Väsinud olemast nice aka tänamatu kiddo

Te inimesed võikside end vahest minu olukorda panna. Kallid ema ja isa, kõigi vanemad, kas teil on tõesti nii raske meid mõista? Kas tõesti on raske mõelda tagasi sellele ajale kui te ise noored olite ja vigu tegite. Te ei sündinud elukogenenuna siia, kuidas te saate siis nõuda et meie seda oleksime?
Me teemegi vigu, aga kas sellepärast on vaja lõuata? Jah, ma saan ise ka aru, et ma teen valesti. Kallid vanemad, see lõugamine ei aita. Kui pean oma otsust paremaks, siis on mul teie omast julmalt pohhui. Ma tahan ise õppida. Tahan oma jamad ise kokkukeerata ja hiljem selle masendava supi ära lurpida. Ma olen siiani oma pasaga ise hakkama saanud ja saan seda ka nüüd.
Ma olen lõpuks leidnud midagi mis hoiab mul pisarad tagasi. Ma ei nuta enam ööotsa ja ei lähe kooli pahupidi nutetud silmadega, kas te pole minuüle uhked? Ema, Isa ma lõpuks leidsin lootuse...oeh teid kuulates tundub mulle vahest, et teid eriti ei huvita, kas mul on tegelikult lootust või ei ole.
Teile piisab minu feigist naeratusest ja naerust, sest teie printsess ei tohiks ju pisaraid poetada. Tegelikult ma vajaks kedagi kes ei suruks mulle seda paska kohe näkku tagasi kui olen oma suu avanud. Te võiks mind lihtsalt vahest kuulata, pole vaja neid küsimusi millele ma vastata ei taha. Kas keegi võiks mu lihtsalt ära kuulata ilma moraalita?
Ma ei oska olla, te olete kallid, kuid vahest ajate mind kuradima närvi. Ma üritan olla nice teie vastu, kõigi vastu...aga ma olen kuradima väsinud. Tired to be nice. 
Kui te vaid teaksite kui haiged tunded on mind vallanud. Te avastasite mu lõikumise, kuid enesetapukatsetest ei tea te keegi midagi. Kas te kujutateette ennast sillaserval "olla või mitte?"
See ei ole kerge, elu ongi vahest nii kuradima raske, ärge palun ronige kuskile kõrgustesse hüppama. Püssipauk ka ei aita. Mingeid tabalasid on mõttetu süüa, endal on lihtsalt rõve pärast maoloputust olla. Surm ei ole lahendus, pole kunagi olnudki. See mõtte, et surm aitab laitke kohe maha.
Igaljuhul need tunded...vahest võtsid nad mu üle nii suure võimsuse, et ma lihtsalt nuttsin. Avastasin end ühelhetkel lihtsalt zilettitera kätte surumas. See ei ole naljakas, ärge tehke nii!
Iga sõna...mõelge...inimestel on tunded, meil kõigil on.
Alkohol-see imelik jook, mis meid kõiki masendunud ja elumõtetta noori ühendab. Meie päralt on nädalavahetused, räme läbu. See on põgenemine, meie väljapääs kas vanemate või lihtsalt mingi muu pasa eest. Pooli asju küll ei mäleta, aga fakt on see nemad mõistavad, nad on sama sugused "debiilikud" nagu ma ise. Tunnen end nendega hästi.
Võib-olla ongi see minu probleem, need "heidikud" pakkuvad mulle rohkem kodutunnet, kui mu soe ja armastav perekond. Ma peaksin olema õnnelik laps, sest mul on sellised vanemad, sugulased. Nad aitavad mu alati igast olukorrast välja. Kurb on aga see, et ma ei oska seda hekel väärtustada.
I'm sorry...Love yah guys

