YODO- You Only Die Once

Elu on kui mäng, kuid meil puudub 9 elu, meile ei ole antud isegi seda 3. Peame hakkama saama ühega.
Aga see on raske. Ma vaevu seisan veel püsti. Sina ehitasid mulle selle maailma, sina joonistasid need inimesed, sina tegid mulle ka haiget, sina panid mu pisarad voolama. Kuid ka sina kukud kord ja siis ma enam ei aita sind püsti. Ma kõnnin ära, minust saab väike täpp, mis kaob lõpuks tundmatusse. Ma olen väsinud, istudes põrandal jalad toetamas pead, ma nutan, üritan hoida pisaraid tagasi , aga ma nutan. Mu südamest tilgub verd, mille ümber on kogunenud sääsed. Nad tattistavad selle välja, sest mu veri on täis valu, nad ei taha seda, ka sina ei taha. Eks jookse siis jälle ära, see on ainus asi mida veel oskad. Lood illusioon ja kaod. Ootad õiget hetke ja ründad, rebid välja kõik, mis mulle veel alles oli jäänud. Ei, ma ei süüdista sind milleski. Mul on lihtsalt sinust kahju, ei ole vist kerge olla selline jobu? Ma õnneks seda tunnet ei tea, sest mina sündisin võimsana, ma sündisin asju muutma, sündisin, et teha maailm paremaks. Mina sind ei vaja, aga tean, et ilma minuta sa hakkama ei saa. Keegi peab sind alati sundima, keegi peab sulle alati ütlema, kuidas ja mida. Sa oled niigi allakäinud. Ma ei taha, et veel rohkem allakäigu trepist alla liiguksid, sa oled juba otsaga keldris, üks samm veel ja keldri uks sulgub, siis ei ole enam pääsu. Oled kadunud, aga mitte ainult minu jaoks, ka kõigi teiste. Ütleks  "Adios amigos" aga ma ei ole selline südametu mats(?) nagu sina oled.

Kõigest sellest valust hoolimata, ma veel hoolin. Kuuldes su nime, meenub mulle ühiskond, milles pole tuleviku, meenub valu millel pole lõppu, meenud ka sina, aga sa oled viimane. Ma olen väsinud.
Tõusta, kui su veri on hüübinult põrandal ja laudade sisse imendunud, see on kuradima raske. Ma ei tea kas tahangi enam tõusta. Ma tõesti ei tea, kas suudan, kas suudan veel maailma päästa. Kardan, et sinu suguseid on liiga palju. Kardan, et murdun ka mina, sest ma ei suuda kõiki koletisi keldrist välja lasta, või peaksingi nad sinna jätma? Kas ma üldse saan kunagi olla see kes tahan? Jah ma saan, sest ma suudan ja oskan, aga sina sa vajud põhja, kui Titanic, murdud kaheks ja pettud, siis vajud, piinarikkalt ja valusalt,  aga tead mis? Mul on siis juba ükskõik, olen siis juba sinust ja su valedest kaugel. Naudi, naudi seda aega ilma minuta. Kuigi sa seda nautida ei saa, sest ma olen siiski kõikvõimas. Ka sina saaksid olla, aga sa ei taha. Sa tahad vaid vajuda...Ärge vajuge, te saate hakkama...