ma olen sinu jaoks  alati olemas" Kisendan ja karjun, müra mu ümber on valju, kuulen pininat, tunnen end maandumas. Jalad just kui puudutaksid maad. Kuulen kisendavat last "Emme, kas see tüdruk on nüüd elus? Miks ta hüppas?"

Vihane aga motiveeritud #ärahuia

Ütled et mul pole motivatsiooni, arvad et olen hale ja jään ootama. Aga ma saadan su pikalt. Liigun edasi, sest ma saan. Liigun sest tahan. Lähenen oma eesmärkidele, sest on mille nimel pingutada. Aga sina hale nolk, mine kooli, otsi midagi püsivat. See et iga pidu uue naisega oled ei ole lahe, teed oma margi maha. Poja sa rikud oma mainet, missest et sul seda enam pole. Sa ei liigu asjadega edasi, vaid vajud tagasi nagu üks hale peni. Õpi elama oma elu, õpi hindama teiste oma. Sa aru ma tahan ausust, ära imesta kui ma sind ei tereta. Mees sa elad 60nedates, hariduseta matsid pole enam moes. Sa pole õige mees, sa oled EI. Jätka samas vaimus kuni jääd ilma ka oma viimasest hambast. Arvad, et keegi ei suuda sind asendada? Saa aru mees see koera junn pargis on ka parem kui sina. Vihased massid ei anna sulle andeks. Ära rooma mu juurde tagasi kui oled põhjas, sest mina löön sulle kannaga näkku "nähh bitch sure" saa aru minuga ei huia. Minu elu ei tule keegi rikkuma, eriti selline nagu sina. Kas tõde on valus? Kuradima maakas. Arvad tõesti, et suudad minu kannatama panna? Oh ei poja sa eksid. Norid jälle vale inimesega tüli, hiljem vingud jälle, et löödi pea vastu kivi. Üks kord vöiks ju mõistus koju tulla, ah sorry düüd su mõistus on kodutu. Sa ei taba hetkel mil on säästukas soodukas "Haledad uus elu on odav, selle saab kukkudes kaljult" Sa eitad kõike, aga ma nägin ise. Avasin oma silmad ja vaatasin oma silmadega, kui hale kutsikas sa oled. Palun hoia minust ja mu lähedastest eemale. Ühe korra sind veel oma hoovis näen on arm su vasakul käel. Arvad, et ma ei suuda? Ai mees sa ei tea mind. Kui rääkisin milline olen oli sul täielik mällar. Aga mina mäletan, mäletan iga kui ka viimset sõna. Sa oled valetaja, valed on valed. Hale sina oled surmani hale. Ma ei karda sind lüüa, ma ei karda teha sinu taevast põrgut. Mõtle enne kui alustad, mõtle keda sa tahad ära kasutada. Sinu vastu ei aita lõuahaak, sind ei hävita ka mürk, sa oled lihtsalt üks kodutu kaak. Mul on kahju...mul on tõsiselt kahju inimestest sinu ümber. Kuid tea sa hävid ja siis lõppevad ka teiste piinad tõmba pöidlad pihku, siis ei teki sul suremis ohtu. Su kohta levib nii palju halba ja see kõik on kurdadima tõsi. Sa oled südamete murdja ja siis tuled vinguma, kui sinu süda murtud on. Mees, vihased massid hakkavad sind kägistama. Su valed poovad sind ise lõpuks üles. Teate oma olen väsinud,,,olen väsinud inimestest kes tõmbavad mind alla. Sellised kahepalgelised ei aja mind hauda, mina ajan nemad hauda. Nad tahavad mind põhja lüüa, tahavad näha mu surma, aga ma naeran nende üle. Minu jaoks on see teema nii kuradima naljakas. Kas sinu jaoks ongi õige elu see, kui oled mällaris? Kas on tõesti nii lahe mitte mäletada? Sa oled sõnniku hunnik, sa vaid piinad inimesi. Sa tahad vaid nende tundeid purustada. Lihtsalt mu silmavaade tapab teid, kuradima kahepalgelised. Tead poja sul on suur suu, hoia see parem koomal muidu oled ise hiljem koomas, Siililegi ju selge, et oled debiilik.

