Osata naerda, kus pole
nalja. See on väärt oskuks. Maailm on täis kunsti, ka valu on kunst, ka pisarad on kunst. Ka sinu veri maalib, kui sa lõikad oma käsi...see veri mis tuleb on nii maagiline, seal on pisarad, seal on valu, seal on punane, mis oleks kui armastus. Need haavad kasvavad kokku, mis on kui lootus. Armidest tekkib uus kuntst, mis jääb külge kogueluks. Sellest saab su hingepeegeldus. Sind hakkatakse hukka mõistma. Mine ja ütle neile, et see on kuntst...nad ei kuula. Neil pole võimet näha kuntsti.
Kui sina seda näed, sa oled eriline. Sul on väärt oskuks!
Vahest ma ei näe kuntsi, kuid ma ometigi maalin. Maalin endale segase saatuse, seal on palju värve, pilt on kirju ja seda mõista on raske. Ma vajun,,,vajun kaugemale, kuid eemalt vaadates paistab sealt õnne, seal on midagi erilist...midagi mida kõik ei suuda näha. Just see annab mulle jõudu. See on põhjus miks tõusen, mul on vaja uurida, lähemalt vaadata.
Mulle meeldib istuda pimedas toas ja vaadata leeke kaminas, nad mängivad, keerlevad just kui võitleks. Need on nende viimased "hinge tõmbed". Nad üritavad olla võimsad, kuid me kõik teame, et nad surevad, tuleb hetk mil nad kustuvad. Võta õpust nad võitlevad lõpuni, isegi kui on poolel teel, isegi see väike säde hoiab neid üleval, nad on ikka täis võitlushimu. Ka sina võiksid üritada, ka mina võiksin.
Mul on valus vaadata, kuidas vihm langeb, sest ma tean, et sel hetkel langevad ka kellegi pisarad. See keegi külmetab väljas, tal on halb tuju...tal on maailmast kõrini, kuid ta ei nuta üksi, seda teeb ka vihm, kes üritab olla tema kaaslaseks, kes tahab teda lohutada, näidata, et ta pole üksi. Mul on valus, kui müristab, sest tean, et sel hetkel kellegi süda seiskub. Ma ei tunne õnne isegi päikesega, sest sel hetkel on keegi kuskil keda seest valu põletab. Tal pole abiks vihm, kõik arvavad, et ta on tugev, sest ta naeratab, kui päike...Kui sajab lund, ma naeratan, sest siis on meile kõigile toeks üks pehme ja lootust pakkuv õnne kiht.
Vahest ma mõtlen, mis saab siis kui enam ei saja, mis juhtub kui päike kaob ära. Mis saaks kui lund ei tuleks enam maha? Kas kaoks ka lootus, kas oleksime siis pisarateis üksi, kas siis oleks kõik hästi ja keegi seest ei põleks? Me ei tea, kuid kuu meid ei jäta, ta tiirleb alati meiega, ta on alati olemas, ta ei kao kunagi. Ära leia oma päikest, leia oma kuu. Tee nii, et tunneksid, et ta on sul olemas, tee nii, et sa teaksid, et on kuskil seal ning ta on ka su südames. Naerata koos kuuga, ära otsi lohutust päikesest...ära põle, ära teeskle, lase end vabaks ja leia oma kuu, kellega tunda vihma, kellega tunda lund...
No comments:
Post a Comment