Jah ka mina olen inimene

Ma teen tihti vigu ja hiljem kahetsen.Olen solvunud ja tihti isegi vihane. Alati kui läheb halvasti tulevad meelde ka mineviku vead, õeldakse, et ei ole tuleviku minevikuta. Minevik käib meil koguaeg kannul. Tehes ühe vale summa võime kaotada kõik just nimelt mineviku pärast. Kas lihtsalt ei saaks mineviku kustutada? Arvan, et minevikul me elus on kindel mõtte. Osad õpivad vigadest, osad kordavad neid kümmneid või isegi sadu kordi, kuid astuvad uuesti ja uuesti samasse ämbrisse. Isegi kui sa õpid oma vigadest teed sa neid uuesti. Inimesed mõistavad teisi hukka, kuid nad ei mõtle. See, et sa tead oma sõbra nime ja tead, et mis talle meeldib see ei tähenda, et tead ta lugu. Ka minul on minevikus väga valusaid hetki, isegi mõeldes tuleb pisar silma, kuid usun, et see kõik oli mingil põhjusel. Nüüd ometigi on kõik hästi, aga kas ikka on? Pärast neid valusaid hetki minevikus on isegi iga väiksem solvang, ütlemine, ignomine väga väga valus. Ma tunnen siiani vahest, et mul pole kedagi, kuigi mul on suurepärane perekond. Mul on olemas kõik. Kõik, aga mitte seda sooja tunnet kui olen sõpradega, tunnen end kui võõrkeha teiste seas. Ma olen muutunud, mul on erinevad huvid, erinev maailma vaade. Olen just kui võõras kohas. Istun tihti üksi mõeldes asjadest. Ma tahan lihtsalt tunda, et olen teretulnud. Kuid miks ma seda ei tunne?
Ma olen lihtsalt inimene, jah ma teen vigu. Isegi sina teef ja kõik teised ka!
Üksi asi mis on minevikuga tuvekas läinud on mu ego, sellega ma kaitsen end...