Pisarad mis kunagi katsid mu põski, on kaunistused mis enam iialgi ei kõnni minuga sama rütmi.

Istudes siin üksi, vaikselt ning liikumatult taipan kui tühjana paistame teistele. Kord keegi ütles mulle, et olen talle maailm. Kord keegi ütles mulle, et olen armsaim. Kord ta tuli, kord ta läks. Üksi jäädes taipasin, et ei vaja midagi muud peale iseenda. Selleks, et tõusta või särada tuleb end maailma poole naerusuil avada. Selleks, et tunda midagi imelist peame tundma midagi, mis meid hävitab.
Vaikus paitab tihti mu kõrvu, kuid sellest hoolimata ei ole siin vaikne. Mu mõtteis kostab müra, kostab lärm, see ei haitu kunagi ära. Tunded mis ringiratast jooksevad ja jooksevad, need ei lähe kunagi ära.
Kord kohtasin tüdrukut. Ta pruunid silmad ning jube katkine hing. Need iial ei unune. Ta püüdis ja proovis, kuid oli ikkagi asju mis ta arme lahti rebis. Ta näol ei olnud iial pisaraid, oli vaid naeratus mis nii paljut peitis. Olles temaga uppusin isegi ta imelisse illusiooni. Polnud valu, polnud armastust- polnudki tundeid. Oli vaid tühjus, mil polnud lõppu ega ka algust.
Vaadates öösel taevasse mõtlen tihti "Miks ma siin olen?". Täna ma sain sellele vastuse, Olen siin, sest olen mina. Me kõik õpetame midagi teistele, olgu see valu või armastus; õnn või vihja. Oleme siin, et tõusta ja õppida sellest, mis kunagi oli meie jaoks viga. Oleme siin, et jääda. Mitte selleks, et minna mööda igavest teed.
Olen pannud punkte ja komasid, mida kahetsen. Olen eksinud teelt ning kaotanud lootuse. Vahest lihtsalt vaikinud või vihast karjunud. Olen seisnud, olen jooksnud, kuid pole iialgi alla vandunud. Kõik mis tuleb teele pole kerge, kuid lõpuks on see kõik seda väärt. Pannes punkti arvame tihti, et lugu on lõppenud. Hoolimata sellest, et südames tunneme kui raske on lahkuda. "Ära anna alla!" Pole oluline kelle või mille nimel võitled. Oluline on jääda ning lõpetada peatükk või koguni terve raamat siis kui oled valmis. Mõned punktid mida paneme on otsused mida kahetseme. Võta aega, ava silmad ning tunneta. Tee seda mis on sinu jaoks õige,mitte seda mida teised tahavad näha või tunda.
Kõndides hommikul koju avastasin, et ma siiski armastan. Mu süda pole lasknud minna hingel kellega koos suudan ka vihmas tantsida ning lumes möllata. Minus pole enam kildugi viha, pole kahetsust, on aind tahtmine minna edasi soojade kättevahele, mis mind alati hoidnud on. Ma tahan tõusta, tahan särada! Ma ei taha enam iialgi alt vedada neid keda armastan.

Pisarad mis kunagi katsid mu põski, on kaunistused mis enam iialgi ei kõnni minuga sama rütmi.