Me teemegi vigu, aga kas sellepärast on vaja lõuata? Jah, ma saan ise ka aru, et ma teen valesti. Kallid vanemad, see lõugamine ei aita. Kui pean oma otsust paremaks, siis on mul teie omast julmalt pohhui. Ma tahan ise õppida. Tahan oma jamad ise kokkukeerata ja hiljem selle masendava supi ära lurpida. Ma olen siiani oma pasaga ise hakkama saanud ja saan seda ka nüüd.
Ma olen lõpuks leidnud midagi mis hoiab mul pisarad tagasi. Ma ei nuta enam ööotsa ja ei lähe kooli pahupidi nutetud silmadega, kas te pole minuüle uhked? Ema, Isa ma lõpuks leidsin lootuse...oeh teid kuulates tundub mulle vahest, et teid eriti ei huvita, kas mul on tegelikult lootust või ei ole.
Teile piisab minu feigist naeratusest ja naerust, sest teie printsess ei tohiks ju pisaraid poetada. Tegelikult ma vajaks kedagi kes ei suruks mulle seda paska kohe näkku tagasi kui olen oma suu avanud. Te võiks mind lihtsalt vahest kuulata, pole vaja neid küsimusi millele ma vastata ei taha. Kas keegi võiks mu lihtsalt ära kuulata ilma moraalita?
Ma ei oska olla, te olete kallid, kuid vahest ajate mind kuradima närvi. Ma üritan olla nice teie vastu, kõigi vastu...aga ma olen kuradima väsinud. Tired to be nice.
Kui te vaid teaksite kui haiged tunded on mind vallanud. Te avastasite mu lõikumise, kuid enesetapukatsetest ei tea te keegi midagi. Kas te kujutateette ennast sillaserval "olla või mitte?"
See ei ole kerge, elu ongi vahest nii kuradima raske, ärge palun ronige kuskile kõrgustesse hüppama. Püssipauk ka ei aita. Mingeid tabalasid on mõttetu süüa, endal on lihtsalt rõve pärast maoloputust olla. Surm ei ole lahendus, pole kunagi olnudki. See mõtte, et surm aitab laitke kohe maha.
Igaljuhul need tunded...vahest võtsid nad mu üle nii suure võimsuse, et ma lihtsalt nuttsin. Avastasin end ühelhetkel lihtsalt zilettitera kätte surumas. See ei ole naljakas, ärge tehke nii!
Iga sõna...mõelge...inimestel on tunded, meil kõigil on.
Alkohol-see imelik jook, mis meid kõiki masendunud ja elumõtetta noori ühendab. Meie päralt on nädalavahetused, räme läbu. See on põgenemine, meie väljapääs kas vanemate või lihtsalt mingi muu pasa eest. Pooli asju küll ei mäleta, aga fakt on see nemad mõistavad, nad on sama sugused "debiilikud" nagu ma ise. Tunnen end nendega hästi.
Võib-olla ongi see minu probleem, need "heidikud" pakkuvad mulle rohkem kodutunnet, kui mu soe ja armastav perekond. Ma peaksin olema õnnelik laps, sest mul on sellised vanemad, sugulased. Nad aitavad mu alati igast olukorrast välja. Kurb on aga see, et ma ei oska seda hekel väärtustada.
I'm sorry...Love yah guys
No comments:
Post a Comment