Räägi kui seinaga.

Ma loon olematuid tegureid, isendale illusioone. Vaatan tähti mida tegelikult pole. Kõikide illusioonide keskel on ka minust ja minu unistustest saanud ilusioon. Märkamata mis toimub mu ümber, vaatamata iseenda sisse olen nüüd tühjus. Olen kadunud ja kadunud olla on valus. Mina ei kaota midagi, sest ma juba kaotasin, korduvalt. Teesklen, et olen pohhuist, kuid tegelikult aina tönnin. Pisarad katavad klavatuuri, ei imesta kui varsti saabub ekraanile error.

Ma ei karda teid, kardan end. Kardan seda mina, kes olin aastaid tagasi. Ma olen hirmul, isegi illusioonide loomine ei aita. Mind kutsuti lootuseks, kuid lootus on kustunud. Olen külm, vaikselt hääbun ning jään sinujaoks kaugeks. Mu keha ei kata armid(enamasti), kuid ometigi tunnen end kui läbi pussitatu.

Valed- need teekitavad tunde nagu keegi kasutaks mind ära. Mul on kuradima valus, kuradima kurb olla, aga samas on ka tuimalt pohhui. Tehke mis tahte, olge kes tahate. Tahest tahtmata teete mulle lõpuks ikkagi haiget. Valu tungib ikkagi minu südamesse. Mu süda vaikselt kivistub, närbub ja lõpuks mureneb. Fossiilid on mu südame läbi närinud, see on sinu kattetöö. Sa ei ole mind tapnud, kuid olen samahästi kui surnud. Su käsi ei kata veri, kuid su südamel on koorem.

Olen sulle loonud piinad, sind söövad su enda paled. 

Ise sa hävitad end.

mina olen 

võitmatu.

from

Olen müstika

Vahest ma pole sinu jaoks keegi. Olen lihtsalt mingi tühikoht, kes kaugustesse sulandub.
Tihtipeale on mul hinges valu ja seest ihkab välja tulla deemon, kes on mu kurnatud hingega söbraks saanud. Viimaselajal ongi tema ainsaks saatjaks mu teel.
Tüdimus, just see tunne katab mu keha ja on vallutanud hinge. Mu teiseks nimeks on Mitte-Keegi. Ma pole perfektne, olen väljavahetatav. Tänapäeval pole ainulaadsus tugevus, see on nõrkus. Olla erinev ei ole võlu, sest siis oled sa lihtsalt üksik friik.
Ka mina olen friik, ülitundeline ja topelt armastust nöudev friik. Mu tunded on läbi pussitatud. Järel on vaid armastus tema vastu, kuid kui see kaob...siis saabub surm. Siis hakkab toimuma hääletu, kuid piinarikas protsess. Deemon, mu ainuke toetaja hakkab ennast koos minu hingega ülespooma.
Arvatavasti te ei märka, kuid tegelikult on päris minust alles vaid tiba-tilluke kild. Kõik muu on illusioon. Ma olen sama reaalne, kui sinu nähtamatu lapsepölve söber. Olen müstika, mida pole vaja möista.
Milline on minusuguse psühhi hing?  Väljas läheb pimedaks, kustuta toas tuled, lähene aknale, suuna oma pilk kuule. Kas sa näed neid laike mis on kuud kaunistamas? Korruta need laigud tuhandega...oh eii..pigem miljoniga. Just nii palju haavu, kriime, pisaralombikesi mu hingesopis peitubki.
Olen haavatav, olen kurb, olen depressiivne psühh, kes armsatab elu.

Ütle igapäev, et sa armastad vöi muidu süveneb mu valu. Minuga pole kerge, olen bipolaarne psühh.



Bipolaarne meeleoluhäire ehk bipolaarne häire (varasem nimetus maniakaal-depressiivne psühhoos) on psühikahäire, mille puhul vahelduvad kõrgenenud meeleolu, aktiivsuse ja energiagaperioodid ning meeleolu, aktiivsuse ja energia alanemine (depressioon).

