Kadunud

Üritades püüda tähti
Komistasin tihti
Üritades jõuda tippu
Olin kaotamas jaksu
Iga samm tegi kohutavalt valu
Iga söna piinas mu hinge
Iga möte pussitas südamesse
Iga öhtu töi pisara
Peeglisse vaadates ei tundnud ma end enam ära.
See kes olin...see oli kadunud ära.
Olles olemas teistele
Polnud ma olemas endale
Otsides tähti,
Hülgasin kuu.
Soovides soove,
Soovisin end ära.

Need hetked

Mõnikord mõistan, et pikk tee on minna. Vahest soovin, et see oleks lühem.
Vahest ütleme igavesti kuigi teame, et nii kaua ei kesta miski. Mõnikord jookseme seiklustesse enne kui möeldagi suudame. Vead ja teod mida muuta ei saa piinavad me hinge lõputult.
Need hetked mil tahamae karjuda, kuid me vaikime.
Need tunded mida varjame, kuid ometigi on need nii sügavad ja siirad. Sõnad, mis ei tule välja ning kaovad hinge on sõnad, mis muudaksid palju.
Istudes üksi ning jälgides seda lõputut pimedust meenuvad mulle asjad, mis ei tohiks meenuda. Miski pole mind iial haavanud rohkem kui sõnad, mis pole siirad. Valed, need pussitavad mu hinge.
Tihti kaotan end masendavasse sügaviku, kuid oma mõtteist sind leides tekib mu suule alati naeratus. Kuulates su häält tekib mu südamesse soojus. See annab jõudu ning näitab valgust hetkedel, mil sooviksin minna...

Lyyyrica

Valed on valed
     ĸ.n

Kõndides üksi oma teed
Luues iseendale rada
Olen roninud välja pasast,
Kuhu olete üritanud mind suruda.

Need, kes tulevad
Need tulevad
Need, kes lähevad
Need lähevad

Hoolimata sitast
Mida mu õlule surud
Seisan selg sirgu kahel jalal,
Olles tugevam kui kunagi varem

Su kahepalgelisus ei pane mind nutma
See paneb mu naerma.
Valed on valed-
Hale sina oled surmani hale

Üks hoop, teine, kolmas.
Näed?
Miski ei saa enam korda.
Kunas see küll sulle kohale jõuab?

See linn on minu
See riik on minu
Siin on minu vöim
Loeb vaid minu söna