Ühiskond aka Stabiilselt s*tt

Jalad ja käed värisevad. Mõtlen halbu mõtteid õnnerongist jäin maha. Ainult masendus on veel tulemas. Ma ei tea kas minna masendusse või oodata järgmist rongi. Kuigi siin oodates on võimalus ära ka külmuda. Kuigi jah ma ei hooli sellest, kas suren või elan. Sest elu on stabiilselt sitt ja väljapääsu ei ole. Jooksen mööda eluteed ringi otsin õnne, aga seda ei ole. Mu õnn on kui murdunud pastakas mida enam ei paranda. Vedru venis välja ja enam ei kirjuta. Minu tugevusest on saanud mu nõrkus. Mu plussid on muutunud miinusteks . Ma ei viitsi enam rabelda. Kergem on olla pohhuist ja lasta elul lihtsalt minna. Mul ei ole enam lootust. Suri tüdruk kellel oli lootus. See kõik on nii vale. Mu õnn on tuleviku kinni jäänud, aga kas see tulevik üldse saabubki? Ma üritan seista sirgelt vastu eluraskustele. Kuid mu selg on pinges. Küsin iga päev palju ta veel kannatab? Iga hetk on saabumas lõpp. Mind on alati haavatud, olen alati olnud õnnetu, aga sellega harjub. See vaid paneb kukkuma, see paneb uppuma. Tekitab hoolivusest pohhuismi. See tekitab valu mis paneb jooma, ma üritan muresid uputada, aga need raisad õppisid ujuma. See kõik võtab õnne ära, tekitab tunde, et sind kasutatakse ära. Tule, tule ja ütle mis on õige. Õiget ei eksisteeri nagu ei eksisteeri ka õnne. Maailmas on vaid pettumus. Me näeme eluga vaeva, aga see läheb ikka vastu taeva. Ühiskond aka stabiilselt s*tt on alla käinud. Maailma vallutavad probleemsed noored aga seda ei näe keegi. Keegi ei viitsi oma pead murda. Kellegil ei ole aega, keegi ei saa isendagagi enam hakkama. Hoolivuse tähendust enam ei mõisteta. Meil ei ole haavu, aga näeme välja nagu oleksime sõjas kannatanud. Me otsime Lootust, aga ta suri juba ammu. Me otsime valgust pimedast ühiskonnast. Meil on vaja midagi mida jälgida. Midagi mis ütleks, et väljapääs on olemas, et see pole veel lõpp, aga vaadates preagu tuleviku ja võrrelda seda minevikuga siis me ei näe seda. Viimane valgus on kustunud. Hoolivus ja armastus on kadunud. Keegi ei tunne sellest ka puudust. Kõigil on pohhui, elame ühiskonnas mida valitseb pohhusim, mõeldakse vaid endale. Kõigil on raske, kõik üritavad ise hakkama saada. Sa ei usu mind?
Mine youtube'i kirjuta "Depression playlist" Mitu playlisti sa sealt leiad? Sadu, võib-olla tuhandeid. Nüüd vaata palju on neil playlistidel vaatamisi on ja korruta see miljoniga. Kas pole mitte "väike" arv? Kas sa nüüd saada aru millest ma räägin? Selles ühiskonnas on liiga palju probleeme, mida ei lahendata. Keegi ei oskagi neid lahendada. Seda ühiskonda on võimatu päästa. Miljonid noored on masenduses. Nüüd mõelge milline on meie tulevik? SEDA POLE! Miks? Need pooled masendunud noored teevad enesetapud. Me kõik oleme selles süüdi. Ei, me ei ürita seda parandada. Ütlete "Sa ei ole üksi" aga tegelikult te ei viitsi märgata. Teil pole aega, sest teil on pohhui.