 |
| from |
-Oprah Winfrey.
Vahest on nii raske teisi inimesi mõista. On hetki kui maailm on korralikult segi pööratud. Enam ei olekski miski nagu õige, kõik tundub nii vale. Valu on kui migreeni hoog, kui see lõpuks läbi saab siis loodad, et seda enam ei tuleks. Kuid siiski saabub päev mil on see tagasi. Põskedest alla voolamas on vaid pisarad...
Vahest olen ma nii lootusetu, et isegi kõige kallimad ei suuda mu tuju tõsta. Mälestused teevad haiget, sest need ei taha ununeda. Ma olen kinni selles mis oli, ma ei taha olla. Aga mineviku ju ei muuda.
Tean vaid üht-maailm on meis endas kinni. Sa võid saavutada kõike, jõuda tippu, kui seda vaid ise tahad. Alati ei ole see kerge, elul on varuks tuhandeid takistusi isegi miljoneid, aga see hetk, see imeline tunne kui oled kõigist takistustest üle hüpanud...uskuge mind, see on seda väärt.
Mu pea on täis deemoneid. Kunagi ma vihkasin neid, kuid nendega sõbrunedes võid sa elu nautida. Kui oskad nendega hakkama saada siis suudad lõpuks õnne tunda. Algul on tunne, et lähed hulluks. Tahaks kaduda, karjuda, hüppata kuskilt alla, sest terve pea on nende jubedusi täis. See pole valu, see pole õnn. See on hirm. Sa ei tunneta, sa ei tunne, oled seest tühi, sest keegi sõi su hinge ja nüüd pakub mõnu vaid valu. Minu nägu, see on sündinud valust. Mu keha, see on voolitud pisaraist, mis voolavad aina uuesti ja uuesti mööda mu põski.
Ma armastan pimedust, siis ümbritsevad mind tähed- nii ilusad, maagilised, täis õnne ja mis põhiline keegi ei näe kuis nutan. Mu kaaslaseks on vaid tuul, kes paitab õrnalt mu põski.
Üks päev taastub lootus, siis sa oled beauty from the pain, üks päev tuleb tagasi ka õnn. Ellu tungib keegi kelle kõrval ei saa õnnetu olla. Maailm on täis imesi, kuid esmalt pead laskma end üllatada.
Sa ei taha olla ju surmani lihtsalt mingi sad song.
| from |
No comments:
Post a Comment