Valust ja mälestustest

Ma tõsiselt ei saa enam aru mis toimub. Mõtted mu peas on nii segi, kuid samas ka nii selged.
Ma ei tea kes olen, mida tahan? Kõik tõmbab alla, kuid samas surub ka üles. Mind häirivad valed ja ebaausus. Ma ei kannata kuidas tehakse vahet. Kas te ei tunne koolis, et teisi peetakse sinust paremaks? Mõned õpilased lihtsalt võivad näkku valetada, aga neid ikkagi usutakse ja kui mina lähen ja räägin tõtt olen valetaja. See et olen otsekohene ja aus ei saa olla ju põhjuseks miks nad mis ei salli?  Vahest on mul rakse hoida end tagasi, tahaks lihtsalt tõde karjuda. Kuid minu tõel pole ju nende jaoks väärtust. See haavab, miks on nemad paremad? Mul vähemalt bande kes toetab, aga need teised haavatavad noored? Mul on südames palju kilduteks rebitud tükke.Ka mina olin haavatav, ka mina nutsin tihti, sest oli valus. Arvad, et kerge on iga öö end magama nutta? Kas sa arvad, et mul oli kerge mõelda surmast? Vahest tundus see tõesti ainuke võimalus, kuid vaadates tagasi on see kõik nii jabur. Miks kellegi teise pärast teha endale nii? See on ju lollus, seda pole vaja. Unustage ära lause "Väljapääsu pole" väljapääs on alati olemas, küsimus on vaid selles kust seda otsida. Ära lase pead norgu, vaid tõsta see veel kõrgemale, siis kõik näevad kui hea sa oled, siis nad näevad, et sina ei saa murda. Ma ei tea paljud teist mäletavad või teavad mu veristest kättest, mu armidest ja valust.
Miks inimesed kes lubavad, et koos saame kõigest üle....miks neid enam mu ümber pole? Vahest mõtled, et see üks pauk, see üks kuul haitukas kogu valu, sa mõtled kas nad siis märkavad? Mõtle natuke oma perele, nad kõik hoolivad, nad kõik armastavad. Ka mina olen teinud teistele haiget ja sellepärast palungi nüüd vabandust. "Ma olen selline nagu olen, ärge proovige mind õpetada, ma lähen närvi ja saadan teid perse, kuid lõpuks lähen ise ikka sinna järgi" Mul on vaid üks soov maailmale, kas me võiksime ilma vigadeta elada suuta? Kas me võiksime olla ilma valuta? Kas suudaksime kõik naerda? Ma mõtlen tihti, miks oleks saanud, kui mu vanaisa elaks...ma pole teda näinud, olen vaid pilti näinud, kuid sa siiksi tundub ta mulle nii lähedane. Vahest tunnen, et ta on mu ümber, ta oleks nagu mu kaitseingel. Mu minevikus on olnud segased lood, kuid usun et selleks on ka omad põhjused. Ma naeratan tihti, see valu juba kaobki. Mu ellu tekibki juba õnne. Mul on pohhui teiste arvamusest. Ma suudan lõpuks ilma feikimata naerda, kas teate kui hea tunne see on? Jah on ka palju negatiivset, kuid olen aru saanud et tuleb olla positiivsem.  Ei tohi lasta sel pasal end alla suruda, vaid tuleb ise see pask alla suruda. Sa pead endale sisestama, et oled tugev ja aktiivne noor. Sa saad kõigega hakkama ja mingi probleemi pärast pole vaja oma teed lõpetada! Sa ei pea olema masendud teismeline, kes lahendab oma probleemid viinapudeli taga. Sa võid olla palju ennamat, unusta see minevik ja tee paremaks oma tulevik. Minu minevik jättis mulle ainult mälestused mis pole väärt sittagi. Sina aga leia enda ellu keegi kellel on sinuga samad soovid ja su haavad ära remondib!