Lummavus

Külmad, mossis näod. Kõnnime mööda kodulinna tänavaid kui zombid. Päikest ei paista kuskil, on vaid mossis näod. Hinge söömas on kurbus. Väike kurat istub meil kõigil õlal. Lootust pole me südames enam ammu. Me kardame valgust, kuid armastame pimedust. Hämarad õhtud, see on aeg kui poeme oma pesadest välja.

follow me on IG: k_niinelo

Päike on kaotanud lummavuse- kõrvetab, toob nähtavale haavad ja paneb südame valutama. Me ei vihka päikesesära, kuid vihkame seda mida ta ära ei peida. Pimedus, nii lummav ja ilus. Tumedad ööd- täis armastust,õnne ja illusioone.
Vahest me eksime ära, jääme kinni pimeduse illusiooni. Valgus on hirmutav. Me ei vihka seda lummavat päikest, me vihkame seda mille ta päevavalgele toob. Pimedus on kui kampson depressioonis inimese jaoks, katab haavad, kaotab armid, teeb valu nähtamatuks, kuid see ei tähenda seda, et valu ei oleks.
Pimedus kaotab me ebakindluse, sest keegi tegelikult ei märkagi meid. Me armastame pimedaid öid, kuid jumaldame ööd koos säravate tähtedega. Tähed annavad meile jõudu, tekkitavad lootust, kaotavad hetkeks mured ja viivad meid kaugele reaalsusest. Olevik on hirmutav, sest seda mõjutavad faktorid minevikust. Ilma minevikuta ei ole oleviku, ega tule ka tuleviku, Sellepärast peamegi alusatama täna. Igapäev on uus võimalus, kasuta oma võimalused hoolikalt ära. Tihtipeale me ootame endalt liigapalju. Tuleb unistada, kuid ootused ei tohi olla võimatud. Peame viskama tulle valu, kui ka halavad mälestused. Peame muutma saatana oma õlal ingliks meie hinges.

Pilt on pärit

Illusioonid

Maailm on täis viirastusi. Igal nurgal võib märgata illusioon, mõnda silmapetet. Vahest on see ka su enda ettekujutis, imelik tunne või hoopis kartus. Inimesed on võimsad, vahest loome me asju mida tegelikult pole.
Me kardame reaalsust- põhjus miks põgeneme illusiooni ja loome silmapette. Vahest pole reaalsus hea, kuid vahest me teeme heast reaalsusest halva illusiooni.
Illusioon ei ole vaid mingi võlutrikk või kummaline pildike mis tiirleb. See on midagi mida sa saad ise luua, kas või naeratav neiu, noormees, kes tegelikult on sisemiselt katki. Ta naeratab ja see ongi tema illusioon.
Mind peetakse depressiivseks, kuid tegelikult ma kirjutan seda mida näen. Ma panen kirja seda mis teeb mulle kui pealtvaatajale haiget. Jah, siia eksivad ka minu tunded. Mu minevik pole lilleline, kiusamine, vihkamine- need tunded ei ole mulle võõrad. Kuid ma ei põe sellepärast mis oli. Tänaseks ma olen isegi õnnelik, et see juhtus. Valu tegi minust selle kes olen täna. Need situatsioonid on avanud mu silmad, see on põhjus miks näen asju mida paljud ei näe. Maailm on täis probleeme, mida eiratakse, ka see on illusioon.
Vahest on elu valus, meie unistused murtakse sekunditega. Meie  tunded pööratakse peapeale. Vahest ma unistan, kuid ma unistan avatud silmadega. Vahest silmi sulgeda tundub hirmus, mind katab silmapilkselt tumedus.
Inimestel on kerge öelda "Ära nuta" ; "Liigu edasi" ; "See oli nii ammu". Minul läks aega oma 4 aastat, et lõpuks valule keskmist sõrme näidata. Ma märkan enda ümber aina rohkem depressiivseid noori, võib-olla on asi lihtsalt minus ja ma meelitan "veidrike" ligi. Tegelikult mitte keegi pole veidrik. Kellegil pole õigust kedagi veidrikuks kutsuda, ega ravile saata.
Kui sa näed katkist inimest, ära viska talle päästerõngaga vastu pead. Viska see tema käeulatusse!
Silmapetteid loovad ka "sõbrad". Need kes on sinu ees nii siirad, armsad ja heatahtlikud- võiks öelda, et need omadused kuuluvad inglile. See on järjekord silmapette, üks alatu vale, laim. See ei ole alati nii, kuid tavaliselt need inglikesed ongi just kõige hullemad saatanad. Sa ei näe inimese sisse, välimine kiht on midagi muud. Selleks, et leida kellegi teise kõrval kindlust pead sa ta pealaest jalatallani läbi puurima ja ta erinevad kihid ära mõtestama- kas sa ikkagi saad usaldada?

