That weird feeling...#müstika

Kord oli mul tunne, et olen vaim, hõljusin, kui siid mööda tuult. Teisel hetkel hõikas keegi mu nime, kukkusin põrandale. Jäin jälgima seda olevust, kes mind kutsus. Ma ei saa siiani aru mis see oli. See oleks olnud nagu see tüdruk kes ma ise olla tahan. Ma liikusin peeglile lähemale, valgus sähvatas ja lõi mu pimedaks. Püüdes silmi avada ja pisaraid kuivatada tuli see asjandus mulle lähemale. Ta puudutas mind ja läks mu sisse. Ma olin segaduses ja ei saanud aru mis toimub. Keha värises, jalad ning käed rappusid. Ma tõusin õhku ning siis kukkusin taas põrandale. Läks tunde, kuid lõpuks toibusin. Süda oli kiire kui kõige kiirem tormituul, keegi just kui lendas minu sees. Tundsin, kui oleksin puur ja keegi on seal sees ning teeb kõik selleks, et sealt kuidagi välja saada. Ta hüppas ja rappus, kiikus ja vingerdas. Ühel hetkel ta aga peatus, sel hetkel peatus ka mu süda, ning hing just kui lendas välja vabaduse poole. Põskedel hakkasid pisarad voolama, nad muudkui langesid ja langesid, ühel hetkel oli terve põrand mu pisaratest kaetud. Pisarad muutusid nii raskeks, et vana
maja põrand ei suutnud neid kinni hoida. Kukkusin koos pisaratega keldrisse. Mul oli nii valus, et ma ei suutnud end liigutada. Olin iga hetk oma enda pisaratesse uppumas. Olin iga hetk oma kurbusesse lämbumas. Ahmides viimset õhku ja lootes, et see olevus tagasi puuri ronib hoidsin üleval lootust veel ellu jääda. Olin juba vajumas oma raksete pisarate alla ja õhku nappis, kuid siis vilgatas taas see valgus. Pisarad kadusid keldri põrandalt ning ma tõusin, sulgesin taas silmad ja üritasin mitte väriseda. Uuesti silmi avades leidsin end kuskilt vanast voodist, roosid olid keritud ümber voodi äärte ning nende vastu minemine oli surmav. Hoidsin hinge kinni kuni nägin taas seda valgust, millega tuli ka see elukas kes mu sisse ronis. Tundisin taas kuidas keegi laamendab, see tunne...nüüd oli see jumalik. Tundsin, et elan. Käis vilksatus ning sellest valgusest sai poiss, kes mulle kõrva sosistas "Kallis see on armastus"