Kas olla või mitte olla?

On päevi mil ma ei suuda end liigutada. Isegi voodist välja tulemine ning hammaste pesemine valmistab raskusi. Need on päevad mil ma vajan enda kõrvale inimesi. Neid kes ütleks mulle, et ma pole selles üksi.
Vahest ma kardan, mitte surma, aga elu. Tuleviku ja seda kõike mis juhtuma hakkab. Ma kardan üksindust. Kardan olla keegi keda ei vajata.  Ma kardan hingata.
Ma karjun. Karjun nii kuradima palju ja kõvasti, aga keegi ei kuule. Keegi ei märka. Ja nii ma hajun. Päev päeva haaval aina kaugemale ja sügavamale pimedusse. Ma ei karda olla kadunud, kardan seda mis alles jääb. Kardan, et olen ühel päeval unustatud. Kõikide mälestustest ning hetkedest kustutatud.
Olen kui karje, mis kajab, kuid lõpuks hääbub. Ning alles ei jää midagi. On vaid hetke kurbus, sest kord ta ju oli.
Olen kui küünal mis aina põleb ja põleb. Kustudes kaotab ta aga lootuse, sest ei täida oma ülesannet, kuid ära põledes ta sureb. Ja nii ta ununebki tühjusesse. Kus on me koht? Kus on me kodu? Vahest pole seda kuskil. On vaid lõputu tühjus, ilma armastuse ja õnneta. Olles eksinud teelt kaotame end oleviku ning tuleviku vahele süngetesse tunnetesse.
Istudes voodil unetu ning tühjana tunnen end vahest õnnelikuna. See on tunne "Kas olla või mitte olla?". Küsimus mind rändab mu peas juba aastaid. Ma ei suuda leida seda vastust. Ma ei suuda korralikult olla, kuid ei suudaks ka iialgi lahkuda. Siin on miski mis mind hoiab, miski mida nimetame armastuseks. See tunne mida ma ei suuda seletada on võtnud mu tundetu keha ülevõimu. Ma kardan.
Ma kardan.
Ma kardan.
"Palun ära lahku"