Suutsin oma hea sõbrannaga mitu korda tülli minna, siis sain tead veel jubedaid asju. Mida minu eest oldi varjatud mõttega, et ma haiget ei saaks. Kuid mind huvitab vaid tõde, olgu see nii valus või masendav tahes. Tahan ausust, otsekohesust, ma vihkan kahepalgelisi silmakiretsejaid.
Olin segaduses ja kurb, sebisin endale plaanid. Tuli välja, et ma polegi ainus, kelle jaoks see päev nagu katastroof on olnud. Ma polnud ainuke, kellel pisaraid jugadena voolasid. Kõik tegi järsku nii haiget. Sõbranna poole minnes oleks peaaegu surma saanud...kits jooksis autosse. Surusime kätte ja puutokiga tagauksest mõlke välja, õnneks oli ehmatus suurem kui õnnetus. Lõpuks jõudsin siis sõbranna juurde, rääkisime elust ja kõigest sellest mis haiget teeb. Lahendasime 2l caribbat, kahekesi. Minu üllatuseks see ei laksanud, arvestades seda et see veel valge oli... Mingil hetkel hakkasid asjad vaikselt paika liikuma. See pask mis mind päeva otsa oli vaevanud, sain lõpuks teada, kes selle taga on. Ta ise väidab vastupidist, aga mul on millegi pärast teda raske uskuda. Ta tundub nii kahepalgeline. Ma ei viitsi kakelda, mul on ilma tematagi probleeme küll. Otse väljaöeldes siis on mul temast täiesti pohhui. Mina olen mina, kes tahavad need usuvad mind ja kui ei usu siis on see nende enda probleem. Mind ei huvita enam teiste arvamus, sest kunagi see tegi liiga haiget. Mina olen mina, olen parim ja teised tehke mis tahate, mind enam ei huvita.
Üks küsimus mis mind häirib, kus on kallis inimesed siis kui me neid vajame? Miks nad pole meiega just siis kui nii kuradima raske on?...
Lõuna paiku koju jõudes maandusin kohe oma voodisse, sulgesin silmad ja magasin nii kella seitsmeni. Natuke aega tagasi õnnestus mul oma nina korralikult paiste lüüa, päris nõme. Alles sain karkudest lahti, nüüd ninaluu. Tegelikult on jube valus ja nina kipitab jubedaltPäris masendav kuu oli see aprill. Loodame, et mai tuleb parem.
Midagi mille oma sõbrannale kirjutasin,
"It's not easy to forgot, everywhere are bad memories. In school I can see everything what has happend. It's easy to say that it's just a past. but that is my past, my problems, my pain and that's something that I gonna rember till I die. I can't change It, I REALLY WANT TO, BUT I CAN'T. I have been so hurted that I tried to kill myself not once or twice there are much more times. There are much more cutts than you know. There are much more dead me than you know. I see pain everywhere. I haven't find right place yet and sometimes I feel like I never gonna find it. Life seems so shit and for me it has sometimes no meaning. Maybe I'm just an angel who wants to go back to her home, maybe one jump can bring me back to home. You never can't feel that pain what is inside me and I'm happy beacuses you can't...you may would die."
I'm so sorry.
I'm so sorry.
Sometimes is hard to love me.
But if I say
"I LOVE YOU"
I really mean it.
No comments:
Post a Comment