Tema

Mu lähedal on keegi kes muudab mu pisarad õnneks, keegi kes paneb suunurgad tõusma. Vahest on minuga võimatu, aga tema saab sellest hoolimata minuga hakkama. Mu süda, sel on olnud palju kilde. Need killud on aegajal üksteist eemaldunud, kuid tema kallistus surub mu südame taas üheks.  See tunne mis valdab mind olles tema lähedal on nii imeline, et sellest saaks ka rõõmsaks kõige masendunum inimene. Mu pisarad, neid ei ole enam, nad on kadunud. Kuni kõnnib tema minu kõrval saan mina vaid naeratada. Ma ei osanud olla õnnelik, kui aus olla siis ei teadnud selle sõna tähendustki. Ta õpetas mulle, et ka kõige kurvemas päevas leidub killuke õnne. Iga tüli, iga vaidlus-mul on valus. Ma kardan, et rikun kõik jälle ära. See on mul ju kombeks rikkuda oma õnne. Ta on nii imeline, et igakord võiks imestusest pikali kukkuda. Ta on mu teine pool, parima asi mis sai minuga juhtuda. Ta on mu armastus, mu õnne tunne, mu parim emotsioon. Ära muuda midagi, armasta mind lihtsalt nii nagu armastad. Päevad, tunnid ja sekundid ilma temata on kui veedetud aeg ilma elumõteta.
Armastan sind nii väga <3

See tühjus...

Tühjus

Karolina Niinelo

Sa oled nii kummaline, 

samas minu jaoks nii lummav.

Kaotan nii tihti end

leides oma mõtteist sind

Vahest on raske

jälgida oma südant

tegemata laske

Olen seda palju kordi üritand

võlts naer, võlts õnn

võlts maailm

see kõik,

on nii kuradima võlts

Tihti leian end öö pimedusest,

jalutamas mööda käänulisi teid.

Kadunud on lootus, tunded on tühjad

õnn on loojunud.

Olen vaid mina

ja see kummaline tähtede sära.

Vahest leian pimedusest lootust,

kuid tihtipeale tähendab see enese kaotust.

Olen tühjus,

kes kulgeb mööda veel tühjemat rada

olla tühi- see ei ole hea,

kuid selle vastu ei saa

from

Müstika

from

"I have lots of things to prove to myself. One is that I can live my life fearlessly." 
-Oprah Winfrey.




Vahest on nii raske teisi inimesi mõista. On hetki kui maailm on korralikult segi pööratud. Enam ei olekski miski nagu õige, kõik tundub nii vale. Valu on kui migreeni hoog, kui see lõpuks läbi saab siis loodad, et seda enam ei tuleks. Kuid siiski saabub päev mil on see tagasi. Põskedest alla voolamas on vaid pisarad...
Vahest olen ma nii lootusetu, et isegi kõige kallimad ei suuda mu tuju tõsta. Mälestused teevad haiget, sest need ei taha ununeda. Ma olen kinni selles mis oli, ma ei taha olla. Aga mineviku ju ei muuda.
Tean vaid üht-maailm on meis endas kinni. Sa võid saavutada kõike, jõuda tippu, kui seda vaid ise tahad. Alati ei ole see kerge, elul on varuks tuhandeid takistusi isegi miljoneid, aga see hetk, see imeline tunne kui oled kõigist takistustest üle hüpanud...uskuge mind, see on seda väärt.
Mu pea on täis deemoneid. Kunagi ma vihkasin neid, kuid nendega sõbrunedes võid sa elu nautida. Kui oskad nendega hakkama saada siis suudad lõpuks õnne tunda. Algul on tunne, et lähed hulluks. Tahaks kaduda, karjuda, hüppata kuskilt alla, sest terve pea on nende jubedusi täis. See pole valu, see pole õnn. See on hirm. Sa ei tunneta, sa ei tunne, oled seest tühi, sest keegi sõi su hinge ja nüüd pakub mõnu vaid valu. Minu nägu, see on sündinud valust. Mu keha, see on voolitud pisaraist, mis voolavad aina uuesti ja uuesti mööda mu põski.
Ma armastan pimedust, siis ümbritsevad mind tähed- nii ilusad, maagilised, täis õnne ja mis põhiline keegi ei näe kuis nutan. Mu kaaslaseks on vaid tuul, kes paitab õrnalt mu põski.
Üks päev taastub lootus, siis sa oled beauty from the pain, üks päev tuleb tagasi ka õnn. Ellu tungib keegi kelle kõrval ei saa õnnetu olla. Maailm on täis imesi, kuid esmalt pead laskma end üllatada.
Sa ei taha olla ju surmani lihtsalt mingi sad song.

from

Sina

Sa tulid, 

panid mu uskuma pärast seda pikka ja lõpmatu valu, et ka mina võin olla keegi. 

Panid mu taas tundma rõõmu, suutsid tõsta üles suunurgad mis olid juba aastaid mööda maad olnud. Su silmades on mingi kummaline sära, 

mis paneb mu rõõmustama. 

Vaid sinu lähedus teeb minust õnnelikuima olevuse. 

