Puhas tõsi

Ma jälle värisen, tunnen taas judinaid üle keha. Aiman taas halba, aga loodan siiski parimat. Ütlesin endale, et mul pole enam lootust. Kõik on läbi, ütlesin, et ma ei usu endasse enam. Kuid rääkides inimesega, kes on mulle iga päev väga lähedal, kuid ma ei tee temast kunagi välja. Ta kirjutas mulle, sain aru, et ka tema on inimene ja tal on olnud sama valus, kui minul. Ma ei märka inimesi, ma ei märka nende probleeme. Ma ignon maailma panen kõrvaklapid pähe ja üritan elada. Üks päev nägin kuidas üks lihtsalt minu ees nutma puhkes. See oli hetk, kui sain aru, et ma olen sõltuvuses. Mu elu kontrollib üks pisike asjandus. Asjandus mis kontrollib ka sinu elu. Just see väike jublakas ilma milleta sa ei suuda olla enam tundigi isegi see minut on piinlev. Ta lihtsalt kutsub sind, sa lihtsalt pead teda puutuma. Isegi kui sa tead, et seal pole midagi uut. Me ei oska enam suheldagi. Saame kokku vaid selleks, et pidutseda. Uskuge mind meil on sõltuvus. Me ei pane seda tähele, aga see väike asjandus kontrollib ja vallutab maailma. Me muutume robotiteks. Ole nüüd enda vastu aus, sa ei suuda ilma seleta. Täna ma lülitasin end "tänapäeva ilusast" maailmast välja. Kuid ma ei suutnud ei öelda kõrvaklappidele. Muusikal on minu jaoks tähtsaim roll siin elus. Muusika on üks põhjuseid miks veel vastu pean. Kui mul on tõsiselt valus ja...ma mõtlen...mõtlen tihti, et lõigun...teen seda taas. Viimasel ajal on nii kuradima raske ei öelda. Üks pask  teise järel, üks kukkumine, üks viga ja kümme tuleb järgi. Küsin endalt tihti...kas ma tahan veel edasi? Mõtlen, kaua ma veel suudan`?
Tahest tahtmata tundub, et minust saab probleemne noor...ma ei taha olla üks neist, aga ma liigun sinna suunas...MA EI TAHA SINNA LIIKUDA....MA EI OLE NÕRK...või siis olen?
Miks ma ei suuda öelda Ei, kui keegi ütleb, et "Dvj tule siia, unustame elu ja naudime" Ma olen loomulikult nõus. See ei tähenda muidugi nautimist. Me lihtsalt...me joome...üritame maailma "ilusamaks" muuta. Hommikul on peavalu. Paha on olla, aga õhtu oli ju ikkagi kuradima vahva. Korraks sai ju siiski unustatud, et omadega metsas oled. Korraks oli täitsa mõnus olla, isegi naeratus tuli näole. Kuigi jah, selles olekus paneb isegi kõige magedam nali laksu alla. Kas ma ei ole mitte lootusetu? Kas see pole mitte rumal? On ikka, muidugi on, aga ma pole ju ainus. Terve ümbrus on neid segaduses noori täis. Meil polegi elu... on, aga me elame järgmise reede nimel. Kui reedeni välja kannatab läheb edasi juba "hästi". Kuid juba esmaspäeval on kopp ees...Me tahame skpida, me valetame, mõtleme põhjuseid miks mitte minna. Ma panen tähele, mida vanemaks ma saan, seda vähem ma viitsin, mida rohkem nädalavahetusi ma " tuju tõstmisele" kulutan seda rohkem ma alla liigun. Viimane aasta, see on mõjutanud mind nii rängalt. Ma olen nii muutunud. Mu muusika...nüüd kuulan räppi, need sõnad mõjutavad mind. Mu üks eeskujusid on Metsakutsu, teine Suur Papa, mõelge nende lüürikale. Te vingute, et alkoholi reklaam mõjutab noori. EI inimesed tehke silmad lahti. Mind absoluutselt ei kotti need kirkad pudelid seal telekas. Aga muusika, see mõjutab mind. Kui mu iidoli jaoks on normaalne molli anda, siis miks ma seda teha ei võiks? Kui laulu sõnades on "Õunapuud ja kanepitaimed, ma valetan, ained ja alkohol. Kained on kadunud.Juunis tegid peale ja juulis tulid alla. Lubasid, et esimesest koolipäevast algab uus elu, uus viis, graafikud ja hinded. Tegelt meil on savi houmi" Tegelikult nii see ongi ju. Meil ongi savi, suvel läheb lappesse, ega siis septembris korralikuks ei saa, või saad? Teie lapsevanemad, kes te vingute, vaadatke enne mis muusika on noorte kõrvus. Ei mulle see laul meeldib, head sõnad, võrdlused, true story on ka sees. Minu arust lasku edasi! Väga viis!