Ma loon olematuid tegureid, isendale illusioone. Vaatan tähti mida tegelikult pole. Kõikide illusioonide keskel on ka minust ja minu unistustest saanud ilusioon. Märkamata mis toimub mu ümber, vaatamata iseenda sisse olen nüüd tühjus. Olen kadunud ja kadunud olla on valus. Mina ei kaota midagi, sest ma juba kaotasin, korduvalt. Teesklen, et olen pohhuist, kuid tegelikult aina tönnin. Pisarad katavad klavatuuri, ei imesta kui varsti saabub ekraanile error.
Ma ei karda teid, kardan end. Kardan seda mina, kes olin aastaid tagasi. Ma olen hirmul, isegi illusioonide loomine ei aita. Mind kutsuti lootuseks, kuid lootus on kustunud. Olen külm, vaikselt hääbun ning jään sinujaoks kaugeks. Mu keha ei kata armid(enamasti), kuid ometigi tunnen end kui läbi pussitatu.
Valed- need teekitavad tunde nagu keegi kasutaks mind ära. Mul on kuradima valus, kuradima kurb olla, aga samas on ka tuimalt pohhui. Tehke mis tahte, olge kes tahate. Tahest tahtmata teete mulle lõpuks ikkagi haiget. Valu tungib ikkagi minu südamesse. Mu süda vaikselt kivistub, närbub ja lõpuks mureneb. Fossiilid on mu südame läbi närinud, see on sinu kattetöö. Sa ei ole mind tapnud, kuid olen samahästi kui surnud. Su käsi ei kata veri, kuid su südamel on koorem.
Olen sulle loonud piinad, sind söövad su enda paled.
Ise sa hävitad end.
mina olen
võitmatu.
No comments:
Post a Comment