Kus on tõsi? #ValeOnValus

Vihkan su halasid
Sest su hala on täis valesid
Ära proovi mind muuta
Ära arva et võiksid seda suuta
Ma olen parim ja olen alati olnud, kui tahan naeratan kui tahan löön molli. Ära ürita sa vöid suuta teisi muuta, aga ma ei kannata hala mis on täis vale. Tee mis tahad, võta mult kõik, ma naeran sulle ikka näkku. Ma ei lõpeta naeru enne kui olen saanud oma võidu. See mis teed süstib minusse jõudu, tõmble palju tahad ma ei lõpeta oma naeru.
Mu elu on niigi segi paisatud, saabus hullem katastroof kui saabuda sai. Me võiks endale vabalt lubada, et me ei joo enam ja vöörasse pleissi ei roni, kuid ma tean, et teeme seda ikkagi. Ma ei imesta miks inimesed kaovad, kui sõbrad on si***d. Lähed sõbrannaga ühelt peolt teisele, kus kõik on vöörad, siis see sõbranna hakkab huiama ja sa jooksed seal lihtsalt minema teadmata kus sa oled või mis edasi saab. Samal ajal typides mingite vöörastega kes lubavad su auto peale võtta ja on ka selle "toreda" sõbranna sõbrad... meid kõik veeti haledalt alt. Sa üritad mitte paanikasse sattuda, sest oled siiski võitleja ja ei lase end kannatama panna.
Siis saab telol aku ka tühjaks ja sa seikled kuskil ringi teadmata kus oled. Koguaeg on tunne, et keegi sind jälgib. Fantaasia on hüüratu ja mõtted pervertidest ja  kaubikutest lendavad peas ringi "mis siis saab kui keegi mu peale korjab ja kadunud ma olengi?" Kuidagi esimesele pinnale roomates meenub et sa ei tea korterikoodi, siis sa passid seal ja meenutad, nutma puhkedes ja oma tundeid alla surudes meenub 15, see on see õige ja lõpuks saab tuppa.
 Siis rooma oma promillidega kuidagi viimasele korrusele. Kuuldes jutte temast ja toimuvast mõtled veel pitsikese võtta, kuid siiski surud end alla ja üritad rahuneda. Teadmatus vaevab, mõtled aina neid samu ja samu mõtteid mis keegi kuskilt praotas, tema nimi sõidab mööda ajukääre ringi. Kas kuuldud on tõsi? Kas ta valetas mulle? Või valetavad teised? Ma ei tea ma ei taha isegi ettekujutada, ma ei viitsi parimat loota sest see toodab alati halvimat. Tagasi omas bandes ja natuke nalja saades suudan oma masenduse alla suruda ja natuke naeratadagi. Sel hetkel hellistavad selle "toreda" sõbranna sõbrad ja räägivad minuga tunnikese kell 4hommikul märkan, et peaks silmad sulgema ja kuskile pikali viskama. Peas käib vaid mõte "See ei ole tõsi, nad valetavad"  Mingil hetkel vajuvad lihtsalt silmad kinni ja hommikul ärkan sest keegi lõi lambi põlema ja tal on vaja tööle minna.
Nii ma siis kell 8 reisin oma parima sõbranna juurde, et natuke puhata. Kuid ega hea pole halvata vaja on 3km kõndida, käed ära jäätunud, enam ei  funka. Lõpuks jõuab kohale ja saab isegi pikali visata. Mis on point? Mis on minu moraal? Ärge kuradima pärast minge võõrasse kohta mingi sita sõbraga. Ärge ronige kuskile oma bande juurest, nii need inimesed kaovadki. Minnes koos tuleb lahkuda ka koos!