Mu lähedal on keegi kes muudab mu pisarad õnneks, keegi kes paneb suunurgad tõusma. Vahest on minuga võimatu, aga tema saab sellest hoolimata minuga hakkama. Mu süda, sel on olnud palju kilde. Need killud on aegajal üksteist eemaldunud, kuid tema kallistus surub mu südame taas üheks. See tunne mis valdab mind olles tema lähedal on nii imeline, et sellest saaks ka rõõmsaks kõige masendunum inimene. Mu pisarad, neid ei ole enam, nad on kadunud. Kuni kõnnib tema minu kõrval saan mina vaid naeratada. Ma ei osanud olla õnnelik, kui aus olla siis ei teadnud selle sõna tähendustki. Ta õpetas mulle, et ka kõige kurvemas päevas leidub killuke õnne. Iga tüli, iga vaidlus-mul on valus. Ma kardan, et rikun kõik jälle ära. See on mul ju kombeks rikkuda oma õnne. Ta on nii imeline, et igakord võiks imestusest pikali kukkuda. Ta on mu teine pool, parima asi mis sai minuga juhtuda. Ta on mu armastus, mu õnne tunne, mu parim emotsioon. Ära muuda midagi, armasta mind lihtsalt nii nagu armastad. Päevad, tunnid ja sekundid ilma temata on kui veedetud aeg ilma elumõteta.
Armastan sind nii väga <3
No comments:
Post a Comment