To Wonderland #ÄraTee

Ma näen seda tulemas, see on kui valgus mis minu poole tulles plahvatab. Jalad värisevad käed muutuvad nõrgaks "Mis kuradi asi see on?" Ma ei anna alla, seisan julgelt vastu. See läheneb, enne kui olen aru saanud see plahvatab. Minus on jõudu, jõudu mida ei suuda ükski nõid mu ümber peatada. Seisan igavesti julgelt vastu valule ja surmale. Ma ei pilguta silma, sest olen võitleja. Ma näen, meenutan mida rääkisid, aga siiski plahvatusest toibun, tõusen jalule ja annan veelgi tugevama hoobi, see asi langeb, järsku kaob kui minu pisar hetkel mil tahan surra. Kui sulen oma silmad, näen sinu valeliku nägu. Nõuad, et andestaksin, jooksed minu poole pisarad põselt voolamas. Tõustes voodist, silmi avades ja sind meenutades, kuulen tõusmas müra "Ära anna alla, sa oled kuninganna ja ta ei vääri midagi"
Ma ei saa aru mis toimub. Joostes ringirattas märkan, mingit kogu enda ümber. Mõtted jooksevad, tekkib hirm ja jalad taas värisevad. Ta sosistab mulle " Girl, queens never die" Ta hääl tõuseb. Tunnen end tõusmas. Tunne kui hõljuks. Kas see on õnn või lahkun siit ilmast?
Raske on tajuda kes olen ja mida siit üldse veel tahan? Kuuldes püssilasku kukun, maandun kuskil, mis meenutab vanglat. Mingi mehike karjub mulle "Ära tee! Tüdruk jookse, kao, see pole koht sinu jaoks" Joostes ja mõeldes, vihast karjudes ja surmahirmu tundes põgenen. Jooksen kuidas jaksan. Süda taob ja verd lendab, kui oa varrest.
Ma ei taipa kas olen taevas või on see surm põrgust mis mind ikka veel taga ajab. Ma ei suuda enam joosta, kukun betoon põrandale, südamest tilkuv veri voolab rentslisse. Tuleb jälle see naljakas kuju "Tõuse ja sära oled veel noor, ära sure" Hirmust, kuid elamis tahtest tõusen, hoian kinni oma südamest, mis voolab, kui juga. Suliseb ja muliseb, värvib mu käe punaseks.
 Sulgen silmad "Emme emme päästa mind, ma ei suuda enam, ma tahan surra, ma igatsen headust, ma igatsen elu, ma igatsen õnne, ma ei taha valu, vaid sinu kallistusi" Pisarad voolavad, kuid neid kuivatab üks tädike "Ära nuta, sa pole hukas, päästa end" See tädike muutub suureks ja hirmsaks, ta läheb näost punaseks. Ma kardan, karjun ja kisendan kuidas jaksan.
Mõtted teevad ülemaailma reisi. Silmi avades avastan end kuskilt wc põrandalt, silett käes ja veri jookseb mööda rannet alla. Kuskilt tuleb mu ema ja naeratab "See ei ole lahendus, tõuse püsti. Tean, et tahad elada. Kallis sa ei pea alati tugev olema. Ma olen sinu jaoks  alati olemas" Kisendan ja karjun, müra mu ümber on valju, kuulen pininat, tunnen end maandumas. Jalad just kui puudutaksid maad. Kuulen kisendavat last "Emme, kas see tüdruk on nüüd elus? Miks ta hüppas?"