Inimesed naeratavad, kui neil on valus. Ma teesklen, et mind ei huvita ja olen tugev, kuid tegelikult ju seda pole. Üpris raske on teeselda, et kõik on korras, kui iga hetk on pisarad voolamas. Võib-olla ma olengi üks lootusetu, aga ma siiski loodan. Ma mõistan nii hästi inimesi kes mõtlevad, et nende teel on lõpp. Mul on nii kahju, et mineviku ei muuda.
Mul on siiani valus mõelda sellele mis oli. Ma lihtsalt ei suuda. Üks päev ma plahvatasin ja rääkisin esimesele ette juhtunule kõik ära, kirjutasin talle päris kena romaani, kuna see inimene ei teadnud mind eriti ta oli üllatunud "Oot mis asja? MA EI SAA MIDAGI ARU" Mul polnudki vaja, et ta aru saaks, ma sain lihtsalt selle kõik enda seest välja lasta, hetkel ma olen kuskil musta augu ja reaalsuse vahepeal. Ma ei saa siiani aru, kes olen?
Tean vaid seda, et tundeid kontrollida on pea võimatu.
Võib-olla peaksin proovima ära joosta? Äkki peaksingi minema ehk üks päev leian selle mida otsinud olen. Läheks lihtsalt ja avastaks. Läheks teisse kooli ja uude keskonda nagu olen juba aastaid plaaninud, aga kas see pole mitte alla andmine? Kas ma tunnistaks siis läbipõlemist? Ehk peaksin siin lõpetama selle peatüki ehk peaksin lõpetama selle mis on siiani poolik.
Ma ei taha midagi mis oleks feik, ma ei taha asju mis on võltsid. Mulle ei meeldi kui inimesed kohtlevad mind kui ühekordset taldrikut. Ma võin olla nii hea ja tore kui tahes, kuid ka ma plahvatan ja siis palun hoidke eemale. Siis ma lasen kõik välja. Ma vajan reaalsust, vajan midagi mis oleks alati olemas. Ütlesin üks päev sõbrannale "Ma otsin enda teistpoolt ja ma ei saa olla ennem õnnelik kui olen selle leidnud" Ta ütles "Sa otsid parimat sõpra" Ajasin muidugi kohe tagasi "Ah ei" Kuid siis kui ma üksi edasi kõndisin...Tal oli ikkagi õigus. See oli minevik mis oli, aga see jättis haavad. Need haavad on ikka veel südames. Need haavad on just kui maavärinast tekitaud lõhed ja neid paranda.
Vahest mõtlen ehk oleksin pidanud hüppama...see et ma nii nõrk suudan olla on ikka kuradima masendav. Ma lihtsalt ei tunne, et keegi hooliks. Ma saan aru neist noortest ja vanadest, kes tahavad surra, aga samas inimesed kes maha jäävad... Nad ütlevad "Miks sa ainult enda peale mõtled, me hoolime, mõtle meile" Aga kurat kui inimesel on ikkagi nii valus elada, kas ta peab? Kui ta tunneb, et ta ei kuulu siia, kas ta ikka peab üritama? Pane end korrakski tema olukorda. Keegi ei saa sundida sind elama. Inimesed kes on tulnud sellteistest surmavatest olukordadest välja nad tavalitselt kahetsevad, et nii mõtlesid, seda ka mina. See oli nii vale, endale teiste pärast haiget teha.
See on vale!
Viimaselajal olen taibanud, õnneks pole vaja kedagi. Õnneks on vaja enda julgust. Tuleb teha midagi mida pole ennem teinud. Tuleb saavutada midagi mida pole ennem saavutanud. Oled ainult sina ise ja ainult sina ise saad teha asjad paremaks. Sa ei vaja kedagi, kes hoiaks su käest kinni, see on lihtsalt üks kummaline arusaam õnnest. Õnnelik saab ka olla üksi. Ära ürita sulanduda sinna kuhu sa ei kuulu, tee oma soolot. Tee nii, et ka nemad tahaksid olla nagu sina.
Ära ole keegi teine, ole esimene ja viimane sina!
No comments:
Post a Comment