Kõik mis kord haiget tegi

Mõned mälestused on kadunud mu ajusopist, kuid mõned on jäänud mu südamesse. Kõige rohkem on mu meeltesse jäänud kurbust ja masendust. Kõige paremini mäletan neid valesid ja pisaraid. Mõeldes algklassidele...seal ei olnudki midagi head, oli ainult suur peavalu ja vihkamine. Mäletan nii hästi kuidas ma ei tahtnud enam kooli minna, igal õhtul nutsin ja kisendasin "Ma ei taha sinna minna, nad hävitavad mu, ma ei taha elada, kui ma pean sinna veel minema siis ma tapan end ära"
Sellised sõnad 10-aastase lapse suust...Paljud ütlevad, et mida sa nutad, sa oled alles laps elu on alles ees. Kui nähakse teismelisi lõikumas on alati üks ja sama reaktsioon "Mida sa lõigud end? Sa pole elu ja valu ju näinudki" või siis kui teismelised joovad "Mida sa enda arust unustad? Sul pole elu olnudki, tahad korrutustabelit unustada?" Kallid inimesed(käsi südamel), ma olen sellega kokku puutunud ja uskuge mind teismelise elu on raske. Teil pole õrna aimugi kui jubedad probleemid noortel on, enne kui hukka mõistate küsige miks ta seda teeb. Osadel pered lagunevad, vanemad elavad negatiivsust sinu peal välja. Sul tekkibki tunne, et sina oled selles  kõiges süüdi. Tekkib arvamus, et sa oled süüdi selles, et kõik halb on, tunned nagu just kui sina oleksid üksinda maailma hävingus süüdi. Kas teil on õrna aimu kui õelad võivad lapsed olla? Kas sa kujutad ette, mis tunne on olla teistest erinev? Juba see, et sa ei kanna firma riided või teistsugune muusikamaitse saadab su hukkatusse. Ühiskond ei salli erilisi aka veidrike. Ma olen alati olnud erinev, kui teistel mängis mp3'es Barbie girl siis mina kuulasin samalajal metalit või räppi. Mul ei olnud kedagi, kes oleks mulle sarnanenud, ma ei olnud lahe, ma olin see veidrik. Kui teised mängisid lätsu siis ma istusin kivi põrandal, selg vastu kooli ahju. Alguses ma üritasin sõbruneda, ma tõsiselt üritasin sõpru leida. Kuid siis tuli moodi youtube ja palju muid suhtlusvõrgustike. Ühel hetkel avastasin, et terve maailm on veidrike täis. Mõni kuu hiljem kuulasin juba ainult masemuusikat või metallikat. Siis läks koolis veel hullemaks ja ma alustasin lõikumisega. Hetk mil mu ema selle avastas oli kord mis jäi viimaseks. Kui klassiõde sellest teada sai, et lõigun hellistas ta mulle "Tee veel nii, sind pannakse hullumajja ja sa ei saagi sealt enam välja". Nüüdseks ma olen sellest üle, alguses väljatulek oli raske. Kõigepealt muutusin väga ülbeks, ropendasin ja saatsin inimesi oma elust "ilusate sõnadega" kaugele, kuhugi kus päike ei paista. Mingil hetkel hakkasin teistega läbi saama ja selle aasta suvel otsustasin ka "normaalse" muusika kasuks. Siis tekkisid endast mitmeid kordi vanemad sõbrad, osadega suhtlen tänasenigi. Mõned, kes mind alla tõmbasin saatsin "palmi saarele".
Kõik mis ma öelda tahan on see, et ära mõnitage, kui te midagi ei tea. Hoidke suu koomal, kui teil pole teiste elust ja olust aimugi. Kui näete, et keegi vajab abi, siis olge armasad ja aidake. Avades silmad võid nii mõnegi noore surmast päästa!