Mul on kõrini sellest, et kõik mis teen viib mu lõpuks ikka põhja. Vahet pole kuidas käitun, lõpuks olen ikkagi mina see kes vajub ja süngesse maailma hajub. Mul on kõrini sellest, et kõik populaarne on vale. Ma lihtsalt ei viitsi enam, ma tahaks astuda oma teelt kõrvale ja vaadata kuidas teiste teed kulgevad, kas neil on kergem? Kas nad teevad paremaid otsuseid kui mina? Ma olen ka lihtsalt inimene, kuigi pärast neid läbikukkumisi ja valusaid hetki on raske seda uskuda...ma oleksin nagu elav-surnu.Vahest ma matkin oma tee lihtsalt läbi kui zombi kes ei saa ise ka aru. Vahest ma lihtsalt ei suuda, ausalt ma püüan, aga ikka...ikka valin selle vale tee, teen ikka ja jälle selle vale otsuse. Pärast piinlen ja nutan, kas mu minevikust ei piisanud? Kas peab olema ikka ja uuesti valus?
Miks nad valetavad mulle? Miks sa väidad, et ei ole selline...sa ju tegelikult oled ja olid selline, sa ikkagi pidid valetama. Sa teadsid, et ma alles murdusin...sa ise nägid kuis mu pisarad voolasid. Miks sa mind üldse aitasid? Mu peas on nii palju küsimusi, kuid sa ei vasta neile nii kui nii...Palun ära näita, et hoolid, kuid tegelikult ei hooli. Ausalt ma ei viitsi, ma ei taha enam, ma võin öelda, et minuga on okei, ma võin oma silmad kinni suruda ja öelda, et mul on hästi, aga kas sa tead kui valus on mul valetada...tahaks ikka hetk nuttma hakkata ja siis sa veel küsid miks nii nukker olen, sa peaksid ju ometigi teadma..
Teate, ma kardan iga sõna mida keegi kuskil praotab. Ma kardan iga sekundit mil keegi oma suu avab. Ma ei suuda uskuda, ma lihtsalt ei saa usalda. Ka kõige kallimad valetavad, ka nemad näitlevad ja tekkitavad draamat. Ma olen väsinud oma aja raiskamisest ehk oleks aeg teha midagi tarka? Äkki üritaks midagi siiski lõpuks ära teha...või siiski kas ma üldse tahan enam millegi nime pingutada? Kas ma üldse viitsin veel oma aega raisata...on see aja raiskamine? Ma ei saa enam ise ka aru, inimesed on nii palju haiget teinud ja ma tean, et nad teevad ka edasi. Nüüd ma lihtsalt sulgen silmad, pigistan rusikad ja naeran. Naeran kuni nemad kukuvad, naeran kuni nad saavad lõpuks aru, et mina ei murdu enam. Tehke mis tahate, te ju ise tahtsite näha mind, kes on kui kalju. Just teie tegite minust väikest viisi koletise.
Taas käivad judinad üle keha, ma värisen ja olen just kui murdunud, kuid samas on mul nii pohhui. Ma lihtsalt ei viitsi enam nutta. Kas sina ei viitsi, ka tema ei viitsi. Meil kõigil on kopp ees. Me keegi ei viitsi enam olla selles ühiskonnas, miks peaksimegi? Nagu nii see ei muutu ju...kõik läheb veel halvemaks. Maailma kohal on vaid mustad pilved, mis me ise tekitasime ja nüüd oleme liiga rumalad, et neid hävitada. Me toodame ise seda paska, me ise oleme ju kõiges süüdi. See, et alaealised joovad ei ole ainult nende süü...see ühiskond ei annagi ju muud võimalust. Ole nerd või populaarne, selle sa valid ise...kes tahab olla vabatahtlikult kiusatav? Keegi, mitte keegi. Sellepärast ongi enamus noori ülbed ja ennasttäis. Nad tõmbavad uuesti ja uuesti seda jama kaela, ning üritavad seda viinapudeli taga lahendada, kuid see ei ju ei aita, aga ega piim paremaks ei tee. Viina lammutades suudad vähemalt korrakski naeratada. Siis suudad unustada, et sa ei olegi keegi ja kui mõttetu elu sul on, kuid oleme ausad, nii oma mõttetut elu ka parmaks ei tee. Viina on tarkade inimeste jook, sa enne targaks ja hakka siis jooma, usu mind seda paska pole vaja, see uputab ja hiljem on sellest väga rakse lahti saada.
Võimalik, et see on mul selle aasta viimane postitus, nii ma teile soovingi, JÄTKE JOOMINE MAHA, HAKAKE OMA TULEVIKU NIMEL VAEVA NÄGEMA, VÕTKE SIHT JA LIIKUGE SINNA, ÄRGE ÜRITAGE OMA MURESID UPUTADA NAD NAGU NII OSKAVAD UJUDA ühtlasi on see ka minu uue aasta lubadus..
No comments:
Post a Comment