Lummavus

Külmad, mossis näod. Kõnnime mööda kodulinna tänavaid kui zombid. Päikest ei paista kuskil, on vaid mossis näod. Hinge söömas on kurbus. Väike kurat istub meil kõigil õlal. Lootust pole me südames enam ammu. Me kardame valgust, kuid armastame pimedust. Hämarad õhtud, see on aeg kui poeme oma pesadest välja.

follow me on IG: k_niinelo

Päike on kaotanud lummavuse- kõrvetab, toob nähtavale haavad ja paneb südame valutama. Me ei vihka päikesesära, kuid vihkame seda mida ta ära ei peida. Pimedus, nii lummav ja ilus. Tumedad ööd- täis armastust,õnne ja illusioone.
Vahest me eksime ära, jääme kinni pimeduse illusiooni. Valgus on hirmutav. Me ei vihka seda lummavat päikest, me vihkame seda mille ta päevavalgele toob. Pimedus on kui kampson depressioonis inimese jaoks, katab haavad, kaotab armid, teeb valu nähtamatuks, kuid see ei tähenda seda, et valu ei oleks.
Pimedus kaotab me ebakindluse, sest keegi tegelikult ei märkagi meid. Me armastame pimedaid öid, kuid jumaldame ööd koos säravate tähtedega. Tähed annavad meile jõudu, tekkitavad lootust, kaotavad hetkeks mured ja viivad meid kaugele reaalsusest. Olevik on hirmutav, sest seda mõjutavad faktorid minevikust. Ilma minevikuta ei ole oleviku, ega tule ka tuleviku, Sellepärast peamegi alusatama täna. Igapäev on uus võimalus, kasuta oma võimalused hoolikalt ära. Tihtipeale me ootame endalt liigapalju. Tuleb unistada, kuid ootused ei tohi olla võimatud. Peame viskama tulle valu, kui ka halavad mälestused. Peame muutma saatana oma õlal ingliks meie hinges.

Pilt on pärit