Küsimused

Mis juhtus? Miks on asjad nii nagu nad on? Miks ma tunnen end vajumas?
Vahest lähevad asjad nii valesti tedmata miks. Alles oli nii hea, kõik oli positiivne. Võib-olla ole see alguse asi. Õnnega harjutakse liiga ära ja hakkatakse vigu otsima ning üksteise närve sööma. Õnn, see on seletamatu tunne mida kogeb igaüks omal tasandil. Võib-olla on ükspäev nii nagu oli alguses või see pole lihtsalt meie aeg ja ühine õnn on läbi.
Tegelikult ma olen segaduses, sest ma ei tea isegi mis juhtus. Teadmatus vaevab mind, see on päris jube tunne. Kõige rohkem kardan, et ma purustan ise selle mis mulle õnne pakub või peaksin ütlema pakkus. Ma ei saa enam aru mis on õige mis on vale? Kas oleme meie või on see kõik juba läbi?
Ma ei taha sind jätta, kuid ei taha ka kurbusesse mattuda. Üks on kindel, kui sa ei taha siis ma lähen. Aga kui ma nüüd lahkun siis ma enam tagasi ei tule.
Vahest on tunne, et me oleme kui kohv, mis ära jahtudes kaotab oma võlu. Meie võlugi auras vist soojade ilmadega minema. See teeb mind nukraks, paneb isegi mõne pisara voolama. Mul on südamest kahju kui asjad jäävad nii nagu nad on.
Me olime kui mujnasjutu mets, kuid alustatud kaklustega sai muinasjutt otsa, meie mets rajuti maha. Kas me kasvatame koos uue? Või loome uue muinasjutu kellegi teise raamatusse? Mind valdavad tunded mida ma ei oska enam ise ka kirjeldada. Vahest olen ma seest nii tühi, et isegi kõhtu löödud mõõk ei püüaks mu tähelepanu.
Ma olen ebakindel, sest koos sinuga kadus ka mu kindlus. Sa väidad, et sa pole kadunud...kuid iga tunniga tunnen kuidas eemaldud. See on aeglane ja piinarikkas protsess. Me kasvame nii lahku, et üks päev meil pole isegi vahet kas me hingetõmbeid teeme.

"Anna andeks"