Sa oled nii eriline, 

isegi kui oled kuri või pahane. 

Minu süda on sinu. 

Sa oled ainukene, kes teab kui jobu ma olla võin, 

aga sellest hoolimata sa ikkagi armastad...

Mind korda teha polnud kerge, 

kuid sa siiski tegid seda. 

Tungisid mingil kummalisel viisil mu südamesse. '

See ei olnud kerge, kuid sa said hakkama! 

Olin kukkumas sügavusse, 

oleksin kadunud,

 kuid ei kusakilt ilmusid minu ette sina. 

Panid mu tundma, et olen eriline, 

et keegi vajab mind. 

Ma lõpetasin selle vajumise,

 ronisin sealt sügavikust välja. 

Nüüd ma säran!

Mul on elumõte-sina

Oled üks ja ainus,

oled eriline.

30 Aprill aka täielik katastroof

Eilne päev oli nagu ära nõiutud katsastroof. Hommik algas juba väga masendavalt, nii valus tunne oli. Ma olin täis pettumust, viha, meelde tulid ka need jubedad mälestused "olla või minna".
Suutsin oma hea sõbrannaga mitu korda tülli minna, siis sain tead veel jubedaid asju. Mida minu eest oldi varjatud mõttega, et ma haiget ei saaks. Kuid mind huvitab vaid tõde, olgu see nii valus või masendav tahes. Tahan ausust, otsekohesust, ma vihkan kahepalgelisi silmakiretsejaid.
Olin segaduses ja kurb, sebisin endale plaanid. Tuli välja, et ma polegi ainus, kelle jaoks see päev  nagu katastroof on olnud. Ma polnud ainuke, kellel pisaraid jugadena voolasid. Kõik tegi järsku nii haiget. Sõbranna poole minnes oleks peaaegu surma saanud...kits jooksis autosse. Surusime kätte ja puutokiga tagauksest mõlke välja, õnneks oli ehmatus suurem kui õnnetus. Lõpuks jõudsin siis sõbranna juurde, rääkisime elust ja kõigest sellest mis haiget teeb. Lahendasime  2l caribbat, kahekesi. Minu üllatuseks see ei laksanud, arvestades seda et see veel valge oli... Mingil hetkel hakkasid asjad vaikselt paika liikuma. See pask mis mind päeva otsa oli vaevanud, sain lõpuks teada, kes selle taga on. Ta ise väidab vastupidist, aga mul on millegi pärast teda raske uskuda. Ta tundub nii kahepalgeline. Ma ei viitsi kakelda, mul on ilma tematagi probleeme küll. Otse väljaöeldes siis on mul temast täiesti pohhui. Mina olen mina, kes tahavad need usuvad mind ja kui ei usu siis on see nende enda probleem. Mind ei huvita enam teiste arvamus, sest kunagi see tegi liiga haiget. Mina olen mina, olen parim ja teised tehke mis tahate, mind enam ei huvita.
Üks küsimus mis mind häirib, kus on kallis inimesed siis kui me neid vajame? Miks nad pole meiega just siis kui nii kuradima raske on?...
Lõuna paiku koju jõudes maandusin kohe oma voodisse, sulgesin silmad ja magasin nii kella seitsmeni. Natuke aega tagasi õnnestus mul oma nina korralikult paiste lüüa, päris nõme. Alles sain karkudest lahti, nüüd ninaluu. Tegelikult on jube valus ja nina kipitab jubedaltPäris masendav kuu oli see aprill. Loodame, et mai tuleb parem.

Midagi mille oma sõbrannale kirjutasin,

"It's not easy to forgot, everywhere are bad memories. In school I can see everything what has happend. It's easy to say that it's just a past. but that is my past, my problems, my pain and that's something that I gonna rember till I die. I can't change It, I REALLY WANT TO, BUT I CAN'T. I have been so hurted that I tried to kill myself not once or twice there are much more times. There are much more cutts than you know. There are much more dead me than you know. I see pain everywhere. I haven't find right place yet and sometimes I feel like I never gonna find it. Life seems so shit and for me it has sometimes no meaning. Maybe I'm just an angel who wants to go back to her home, maybe one jump can bring me back to home. You never can't feel that pain what is inside me and I'm happy beacuses you can't...you may  would die."

I'm so sorry.

I'm so sorry.

Sometimes is hard to love me.

But if I say 

"I LOVE YOU"

I really mean it.