Elu, Mina, Sina, Heit, Laav

Päris hale on mõelda, et mõnele meeleheitel teismeline tundun. Inimesed kes ta ütlete "Wow see polegi veel end ära killinud" siis võtke teadmiseks seda ei juhtugi, palvetage palju tahate aga mina elan. Ma võin langeda võin olla näoga põrandasse kinni surutud, aga ma olen tugevam, kui kõik teie tugevused kokku, ma elan kauem kui kõik teie elud kokku. Saada oma sõnad sõtta, sõdi minu vastu, aga oled stiilne. Õpi sõnu kasutama ja neid seadma, ära loobi paska suust välja, pask tuleb teisest kohast niigi välja. Tegelikult ma armastan teie viha, seda kuidas te ei salli mind on kuradima armas. Ma olen nii kuradima õnnelik, et teile pinget pakun. See kui keegi väidab kui lahe ja suurepärane olen on palju magedam, kui teie magedad solvangud. Ärge valetage mulle näkku, ma tean kes on inimesed kes mind ei salli. Ma tean kes te olete mu nina ees "pailapsed" aga seljataga nagu mingid kuradima moorid, kas te tõesti julgete arvata, et räägin teile kõike. Arvate tõesti, et teate tõde minust? Kas sul endal pole nii hale sellist asja uskuda? Ma võin olla kiire kui kõige kediirem tuul, aga teie valedele ma järgi ei jõua. Kuulujutte on nii palju, et ma pole nii palju minuteidki hingand. Sulle võib-olla tundub, et mu süda on must, aga sinu jaoks mul ainult must süda ongi. Maailm on täis tumedaid inimesi, tumedaid paiku, tumedaid jutte, vahest tundubki kõik tume, aga nii see siiski pole. Kui ma oleksin tõesi nüüd nii hukkas, sa ma ei sihiks gümmnaasiumi, mul ei oleks nii head hinded, Kas sa tõesti arvad et joon iga nv? Esiteks kus noorinimene selle raha võtab, jah võib-olla sinu papa ja mamma viskavad sulle raha kui koerale süüa ette "Sä võta" Aga mina tahan ise endaga hakkama saada. Ma tahan võimalikult ruttu iseseisvat elu. "Ma ei küsi emalt raha, sest ma ei tea mis see swag on". Tegelikult on hirmus, see ühiskond läheb juba avalikult süngeks. Kuhu kaovad kõik need noored? Miks nad surnuna leitakse? Ma ei tea neid, aga mul on raske kuulda, kuidas nad kaovad, kuidas nad surevad ja kuidas mitte keegi midagi ei tea... mu pea on täis küsimusi, kuid isegi professionaalid ei ole neile vastuseid leidnud. Ma tunnen, et mul on viimaks hästi, kõik on ilus, enam-vähem kombes, hakkab vaikselt paika tiksuma, aga maailm, mis toimub? Iga kuu, iga päev isegi iga minut ja sekund on uus katastroof. Kõik mis hetkel toimub on nii ettearvamatu. Keegi ei suuda näha mis homme saab. Iga hetk mil mina muutun õnnelikumaks, muutub maailm süngemaks. Kõik need uued inimesed minu bandes on aga õnnelikud...Ma ütlen tihti, et maailm onhukkas, et maailma vallutavad probleemsed noored, aga see ongi ju nii. Banded on nii suured, et iga üks teab kedagi, kes teab kedagi, kes teab jälle oma korda kedagi kes teab midagi. Keeruline värk, ärge vahepeale ära kaduge ja olge rahus Peace!