Ära loo illusioone, loo reaalsus mille väärtus on illusioon! ;)

“Listen,' he said. 'It's important. We are all. Free. To do. Whatever. We want. To do.” 
― Richard Bach

“Believe you know all the answers, and you know all the answers. Believe you're a master, and you are.” 
― Richard Bach

Küsimused

Mis juhtus? Miks on asjad nii nagu nad on? Miks ma tunnen end vajumas?
Vahest lähevad asjad nii valesti tedmata miks. Alles oli nii hea, kõik oli positiivne. Võib-olla ole see alguse asi. Õnnega harjutakse liiga ära ja hakkatakse vigu otsima ning üksteise närve sööma. Õnn, see on seletamatu tunne mida kogeb igaüks omal tasandil. Võib-olla on ükspäev nii nagu oli alguses või see pole lihtsalt meie aeg ja ühine õnn on läbi.
Tegelikult ma olen segaduses, sest ma ei tea isegi mis juhtus. Teadmatus vaevab mind, see on päris jube tunne. Kõige rohkem kardan, et ma purustan ise selle mis mulle õnne pakub või peaksin ütlema pakkus. Ma ei saa enam aru mis on õige mis on vale? Kas oleme meie või on see kõik juba läbi?
Ma ei taha sind jätta, kuid ei taha ka kurbusesse mattuda. Üks on kindel, kui sa ei taha siis ma lähen. Aga kui ma nüüd lahkun siis ma enam tagasi ei tule.
Vahest on tunne, et me oleme kui kohv, mis ära jahtudes kaotab oma võlu. Meie võlugi auras vist soojade ilmadega minema. See teeb mind nukraks, paneb isegi mõne pisara voolama. Mul on südamest kahju kui asjad jäävad nii nagu nad on.
Me olime kui mujnasjutu mets, kuid alustatud kaklustega sai muinasjutt otsa, meie mets rajuti maha. Kas me kasvatame koos uue? Või loome uue muinasjutu kellegi teise raamatusse? Mind valdavad tunded mida ma ei oska enam ise ka kirjeldada. Vahest olen ma seest nii tühi, et isegi kõhtu löödud mõõk ei püüaks mu tähelepanu.
Ma olen ebakindel, sest koos sinuga kadus ka mu kindlus. Sa väidad, et sa pole kadunud...kuid iga tunniga tunnen kuidas eemaldud. See on aeglane ja piinarikkas protsess. Me kasvame nii lahku, et üks päev meil pole isegi vahet kas me hingetõmbeid teeme.

"Anna andeks"

Never give up...#NewPoem

Faking

by:Karolina Niinelo

Sometimes I just sit in my room

and don't do nothing at all

Sometime I just look at my cutting arms

and think about that blood what use to be there

Life nowadays,

what can I say?

It's full of fake people

Teens are so broken..

I'm wondering how we all are still alive

I haven't seen a happy smile for a while

We all are smiling, but that's fucking fake

We all are tired of living

and lying

I know you want to give up

So want I

Life hurts, feelings kill

but we can't give up

I'm a lost teen

I have been lost since I was a kid

Life never gets easier

that's why we must get stronger

Life is just a game

some people know how to play

but if you don't

you're already dead

I look at you

You look at me

I know you are a fucked up teen

Just like me

You haven't found a place for you

just like me

but trust me life gets better

one day both of us can smile without faking

I hate it

alcohol is the only way

to give your problems away

I'm so sick of this world

this must change

or our kids 

just kill themselves

Go out and look around you

find some peace and love

and send it to me too

Oh, I'm so sick of faking

STRANGER AT MY DOOR

by:Karolina Niinelo

 Someone was knocking on my door

guess who was there? 

It was a strange boy, my new love,

my last night dream

 he said

“knock, knock, baby let me in”

I was surprised

I didn’t know is it just a dream or an illusion

 He was smiling 

I thought that’s just a  imagine

his eyes, his smile

that must be love 

 We just looked each other for 5secounds

we had nothing to say

I was blind

because of his cute smile

Is it love from the first sight?