Olen meistriteos, mida ei saa isegi meister muuta.

Joomine, pidutsemine, tobi, egoism, pohuism, kopp on ees, ei viitsi enam, puudub motivatsioon, mul
on valus, aga ei kotti, viinaklaas aitab. Kõik see toimus poole aastaga, kuidas on võimalik nii ruttu nii allakäia? See on võimalik vaata mind. Elu rebis mu haavad lahti, nüüd olen veritsev deemon. Te küsite ikka veel mis juhtus, kuigi mu otsaette on see kõik maalitud. Vaadates mu näkku peaks olema sulle see story tuttav. Sa käid ka alla,  sa teed seda iga päev. Kuid sa pole sellest veel arusaanud. Oota veidi varsti saad aru, et see on lõpmatu p**k kus sa uppud, siit pole väljapääsu, siit ei pääse keegi. See on löpppeatus, edasi läheb ainult hullemaks. Äkki ongi see mu teekond? Äkki olengi loodud p**s uppuma? See negatiivsus pani mu masetsema, see tegi haiget, kuid nüüd on kõigest pohhui. Ütled, et pean tõusma, aga no fakk miks tõusta, kui nagu nii uuesti kukun ja teate mis siis on veel valusam. Ma parem harjun siin madalal. Leban ja loon

oma pesa siia. Tõmban kerra ja unistan milline oleks õnnelik elu. Kas midagi ei saaks ettevõtta? "Muidugi saab" ütled alati, aga no hakka proovima siis, no eks sa ürita tõusta. Sa kukud, aga sa oled liiga hale, et sellest aru saada. Tahaks anda alla, võikski ju põhja jääda. Karjun valust, vajun, tulemas on lõpp, aga ma ei anna alla, ma lihtsalt ei saa, sest see ongi mu teekond. Ära hakka vinguma, et halan, need on minu tunded, mina panen need kirja. Sul on oma saatus, mul on oma. Ma liigun mööda oma teed mis sest, et seal köik vale on. See on minu tee, liigun,ronin teen mis vaja. Nad ütlevad, et hoolivad, aga nad ei näe minust läbi. Me lood on erinevad, aga pilt on sama. Ma olen väsinud ja ei tea kaua veel püsti seisan, tean ka, et see tunne pole sulle vööras. See on minu maailm. Seal on valus, seal on kõike mida prgu kirja panen. Ma olen väsinud kõigest, aga näed ikka veel üritan.  Panen kokku oma elu mis on kui pusle, kuid paljud tükid on kadunud. Rooman, ronin, luuran, otsin oma kadunud tükke...kuid ma ei suuda neid leida. Minusse jääb alatiseks midagi minevikust. Ma üritan, tahan unustada, aga üks vale samm ja see kõik meenub. Ära küsi mis juhtus, ma ei suuda

sulle tõtt rääkida. Jah, võib-olla tõesti peaksin rääkima, peaks suu lahti tegema. Aga see küsimus, see rebib haavad lahti. Ma olen lootusetu juhtum, aga hoian pea püsti. Sa naersid, kui mul oli valus, kui mu silmad olid täis pisaraid. Nüüd on minu kord, nüüd naeran mina. Ei ma ei naera, sest ma pole nii haletsusväärne nagu sina. Ma olen palju parem. Minevikus olid sa keegi, kes pani mu nutma. Täna olen sulle mega tänulik, tänks dude! Tänu sinu tekitatud haavadele, sain selleks deemoniks, tänu sulle olen egoist ja minust sai võimu pohuism. Mind ei suuda kõigutada keegi peale mu enda. Olen meistriteos, mida ei saa isegi meister muuta. Sina pole keegi, sa ei ole mu vaenlane. Ma ei süüdista sind millestki. Ma olen ise enda suurim vaenlane.