Motivatsioon

Miks on noortel kopp ees, miks keegi enam ei viitsi? Me oleme luku taga, me ei või ise otsustada. Kõik on kellegi teise poolt kirjapandud. Tulevik on meie eest otsustatud. Siis te imetsate miks on tänapäev nii hukkukas. Järele on jäänud vaid vihastes massides kapriised noored. Armastusest on saanud viha. Paljud ei viitsi omandada haridust, sest koolist on tehtud vangla ja kõik  seal näib nii tume. Sa istud seal tunde isegi kui sa ei taha seal olla, sul pea valutab, masendus tekkib ja siis hakkab keegi veel lõugama "Kuidas sa nii loll oled? Kuidas sa aru ei saa?" Võib-olla ma ei tahagi aru saada, kui seal minuga nii käitutakse, äkki viskab mul koppa ette see, et ma pean olema sama andekas, kui kõik teised. Äkki ma ei viitsi kulutada 2-4 tundi, et pärast kooli lihtsalt tuupida. Võib-olla ma tahan päris elu, kogemusi, päris õnne. Mõelge nüüd ajudega kust ma võtan selle aja. Ma põlen juba enne läbi kui ma suudan "päris" elu näha. Ärge küsige miks joome? Kõik noored teevad nii, kõik noored on hukkas. Meil kõigil on samad probleemid. Me kõik üritame leida väljapääsu samal viisil.
Kuid me ei leiagi seda. Üritades unustada, meenub veel rohkem. Leides lahenduse ühele probleemile ilmub veel neli. Me elame ja õppime, aga see on vahest kuradima valus. Sa tahad teha sellele lõpu, kuid siis ilmub ühest peost valgus. Sa suudad olla natukene õnnelik, kuid esmaspäeval meenub juba et on kolm kontrolltööd, matemaatika on kaks ja sa jäid mendile ka pasti. Pea on täis muresid, sa otsid vaid lahendusi, kuidas vanemad ei teaks. Nende pisike lapsuke ei saa ju selline olla. Keegi ei taha uskuda, et just tema laps on see, kes on hukkas ja ei leia väljapääsu. Vahest ma tahaks karjuda, tahaksin lihtsalt ära joosta. Reeded on minu jaoks kui taevas, minu jaoks ongi reede Jumal. Ma hoian 5päeva nädalas hinge kinni ja püüan hakkama saada, otsin 5päeva põhjust, miks üldse midagi teha. Igapäevaga tundub tulevik tumedam, ma üritan, ma püüan, aga ma lihtsalt ei jõua. Ma vajun kui tõusen. Ma suren, kui üritan elada. Ma nutan, kui tahaksin naerda. Ma naeran, kui tahaksin nutta. Kõik siin maailmas on ümber pööratud.  Kui sul on mingi probeelem oled sa kohe kriminaal. Iga tragöödia teeb minust veel hullema krimnaali. On ainult arvamused, on inimesed kes ei tea. Ma üritan hoida selget rühti, kuid keegi peksab alatasa mu sihte. Mu selg on kui raud, see ei purune, kuid tekkivad mõlgid. Meil on alles vaid massiviha, igal pool on kurjus ja unetud ööd. Sa tuled koju haised kui vana joodik, kes on prügikastis ööbinud. Aga ei sinu jaoks on see jumala normaalne. Sa ei tahagi midagi paremat saavutada. Sa jood iga reede oma probleemid minema, kuid sa ei saa ikka veel aru et nad on õppinud ujuma. Sa värised iga laupäeva hommik üle kere, sest siis hakkab alkohol kaduma. Sa mõtled alati, et see oli viimane kord, aga kurat palju sa endale ikka valetad? Ütle kohe ära, et see ei lõppegi, sa ei tee seda, sest sa ei suuda sellega leppida. Sa saad ise ka aru, kui valesti kõik on. Sa tead, et saaks paremini. Kuid sul puudub tähtsaim asi elus, motivatsioon. Õpi elame enda tuleviku nimel, ära ela teistele, ka mina õpin...üks päev see juhtub, saan paremaks. Ütlen inimestele tihti, et mul pole enam lootust, kuid järgmist lauset alustan "Ma loodan ka, et..." Siis öeldakse mulle, et sul siiski onju lootus, kuid ma ajan selle tagasi. Ütlen, et see on lõpp, lootust ei eksisteeri...Teate mis?
Üritades inimesi mõista, ma vajun sügavasse unne, sest see maailm näib suremas...